Kapitalitulu ja ebavõrdsuse dünaamika

Esprit: Teie värske raamat “Kapital kahekümne esimesel sajandil” on väga muljetavaldava uurimisprogrammi saadus, milles on rakendatud võrdlevat lähenemisviisi pikale perioodile. Selle tulemused (näiteks mis puudutab varade taastootmist ja ebavõrdsuse vastu võitlemise strateegiaid) on eri maade puhul silmatorkavalt ühetaolised. Need kujutavad endast niihästi väljakutset “konvergentsi” teooriatele kui ka arusaamale, et ebavõrdsuse tase kaldub ajapikku kahanema. Kuidas te seletate rahvuslike iseärasuste suhtelist vähesust – ja mil määral võivad need pikkade perioodide põhjal saadud tulemused ette ennustada tulevikku?

The mansion house, Lyme Park – an estate that remained in the possession of a single family from 1388 to 1946, and was later used as a venue for a film production of Jane Austen’s. Photo: Tim Venn. Source: Flickr

Thomas Piketty: Raamat paneb ette üldise tõlgendusskeemi andmete jaoks, mida on kogunud terve meeskond. See erineb märgatavalt mu varasematest töödest, näiteks 2001. aasta raamatust tippsissetulekute kohta Prantsusmaal.1 Uues raamatus uuritakse ühe maa asemel paarikümmet, kaetakse mitut sajandit ja käsitletakse rikkust nii varade kui ka sissetulekute mõttes. Varade puhul on tähtis see, et olemasolevad andmed nende kohta võimaldavad arvesse võtta rikkuse ebavõrdsust pikemate perioodide vältel; tulumaks viidi enamikus läänemaades sisse alles 20. sajandi alguses, nii et selle põhjal ei saa tagasi minna piisavalt kaugele, et asetada kaks maailmasõda õigesse perspektiivi. Perspektiivi nihutamine sissetulekutelt varadele, kaasa arvatud päritud rikkusele, võimaldab mudelit teisendada, avardada ajalisi raame kuni tööstusrevolutsioonini ning käsitleda 19. sajandil toiminud dünaamikat. Fookuse säärane laiendamine ei oleks ilma mu kolleegide tööta võimalik olnud.

Mis puutub riikidevahelistesse sarnasustesse, siis need tuleb andmete põhjal välja selgitada ja siis esile tõsta. Olen püüdnud seda tehes arvesse võtta ka rikkuse rahvuslikku ajalugu – näiteks uurida, millist rolli mängis orjakaubandusega seotud kapital USA-s või Reinimaa mudel Saksamaal või Suurbritannia 19. sajandi riigivõlg, mis kasvatas erarikkust, tekitades olemasolevatele maa-rantjeedele lisaks veel finantsrantjeesid. Olukord oli teistsugune Prantsusmaal, sest riigivõlg kustutati mitu korda ja keskset rolli mängis natsionaliseerimine. Niisiis on igal maal oma spetsiifika, oma kultuur ja ajalugu.

Rahvuslikud vastused ebavõrdsusele sõltuvad ka sellest, kuidas maa ennast teiste suhtes tajub. Näiteks on USA sageli õigustanud oma suhtumist siseriiklikku ebavõrdsusse vastandumisega Euroopale. Euroopat on nähtud kas privileegide maana – mis innustas ameeriklasi 20. sajandi alguses kehtestama sissetulekute tipule konfiskeerivaid makse, et vältida muutumist Euroopa sarnaseks, mida nad pidasid äärmiselt ebaegalitaarseks – või vastupidi, nad on tauninud Euroopa kollektivismi ja egalitarismi, nagu viimastel aastakümnetel. Iga maa mõistab oma mudelit, justkui oleks see seesmiselt õiglasem. Minu rõhuasetusest teatavatele üldistele seadustele, nagu kasvumäära ja kapitalitulu suhe, ei järeldu, nagu ma usuksin absoluutsesse majanduslikku determinismi – vastupidi.

Samas ei tohi sarnasusi ka ignoreerida. 20. sajandi Euroopa riikidel oli ühine kahe maailmasõja kogemus. Ebavõrdsuse dünaamika arenes kõikides neis välja sarnaseid jooni mööda: lõhed paisusid järsult kuni Esimese maailmasõjani, viies rikkuse ennekuulmatu kontsentreerumiseni, seejärel kahanesid järk-järgult pärast 1914. aastat tänu sotsiaalsetele murrangutele, mille tõid kaasa sõda, dekoloniseerimine ja heaoluriigi tekkimine. Aga 1980. aastatest on lõhed jälle süvenemas.
Riigid kannatasid materiaalse hävingu all erineval määral, kuid poliitilised šokid ja sõjakulutuste koorem mõjusid nende majandusele lõppude lõpuks sarnaselt. See oli nõnda näiteks Suurbritannias, kus sõjapurustused olid väiksemad kui Saksa- või Prantsusmaal, kuid temagi väljus Teisest maailmasõjast märgatavalt kahanenud erarikkusega. Trente glorieuses‘i, kolme hiilgava aastakümne ajal (1945–1973) tekitas just erarikkuse taseme kahanemine illusiooni, et on jõutud kapitalismi uude faasi – teatavasse ilma kapitalita või vähemalt ilma kapitalistideta kapitalismi. Kuid mingilgi struktuursel viisil kapitalismi ei ületatud; pikem oli see üleminekufaas rekonstruktsiooniprotsessis. Rikkus taastus, kuigi aegamisi. Alles nüüd, 21. sajandil, näeme samasugust rikkuse taset nagu Esimese maailmasõja eelsetel aastatel: see moodustab umbes kuue aasta rahvusliku sissetuleku, võrreldes 1950. aastatega, kui rikkus moodustas vaevalt kaks aastat rahvuslikust sissetulekust.

Muidugi on rahvuslikud erinevused alles jäänud. Näiteks on Saksamaal kapital madalamaks hinnatud kui Prantsusmaal, sest muude asjaolude hulgas on Reinimaa mudelis jagatud ettevõtete omandus aktsionäride ja töötajate vahel. Kuid hoolimata sellest leidub ikkagi üldisi tendentse – nimelt see, et majanduskasvu määrad on madalamad kui kapitalitulud ning järelikult on ebavõrdsusel kalduvus pigem suureneda kui väheneda. See on olnud nõnda pikkadel perioodidel inimkonna ajaloos, välja arvatud 20. sajand.

Konvergentsitees, mille järgi kapitalismi arenedes ebavõrdsus automaatselt kahaneb, seisab hapral teoreetilisel ja empiirilisel vundamendil. See põhineb suuresti Simon Kuznetsi poolt 1950ndatel formuleeritud hüpoteesil. Ta täheldas sissetulekuvahede kahanemist USA-s aastatel 1910–1940. Majandusteadlased tahtsid neid optimistlikke tulemusi uskuda ja tegid neist majandusseaduse. Tegelikkuses oli ebavõrdsuste kahanemine paljuski tänu võlgu maailmasõdadele, kuid ometi võeti pähe, et on olemas mingisugune teoreetiline mehhanism, mis toob kaasa tendentsi harmoonia poole. Teine tegur oli see, et ebavõrdsust on ajalooliselt väga vähe uuritud, osalt ajaloo ja majandusteaduse distsiplinaarse eraldatuse pärast.

Olen üritanud selle dünaamika kohta anda tasakaalustatud vaate. Mõistagi leidub mõningaid konvergentsijõude, millest kõige silmatorkavam on teadmiste levik. Tänapäeval on toodangu maht inimese kohta eri riikides või vähemasti arenenud kapitalistlikes maades – Euroopas, USA-s, Jaapanis – väga sarnane. Aastane keskmine sissetulek inimese kohta on umbes 30 000 kõigis neis. Erinevused on minimaalsed, hoolimata rahvuslike sotsiaalmudelite ja kohustuslike maksumäärade erinevustest. On võimalik, et konvergentsiprotsess jätkub ja haarab kaasa ka mõned tõusvad maad.
Aga kui me vaatame rikkuse dünaamikat, siis on tugev surve lahknemise poole, niihästi riikide sees kui ka globaalsel tasandil: madala majanduskasvuga maailmas kaldub tõsiasi, et kapitalitulud ületavad kasvumäärasid, automaatselt suurendama rikkuse pärilikku ebavõrdsust.

Esprit: Kas sellist akumulatsiooni saavad piirata ainult välised šokid, näiteks sõjad?

TP: Rikkuse kontsentreerumist suudaks tasakaalustada majanduskasv. Aga nõrk kasv ei korva seda palju. Nii Marx kui liberaalid eksivad kasvu osas: Marx eirab seda, samal ajal kui liberaalide meelest on see kõikide probleemide lahendus.

Marxi jaoks tuleneb majanduskasv üksnes kapitali akumulatsioonist; Marx ei tunnista mingisugust autonoomset tootlikkuse suurenemist. Marxi tuvastatud kapitalismi loogiline vastuolu seisneb selles, et kapitali suhe sissetulekusse suureneb lõpmatult, seega peab kapitalitulu viimaks langema nulli. Kapitalistlik süsteem on sisemiselt ebastabiilne ja viib loomulikul teel revolutsioonini.

Ma näitan 20. sajandi kogemuse pinnalt, et see skeem on majanduslikult liiga sünge (ja poliitiliste järelduste poolest liiga mehaaniline). Tootlikkuse ja rahvastiku kasv on võimaldanud Marxi võrrandit tasakaalustada ja vältida tulude kahanemise tendentsi. Aga tasakaalupunktini võidakse jõuda alles akumulatsiooni ja rikkuse kontsentratsiooni väga kõrgel tasemel, mis poleks enam demokraatlike väärtustega kooskõlas. Majandusteooria ei anna mingit garantiid, et ebavõrdsuse määr oleks selles tasakaalupunktis aktsepteeritav. Samuti ei garanteeri miski automaatsete stabiliseerimismehhanismide olemasolu, mis võiksid üldist tasakaalu luua.

Mõned on väitnud, et kapitalitulu määr langeb “loomulikul” teel kasvumäärani. Ajalooliselt pole aga selle kohta mingeid tõendeid. Läbi suurema osa ajaloost on kasvumäär olnud null, aga varade pealt on ikkagi tulu teenitud – tüüpiliselt on kruntrendi keskmine tulusus olnud 4–5%. Sellel ju ühiskonnakord põhineski, et lubas ühel inimrühmal (aadlikel, rantjeedel) sellest tulust elatuda. Fakt on see, et tuludemäär varadelt on pikkade perioodide vältel olnud järjekindlalt kõrgem kui majanduskasv; siit ei tulene mingeid loogilisi probleeme, küll aga tõstatab see küsimuse, kas säärase suhte tekitatud ebavõrdsuse taastootmine ja kindlustamine on demokraatlikus kontekstis aktsepteeritav.

20. sajandil usuti, et majandusliku ratsionaalsuse jõud viivad iseenesest rendi kui positsioonieelise ärakasutamisest saadava liigse tulu kadumiseni ning loomuliku harmoonia poole. Seda võib näha juba keelekasutuse arenguski. Tänapäeval seostatakse “renti” süstemaatiliselt “monopoliga”. Kui Euroopa Keskpanga presidendilt Mario Draghilt küsitakse, mida Euroopa päästmiseks teha, vastab ta, et me peaksime võitlema renditaotlusega, mille all ta peab silmas protektsiooni sellistele sektoritele nagu taksondus või apteegid. Just nagu saaks majanduslikku renti kõrvaldada üksnes konkurents. Aga probleemil, et kapitalitulud on kõrgemad kui majanduskasv, ei ole midagi pistmist monopolidega ja seda ei saa tihedama konkurentsi abil lahendada. Vastupidi, mida puhtam ja konkurentsivõimelisem on kapitaliturg, seda suurem on kapitalitulu ja kasvumäära vaheline lõhe. Selle tagajärjeks on omaniku ja varahalduri rolli lahutamine. Selles mõttes tururatsionaalsuse siht kui selline hoopis vastandub meritokraatiale. Turuinstitutsioonide eesmärk ei ole luua sotsiaalset õiglust või kindlustada demokraatlikke väärtusi. Hinnasüsteem ei tunne piire ega moraali. Olgu turg küll asendamatu, on asju, mida ta teha ei suuda ja milleks on tarvis spetsiifilisi institutsioone.
Liiga sageli usutakse, et konkurentsi ja kasvu loodusjõud paigutavad iseenesest indiviidide positsioone ümber. Aga 20. sajandil olid peaasjalikult sõjad need, mis mineviku minema pühkisid ning kaardid ümber jagasid. Konkurents iseenesest ei garanteeri sotsiaalset ja demokraatlikku harmooniat.

Esprit: “Kapital kahekümne esimesel sajandil” kinnitas taas, kui tähtis on majandusajalugu, mis eeldab majandusteaduse sidumist teiste sotsiaalteadustega. Kuidas saaks uurimistöö vabaneda matematiseeritud majandusteooria domineerimisest, et niisugusele muutusele kaasa aidata?

TP: Ma loen ennast samavõrd sotsiaalteadlaseks kui majandusteadlaseks. Kui uurida küsimusi, nagu rikkuse jagunemine, siis on teadustevahelised piirid hägusad ning on tarvis neid lähenemisviise kombineerida. Pärast doktoritöö valmimist Ecole normale suprieure’is veetsin ma 1990. aastate alguse USA-s, kus õpetasin Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis ja mujal, ning mind hämmastas sealsete majandusteadlaste enesega rahulolu. Nad olid veendunud, et nende meetodid on teaduslikumad kui kolleegidel nn “pehmetes” teadustes (sotsioloogia, ajalugu, antropoloogia). Aga nende “teadus” oli sageli ülimalt ideoloogiline. Pärast Berliini müüri langemist on majandusteadlased mänginud tähtsat rolli turu idealiseerimises, nii USA-s kui mujal maailmas. Hoolimata oma täppisteaduslikust tagapõhjast, olen ma alati tundnud tõmmet ajaloo poole. Algusest peale olen ma muuseas püüdnud koguda andmeid rikkuse jaotuse ajaloolise evolutsiooni kohta, sest kättesaadaval on neid olnud väga vähe. Vastupidiselt mõnikord väidetule on ajaloolised andmed küll olemas, aga nende kogumisele tuleb kulutada aega, näiteks minna rahandusministeeriumi arhiividesse või pärandiregistrisse.

Mul pole vähimatki teooria vastu, aga seda tuleb kasutada kokkuhoidlikult: väike hulk teooriat võib seletada palju fakte. Aga enamik majandusteadlasi teeb vastupidi – nad täidavad ruumi teoreemidega, luues endale teaduslikkuse illusiooni, kuigi nende faktibaas on äärmiselt habras.

Esprit: Te ammutate mitmes punktis materjali ka ilukirjandusest, et käsitleda ebavõrdsuse nähtavust või nähtamatust. Balzaci ja Jane Austeni romaanides on palju rantjeedest tegelasi ja järjekindlalt mainitakse nende varasid ja sissetulekuid; tolleaegsed lugejad teadsid, mida need endast kujutasid, selle kohta oli mingi üldiselt levinud ettekujutus. 20. sajandi suurte vapustuste käigus on see skaala kaotsi läinud. Tänapäeva prantsuse kirjandus ei anna enam aimu tegelaste majanduslike tingimuste kohta. Kas ebavõrdsused on omandanud teatava tunnetusliku nähtamatuse, mis annab neile suurema sotsiaalse aktsepteeritavuse?

TP: Mu raamat on suurel määral kasvanud välja hirmust, et sotsiaalsed struktuurid on vähehaaval pöördumatult muutumas, ilma et me seda ise märkaksimegi. Seda dünaamikat ei ole kerge mõista ja on olemas tõeline oht, et ükskord me ärkame üles ühiskonnas, mis on veelgi ebavõrdsem kui 19. sajand, sest ühendab endas päritud ebavõrdsuste meelevaldsuse meritokraatliku diskursusega, mis teeb “kaotajad” oma olukorra eest ise vastutavaks – näiteks kuna nende produktiivsus on liiga madal.

Ebavõrdsuste kirjandusliku kujutamise võimalikkust on muuhulgas kahandanud ka rahaliste mõõdupuude ähmastumine. 19. sajandil, kui inflatsiooni ei olnud, olid need kivisse raiutud. Iga lugeja sai otsekohe aru, mida Balzaci või Austeni mainitud summad tähendasid. Aga 20. sajandi majanduskasv ja kõrge inflatsioon pühkis niisugused mõõdupuud minema. Arvud aeguvad kiiresti ning tänapäeval on raske isegi 1990ndate palka seostada konkreetse elatustaseme või ostujõuga.
Üldisemalt võttes on kollektiivne usk lõputusse progressi ning sellesse, et me oleme saavutanud sotsiaalse võrdsuse ja harmoonia, mida ei saa 19. sajandiga kuidagi võrrelda, toonud kaasa tahtmatuse kujutleda moodsat maailma sama ebavõrdsena kui 19. sajandil. Mõistagi me ei ole sinna veel tagasi jõudnud ja ma ei taha ka langeda katastrofismi. Aga teatud tingimustel võib see juhtuda. Ja probleem seisneb selles, et me ei taha näha teatavaid arenguid. Näiteks ei taha riikide statistikaametid tippsissetulekuid avalikustada – enamasti nad ei lähe 90. tsentiilist kõrgemale, tuues ametlikuks põhjenduseks soovimatuse ärgitada populismi ja kadedust… Sellise loogika järgi oleks 1788. aastal saanud esitada raporti, et kõik on korras, sest aristokraatia moodustab kõigest 1 või 2 protsenti elanikkonnast. Aga sellises riigis nagu Prantsusmaa on 1% ikkagi 500 000 inimest (kui arvestame, et täiskasvanud elanikke on Prantsusmaal 50 miljonit); pool miljonit inimest täidab päris suure ruumi, nad struktureerivad ühiskonnakorda. Eesmärk ei ole kadeduse äratamine – sotsiaalsed vahed ei tekita probleeme, kui nad on kasulikud kõikidele, nagu seisab 1789. aasta “Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni” artiklis 1 (“Ühiskondlikud vahed tohivad rajaneda ainult üldisel kasulikkusel”). Aga neid peab reguleerima, kui nad hakkavad ühishüvele vastu töötama.

See on oma kohuse tõsine täitmata jätmine, kui teadlased ja avalikud institutsioonid ei suuda olemasolevaid ebavõrdsusi adekvaatselt kirjeldada. Nii jääb kogu see põld rikaste edetabelitele niisugustes ajakirjades nagu Forbes, või suurpankade poolt koostatud aruannetele, nagu Global Wealth Report. Nemad hakkavad mängima “teadmiste tootja” rolli. Aga nende andmete metodoloogiline baas jääb ebaselgeks; tegemist on suurel määral ideoloogilise diskursusega, kiidulauluga ettevõtlikkusele ja väljateenitud varandusele. Juba ainuüksi keskendumine “kõige rikkamale viiesajale” aitab ebavõrdsuse küsimust depolitiseerida. See arv on nii väike, et muutub mõttetuks. See paistab küll väljendavat äärmist ebavõrdsust, kuid tegelikult pakub rahustavat pilti.
Ebavõrdsusi tuleb haarata laiemalt. Näiteks kui võtta üle 10 miljoni eurosed varandused 1 miljardi euroste asemel, siis need moodustavad juba väga olulise osa kogurikkusest. Meil on ebavõrdsuse kujutamiseks tarvis õigeid riistu. Ameerika 99 protsendi liikumine oli üks viis selleks.
Keskendumine kõige rikkamale 1 protsendile võimaldab võrrelda erinevaid ühiskondi, mis muidu näivad ühismõõdutud. “Tippjuhtidest” või “rantjeedest” rääkimine võib paista veel tabavam, kuid need terminid on ajalooliselt liiga spetsiifilised.

Esprit: Mõnikord kujutatakse tänapäeva ebavõrdsusi “generatsioonide sõjana”, milles, kui lihtsustatult öelda, on noored jäetud varandusest ilma, sest selle on endale krabanud vanemad inimesed. Miks see põlvkonnateooria teie arvates veenev ei ole?

TP: “Kolmest hiilgavast aastakümnest” võrsus kaks illusiooni ebavõrdsuse küsimuses. Esimene neist on “generatsioonide sõja” kujutelm, mille järgi eluea tõustes saab varadest vahend, misläbi tööga teenitud sissetulekut pensioniikka üle kanda. Kui sa oled noor, siis oled vaene, aga sa akumuleerid sissetulekut, mida hakkad tarbima siis, kui oled pensionile jäänud. See pakub rahustavat vaadet varanduslikule ebavõrdsusele, sest annab mõista, justkui oleks igaüks algul vaene ja siis rikas. Tegemist on niisiis legitiimse ebavõrdsusega, aga see seletab ainult väikest osa rikkuse akumuleerumisest ja kontsentreerumisest. Tegelikkuses on rikkuse ebavõrdsus eri vanuserühmade sees peaaegu niisama suur kui nende vahel. Teisisõnu: generatsioonide sõda ei ole asendanud klassisõda. Üks põhjusi on kontsentratsiooni kumulatiivsus: alati, kui on tegu rikkuse akumuleerumise ja pärandumisega, kiireneb kontsentratsioon. Et tuua konkreetne näide – lihtsam on säästa ja seega rikkust akumuleerida, kui oled pärinud korteri ega pea üüri maksma. Siia lisandub ümberjaotamisel põhinev pensionisüsteem, mis aitab säilitada akumuleerunud rikkust, sest inimesed ei pea oma kapitali hakkama pensionipõlves ära tarbima. Muidugi ei tähenda see, et tuleks eelistada kogumispensioni; sellega kaasneb fundamentaalne probleem: kogumispensioni tootlikkus saab olla hea vaid pikas perspektiivis (10–20 aasta peale). Nii kaua aga ei saa oodata, kui ollakse otsustanud pensionile minna.

Teine “kolme hiilgava aastakümne” illusioon on “inimkapitali” teooria. See põhineb ideel, et tehnoloogia arenedes muutuvad inimoskused tähtsamaks kui tehased, ehitised, masinad jne. Üha rohkem läheb tarvis indiviidide ekspertteadmisi ja üha vähem muud kapitali – kinnisvara, toorainet, finantsvarasid. Selle hüpoteesi järgi asendavad aktsionäre tippjuhid. Seda ei ole aga juhtunud. Kui kvalifikatsioon ongi tõusnud, siis samamoodi on edenenud ka mitte-inimkapital ning nendevaheline suhe ei ole kuigi palju muutunud. Võib isegi ette kujutada 21. sajandi robotimajandust, kus inimkapitali osakaal rahvamajanduse sissetulekutes langeb. See ei tähenda, et tingimata peaks juhtuma halvim, vaid lihtsalt seda, et turul ei ole üldkehtivat automaatset korrektsioonimehhanismi. Meil on tarvis luua institutsioone, mis võiksid seda korrigeerivat rolli mängida, et luua ühiseid teadmisi ning sihikut kollektiivsete tähelepanekute valguses täpsemaks seada. Seda võimaldaks progressiivne kapitalimaks.

Esprit: Kritiseerite küll inimkapitali teooriat, kuid ütlete samas, et parim võimalus ebavõrdsuste piiramiseks on investeerida haridusse. Teisisõnu, toota inimkapitali…

TP: Inimkapitali arengut tuleb tõepoolest toetada, kasvõi juba sellepärast, et igasugune muu kapital, mis samuti edasi areneb, eest ära ei läheks. Väljaõppe parandamine ei lase ebavõrdsusel liiga suureks kasvada. Mis selle vähendamisse puutub, siis on probleem selles, et haridussüsteemis toimub võidujooks, mille tulemuseks on pigem vahede teisenemine, mitte aga nende kadumine.

Osalt pakub siin lahendust ka demokraatlik läbipaistvus. USA-s näiteks on vaatamata sellele, et meritokraatiat ja läbipaistvust suure suuga ülistatakse, väga vähe allikaid ja teadustöid, mis aitaksid uurida suurimate ülikoolide sotsiaalset ja majanduslikku koosseisu. Näiteks Harvardi tudengite vanemate keskmine sissetulek on praegu 2% rikkaimate ameeriklaste keskmise sissetuleku tasemel (Pariisi Sciences Po puhul on see 10%). Niisiis haigutab meritokraatliku diskursuse ja tegelikkuse vahel üüratu kuristik. Ja kui öeldakse, et nn prioriteetsetes hariduspiirkondades2 kulutatakse ühe keskkooliõpilase peale rohkem kui Henri IV nimelises eliitkoolis, siis on see tegelikult vale; Henri IV nimelise lütseumi õpetajad on kogenumad ja teenivad paremini, nii et nende palgafond on märksa suurem kui äärelinnadesse suunatavate noorte õpetajate oma.

Esprit: Võlg on samuti üks tegureid, mis võib soodustada suurte varanduste taastootmist (kuivõrd tekkinud on võlarantjeed, kes teenivad riigilaenude pealt). Oma raamatu viimases osas peatute mitmel stsenaariumil võlalõksust pääsemiseks: inflatsioon, pankrot, võla tagasimaksmine, maksud. Miks te soovitate lahendusena just maksustamist?

TP: See, mida ma soovitan, ei ole mingi suvaline maks, vaid progressiivne kapitalimaks, mis sobib tulumaksust paremini 21. sajandi “patrimoniaalsele kapitalismile” – see küll ei tähenda, nagu peaks tulumaksu ära kaotama. Kapitalimaksul on keskne tähtsus kasvava ebavõrdsusega võitlemisel, aga see on ka kasulik tööriist riigivõla kriiside lahendamiseks, nii et igaüks panustaks oma rikkuse järgi. See oleks ideaal, mida saavutada on raske, aga hädavajalik. Minevikus on iga suure demokraatliku revolutsiooni tuumaks olnud fiskaalrevolutsioon ja nii ka tulevikus.
Inflatsioon on maks vaeste kapitalile. See kahandab väikeste varade – üksikisikute pangaarvete – väärtust, samal ajal kui aktsiad ja kinnisvara on kaitstud. See ei ole õige lahendus, kuid on kõige hõlpsam. Teine võimalus on kehtestada võla kustutamiseks pikk enesenuhtluse periood, nagu Suurbritannias 19. sajandil. Aga see võib võtta aastakümneid ja lõppude lõpuks kulutatakse rohkem võlaintresside maksmisele kui investeeringutele haridusse. Tuleb aru saada, et mitmes suhtes on riigivõlg üldse üks pseudoprobleem – see kujutab ju endast laenu meie enda käest. Erarikkuse poolest ei ole Euroopa olnud kunagi nõnda rikas kui praegu; hoopis riigid on vaesunud. Seega on probleemiks jaotamine. See lihtne tõsiasi on ära unustatud. Euroopal on tohutuid eeliseid: ühiskonnamudel, jõukus. Euroopa annab 25% kogu maailma SKT-st. Tal on piisav geograafiline ruum, et kapitalismi efektiivselt reguleerida. Aga ta ei mõtle kaugema tuleviku peale ette.