Rahvusülese kirjanduskriitika taastamise poole

Kirjanduskriitika selle sõna kitsamas euroopalikus mõttes – see tähendab vastilmunud raamatute käsitlemine ja arvustamine – on muutunud väga rahvussiseseks tegevuseks. Peaaegu kõik päeva- ja nädalalehtedes või ajakirjades arvustatavad teosed on ilmunud samas riigis, kus arvustus. Üksikarvustused või üldülevaated veel tõlkimata väliskirjandusteostest – olgu luule, novellide või romaanide kohta – on äärmiselt haruldased.

Aga see pole alati olnud nii. Mitte just väga kaua aega tagasi arutleti ajalehtedes ja ajakirjades ka välismaal ilmunud kaasaegse kirjanduse üle. Paljudel väljaannetel olid isegi omad “kirjanduskorrespondendid” Pariisis, Roomas ja Madridis (või Moskvas, New Yorgis ja Berliinis). Põhitähelepanu pöörati muidugi “suurematele” kirjandustele, nagu prantsuse, saksa, hispaania, itaalia ja inglise kirjandus, kuid vähemalt tehti pingutusi haritud ning huvitatud publiku silmaringi avardamise nimel.

Väliskirjanduse ümber käiv diskussioon võis mõnel ajal ja mõnel pool minna lausa nii laiaks ja elavaks, et muutus kirjastamisärile probleemiks. Rootsi ühe juhtiva kirjandusajakirja BLM (Bonniers Litterära Magasin) toimetaja Åke Runnquist nurises 1953. aastal selle üle, et päevalehed kirjutavad võõrkeelsetest raamatutest liiga palju ja liiga vara. Paljud raamatud leidsid kajastamist juba samal päeval, kui nad esmakordselt originaalis välja tulid. Sellise ülikärme reageerimise pahupooleks pidas Runnquist seda, et kui teos hiljem veel tõlgiti (ja enamasti tõlgitigi!), siis oli avalik diskussioon juba vaibunud ning seetõttu ei müünud tõlked enam nii hästi, kui oleksid võinud või pidanud.1

Kaks aastat hiljem, 1955 kordas Runnquist oma kaeblust, ilmutades tookord siiski teatavat rahulolu selle üle, et suuremad ajalehed on hakanud oma kohustusi tõsisemalt võtma ja arvustavad väliskirjanduse tähtteoseid kaks korda – esmalt, kui need ilmuvad originaalkeeles, ja siis, kui ilmub tõlge.2

Tänapäeval piirdub sedalaadi ülevaade peaaegu täielikult kirjandusajakirjade juhuslike teemanumbrite ja raskuspunktidega. Isegi selles pisikeses kirjastamissektoris ei ole olukord kaugeltki rahuldav – järjepidevus on katkenud ja teemanumbrites (milles võetakse sageli kokku 50 või 100 aastat mõne maa kirjandusloost) pannakse rohkem rõhku kirjandustekstidele enestele.
Isegi kui kirjanduskriitikat avaldatakse, siis enamasti keskendub see vaid ühele autorile. Tõeliselt kaasaegsest kirjandusest laiemat pilti maalivad artiklid on väga haruldased.

Olukord ei ole siiski igal pool ühtviisi halb. Näiteks Saksamaal võib – isegi suuremate päevalehtede kultuurikülgedel – aeg-ajalt leida asjatundlikke arvustusi või vähemalt kommentaare näiteks Poolas, Ukrainas või Venemaal hiljuti ilmunud raamatute kohta. Aeg-ajalt. Enamikus Euroopa maades valitseb selles osas siiski tühjus.

Sellisel arengul on mitmeid põhjusi – kirjandusinstitutsiooni üldine allakäik, muutused kirjastamisäris ja paradoksaalsel kombel ka “globaliseerumine”. Kuid ükskõik millist põhjust neist ka tähtsustada, on järeldus üks: tekkinud on pakiline vajadus – niihästi ideaalses kui ka praktilises ehk professionaalses mõttes – rahvusülese kirjanduskriitika taassünni järele.

Olukord, mille üle toimetaja Åke Runnquist 1955. aastal nurises, tundub meile kõigest 50 aastat hiljem peaaegu Noa-aegsena. Milline tänapäeva kirjastaja ei unistaks Runnquisti probleemidest? Tema mure, et avalik diskussioon väliskirjandusteose üle on tõlke ilmumise ajaks juba möödas, tundub küll liialdatuna, kuid illustreerib sellegipoolest väga hästi konteksti loomise ja vahendamise olulisust selles, et teos kanduks ühest kirjandusruumist teise üle.

Ajalehtedes ja ajakirjades toimuv kriitiline arutelu väliskirjanduse üle ei ole olnud infoallikaks ja teejuhiks mitte ainult laiemale lugejaskonnale, vaid ka kirjandustegelastele – kirjastajatele ja kirjanikele – endile3
Kui selline arutelu kaob või kaotab perspektiivi ja muutub ühekülgseks, siis selle tagajärjel kannatab kirjandusinstitutsioon tervikuna.

Kui jätkata Rootsi näidetega, siis “Kungliga bibliotekets nationalbibliografi” (2008) andmetest tuleb välja, et 75% ilmunud tõlkekirjandusest oli tõlgitud inglise keelest (5,4 % norra, 4,3% prantsuse ja natuke üle 1% saksa, taani, hispaania ja itaalia keelest, kõigist teistest keeltest oli tõlkeid alla 1%.) Selline trend ei ole omane ainult Rootsile, need proportsioonid on mutatis mutandis samasugused enamikus Euroopa riikidest. Vastuseks sellistele numbritele näidatakse tavaliselt näpuga kirjastajate peale ning aetakse kogu süü ükskõiksete ja kujutlusvõimetute ärijuhtide kaela, kes on vallutanud tegevusala, mis kunagi oli kosmopolitismi kantsiks ja sõnade ning mõtete vaba liikumise tagajaks.

Parimal juhul on see vaid osa tõest. Sama suur vastutus praeguse olukorra eest lasub ka kirjanduskriitikal, mis on minetanud oma haarde ning lasknud käest meediumid, millega seda haaret edasi anda. Nüüd, kus kirjastajatel on rohkem kui kunagi varem tarvis orienteerumiseks kriitikute tuge ja kus kriitiku kiitus ja poleemika, teejuhatus ja tähelepanelikkus võiksid tõepoolest avaldada suurt mõju – just sel kriitilisel hetkel veavad kriitikud alt.

BLM – seesama ajakiri, mille veergudel oli Åke Runnquist kurvastanud tõlgete saatuse üle – läks 2004. aastal hingusele, olles selleks ajaks juba ammu loobunud taotlusest pakkuda Euroopa kirjandusest laiemat ülevaadet. Ning säärane huvi ja valvsus, mida Runnquist omistas päevalehtedele, on nüüdseks asendunud otse vastupidise suhtumisega. Näib, et muidu ambitsioonikate väljaannete kultuuriküljed peavad mitteingliskeelset väliskirjandust juba a priori “eksklusiivseks”, mis seetõttu pingutust ei väärigi.

Tänapäeval on seni peavoolumeedias tagapaanile surutud või ignoreeritud võõrkeelne kirjandus tänu uute žanride ja meediumide esilekerkimisele jälle kõneaineks muutunud. Rootsis on heaks näiteks blogistiilis internetilehekülg Salongen (www.salongen.de). See osaliselt Saksamaal toimetatav, kuid rootsikeelne lehekülg ammutab saksa kultuuriruumi tihedatest sidemetest mitmete Ida-Euroopa kirjandustega ning annab rootsi lugejatele aimu, kui suure osa Euroopa esteetilisest diskursusest nad on seni silmist lasknud.

Niisugustele uutele kirjandusfoorumitele iseloomulik eestvedajate isiklik entusiasm ei ole aga päriselt probleemivaba: neis valitsev lähenemisviis on sageli pigem ebakriitiliselt jaatav kui lahkavalt kriitiline, pigem eestkõnelev kui eritlev, pigem äramainiv kui kontekstualiseeriv. Pealegi on need ebaformaalsed ning sageli üürikesed kirjandusliku ja poolkriitilise arutelu paigad osakesed ühest üldisemast arengust, mis seisneb seni ühise avalikkuse sfääri killustumises suureks hulgaks pisikesteks, üksteisest isoleeritud kogukondadeks.

Sageli mainitava piirideta ja vaba “kirjandusliku risttolmlemise” (mis on küll pigem potentsiaalne kui tegelik) üheks hullemaks vaenlaseks on jätkuvalt laiema kirjandusavalikkuse allergiline (mitte-) reageerimine kõigele võõrale. Parim ravim niisuguse kriitilise astma vastu oleks aga kirjanduskriitika rahvusülesuse jõuline taastamine.

Bonniers Litterära Magasin, 1953, nr 8, lk 563-566.

Bonniers Litterära Magasin, 1955, nr 10, lk 771-774.

Kirjanduskriitika on midagi enamat kui infoallikas, aga ta on muuhulgas ka infoallikas.

Published 17 August 2010
Original in English
Translated by AV
First published by Vikerkaar 7-8/2010 (Estonian version)

Contributed by Vikerkaar © Carl Henrik Fredriksson / Vikerkaar / Eurozine

PDF/PRINT

Read in: EN / TR / DE / LT / FR / DA / HU / CS / ET

Published in

Share article

Newsletter

Subscribe to know what’s worth thinking about.

Discussion