Tõejärgsuse eelajalugu idas ja Läänes

2014. aastal lasti vene ajaloolane Andrei Zubov tema Moskva õppetoolil lahti selle eest, et ta oli võrrelnud Putini Krimmi-anneksiooni Hitleri Sudeedimaa-anneksiooniga.1Kaks aastat hiljem esines Zubov postindustriaalses Tšehhi linnas Ostravas toimunud festivalil suurele auditooriumile ettekandega ajaloolaste ülesandest. „Мы должны говорить правду,“ ütles ta – Me peame rääkima tõtt. See deklaratsioon – eriti veel Zubovi baritoniga laustuna – kõlas kentsakalt, isegi vanamoeliselt. Slaavi sõnaправда(tõde) ilma igasuguse täpsustuse või täiendita meenutas mingit kadunud ajastut. Kes usuks enam tõtt?

„Ajaloo lõpu“ lõpp saabus koos reaalsusse uskumise lõpuga. Külma sõja maailm oli sõdivate ideoloogiate maailm; 21. sajandil värbavad nii Ameerika kapitalistid kui ka postsovetlikud oligarhid samu avalike suhete spetsialiste, kes osutavad teenuseid poliitiliste ambitsioonidega gängsteritele. Nagu Peter Pomerantsev on raamatus „Miski pole tõsi ja kõik on võimalik“ kirjeldanud, muutus nullindate Venemaal tõe ja valede eristamine millekski aegunuks. Selles valgustatud, postmodernsete inimeste maailmas „on kõik PR“.

Tõsielutelevisioon on muutnud fiktsionaalse ja reaalse piiri aegunuks. Tõde on kammits, mis on ületatud: post-truthon kuulutatud „aasta sõnaks“. Washingtonis kaitseb Valge maja häbenematult oma „alternatiivseid fakte“. Ameerika ajakirjanikud polnud algul millekski selliseks valmis: neid oli õpetatud otsima üksikutele infokildudele kinnitust, mitte aga rinda pistma jultunud eemaldumisega empiirilisest reaalsusest. The New Yorker tabas seda meeleheidet satiiriga faktikontrollijast, kes pärast vabariiklaste valimisdebatti kaotas kurnatusest teadvuse ja tuli hospitaliseerida. Paistab, et asendajat pole leitud.2

On olemas pikk vene traditsioon esitada mis tahes kriisihetkel kaks „igavest küsimust“: Esiteks: Кто виноват?– Kes on süüdi? Kas postmodernismi kriitika tõe ontoloogilise stabiilsuse kohta lõi tahtmatult võimalikkuse tingimused „tõe-järgsusele“, mida nüüd ekspluateerivad oligarhilised režiimid mõlemal pool Atlandi ookeani. Kas süüdi on prantsuse kirjandusteooria ja selle „nartsissistlik obskurantism“?3

„Ma pole kahtlemata ainus inimene, kes kirjutab selleks, et kaotada oma nägu,“ kirjutas Michel Foucault: „Ärge küsige minult, kes ma olen, ja ärge tahtke, et ma jääksin samaks.“4

Kas polnud algusest peale kahtlane, et kirjandusteoreetikud nagu Paul de Man ja Hans Robert Jauss – kellel oli isiklik huvi siduda oma sõjaaegne noorusmina lahti sõjajärgsest õpetlaseminast – arendasid nii kirglikult välja filosoofia mina püsimatusest, stabiilse subjekti, stabiilse tähenduse ja stabiilse tõe olematusest? Kas Jacques Derrida ei kanna mõningat vastutust Vladimir Putini eest?

Teine igavene küsimus on: Что делать?– Mida teha? Kas postmodernsusele leidub vasturohtu? Kui jah, siis kust seda otsida?

„Postmodernsusel“ on oma ajalugu. Ta ei tulnud eikusagilt, vaid „modernsusest“, mille algust Euroopa ajaloolased dateeerivad traditsiooniliselt 18. sajandi prantsuse valgustusega. Jumal jäeti alguses kõigest kõrvale, pisirolli, samal ajal kui inimmõistus võttis sisse keskse koha. „Sapere aude!Ole söakas kasutama omaenese aru! – selline on niisiis valgustuse juhtlause,“ kirjutas Immanuel Kant oma kuulsas arutluses.5Hiljem (täpsemalt 1880. aastatel) tehti Jumalale päriselt ots peale (mõttemänguna Dostojevskil, lõplikult Nietzschel). Kohitsetust olematuks muudetud Jumala korvamine sai filosoofiale seda tähtsamaks ülesandeks. Jumal oli täitnud epistemoloogilist, ontoloogilist ja eetilist rolli; tema surm jättis tohutu tühja koha. Suurt osa moodsast filosoofiast saab kirjeldada Jumala asendamise katsena, et leida mõni muu tee absoluutse tõeni, kui Jumalat pole.

Tõetee otsimine tähendas otsida silda: subjektilt objektile, sisemiselt välisele, teadvuselt maailma, mõtlemiselt olemisele. Epistemoloogiast (tunnetuse või selle võimalikkuse uurimisest) sai nüüd domineeriv filosoofiaharu. Ennekõike oli tarvis epistemoloogilist selgust, tõsikindlust, et me saame maailma tunnetada. Vastasel korral oleksime mõistetud võõrandumisse. Hannah Arendt on kirjeldanud „moodsa filosoofia melanhooliat“, kui puudub miski või keegi, mis või kes võiks tagada olemise ja mõtlemise ühildumise. Ta süüdistas Kanti (keda ta armastas) teadvuse ja maailma klassikalise samasuse lõhkumises, mis ei jätnud meile enam midagi, millest kinni hoida. Hegeli filosoofia oli omakorda vastus Kantile, püüe lõhutud ühtsust taastada. Nii poola filosoof Leszek Kołakowski kui ka ungari filosoof Agnes Heller iseloomustasid lugu, mida Hegeli „Vaimu fenomenoloogia“ jutustab, teadvuse kujunemisromaanina: me liigume dialektiliselt läbi ajaloo telos’e poole, mis lubab lõpuks lepitust – subjekti ja objekti, teadvuse ja maailma, mõtlemise ja olemise vahel.6Kuid, nagu kirjutas Arendt, keegi ei saa olla kindel, kas Hegeli püüdlus „lõhutud maailm uuesti üles ehitada“ pakub meile reaalsuseks elumaja või vangimaja.7

Probleemil oli veel üks aspekt: Euroopa modernsuses polnud tõde üksnes raskesti saavutatav, vaid ka poliitika ees järjest kaitsetum. Arendt selgitas, et poliitika ees kaitsetu pole mitte kogu tõde, vaid konkreetne „faktitõde“. Seda eristas ta „filosoofilisest tõest“, mida saab mõista kui aprioorselt, üksnes mõistuse kasutamisega tabatavat tõde, mis kogemusest ei sõltu: näiteks 2 + 2 = 4 või Kanti kategooriline imperatiiv, et isikut tuleb alati kohelda nagu eesmärki ja mitte kui vahendit. See, mis poliitika ees kaitsetu on, on faktitõde – aposterioorne, empiiriline tõde, tõde, mis sõltub kogemusest. Sest faktitõde kannab alati oma algupärase sattumuslikkuse nõrkust. Kaks pluss kaks peab alati paratamatult võrduma neljaga, aga see, et Saksamaa tungis 1914. aastal Belgiasse, ei olnud midagi paratamatut. Sündmused oleksid võinud toimuda ka teisiti. Saksamaa sissetung Belgiasse on aposterioorne fakt. (Kołakowski jaoks oli empiirilise reaalsuse algupärane lõputu sattumuslikkus see, mis on meile eksistentsiaalselt talumatu – kõrgema imperatiivi puudumine, et asjad toimuksid sellisena, nagu nad toimuvad.)8

Kuigi poliitika oli alati kujutanud endast ohtu faktitõele, oli – nagu selgitas Arendt – eelmodernne, „traditsiooniline vale“ olnud midagi tagasihoidlikku, võrreldes „moodsa poliitilise valega“. Traditsioonilisel valel oli kaks eritunnust: esiteks „ei olnud see kunagi mõeldud sõna otseses mõttes kõigi petmiseks; see oli suunatud vaenlase vastu ja pidi petma üksnes teda“. Ja seega leidis tõde endale alati viimse pelgupaiga, olgu või valetajas eneses, kes oli teadlik, et valetab. Teiseks, traditsiooniline vale oli „seotud mingite üksikasjadega“ ja „üks konkreetne vale – see tähendab valskus, mis ei ürita kogu konteksti muuta,“ rebib „just nagu augu faktilisuse kangasse. Nagu iga ajaloolane teab, on valet võimalik märgata kokkusobimatust, lünki või paigatud kohtade ühendusjooni tähele pannes“.9

Moodne vale seevastu ei jäta tõele mingitki viimast pelgupaika, sest valetaja petab ka ennast. Pealegi pole moodne vale enam rebend reaalsuse kangas. „Nüüdisaegsed poliitilised valed on nõnda suured, et nõuavad kogu faktilise koe täielikku ümberkorraldamist,“ kirjutas Arendt, „nii-öelda teise reaalsuse loomist, millesse nad sobiksid ilma õmbluste, pragude või lõhedeta.“10Selles uues reaalsuses ei oleks ükski rebend tajutav. See on üks viis mõista 20. sajandi totalitaarseid ideoloogiaid – kui reaalsuse õmblusteta rekonstruktsioone. Nad pakkusid suurt narratiivi, lugu, mis võis olla vale, aga millel oli ometigi oma narratiivne kaar. Nad pakkusid transtsendentaalset võtit meie ajalukku ja meie ellu, tehes need sidusaks õmblusteta tervikuks.

Ideoloogiad, mis tegid totalitarismi võimalikuks, ei jäänud püsima. („Bolševism,“ kirjutab Yuri Slezkine oma eeposepikkuses saagas bolševike eliidist, „oli ühe põlvkonna fenomen.“11Tehes lõpu eksperimendile „inimnäolise sotsialismiga“, tõi Varssavi pakti Praha-invasioon kaasa viimase suure narratiivi lõpu alguse. Nii umbes 1968. aasta paiku kaotas marksism oma pinna. Ja polnud midagi sama laia, mis oleks saanud selle asemele tulla. „Ma defineerin postmodernismiumbusuna metanarratiivide vastu,“ kirjutas prantsuse filosoof Jean-François Lyotard aastakümme hiljem.12Postmodernset filosoofiat inspireeris suuresti soov enam mitte kunagi langeda nende suurte narratiivide, totalitarismi võimaldanud õmblusteta reaalsuserekonstruktsioonide lõksu. Kui modernsus oli katse asendada Jumalat, siis postmodernsus algas siis, kui loobuti Jumala asendamisest ja lepiti sellega, et pole olemas ei Jumalat ega tema kasutuskõlblikku surrogaati.

Karl Marx oli ajast ees, kui kirjutas „kõik seisuslik ja kindel haihtub“. 19. sajandi keskel oli see tähelepanek veel enneaegne. Alles 20. sajandi lõpul haihtus kõik kindel. Modernsus, nagu seletas poola sotsioloog Zygmunt Bauman, üritas asendada eelmodernseid tahkeid kehi millegi veel tahkema ja kindlamaga. Postmodernsus (mida Bauman nimetab „vedelaks modernsuseks“) püüab tahkeid kehi sulatada. Teise laine modernsus ei otsi enam kindlat aluspinda, vaid võtab avasüli vastu efemeersuse, libeduse, ebakindluse, vedeluse. „Paindlikkus,“ kirjutas Bauman, „on asendanud soliidsuse kui ideaaltingimuse, mida asjad ja afäärid peaksid taotlema. Samal ajal viibib Jumal ikka ära „oma pikaleveninud puhkusel.““13

Nagu märkis ajaloolane Tony Judt, on postmodernse teooria puhul nii võrgutav just nimelt „rõhuasetus mitte ainult vanade tõsikindluste, vaid tõsikindluse enese võimalikkuse õõnestamisele.“14Nüüd me loobume otsimastki seda silda subjektilt objektile, sisemiselt välisele, mõtlemiselt olemisele. Ma ütleme lahti ideest, nagu leiduks mingi terviklik kord, mis seob üksiku üldisega, stabiilne struktuur, mis ühendab meie üksikminad maailmaga. Struktuurid, õpetas prantsuse filosoof Jacques Derrida, vajavad keskpaika, ankrupinnast, olgu selleks Jumal või mõni tema asendaja, viisi, millega piirata tähistajate ja nendega tähistatavate asjade muidu lõputut mängu. Derrrida väitis: „Selleks peab leiduma transtsendentaalne tähistatav, et tähistaja ja tähistatava erinevus saaks olla kusagil absoluutne ja taandamatu.“15Aga see kese, see „transtsendentaalne tähistatav“, on just see, mis jääb puudu, mida ei ole ega saagi olla. Järeldus sellest on ühtaegu destabiliseeriv kui ka vabastav. „Transtsendentaalse tähistatava puudumine,“ kirjutas Derrida ühes dekonstruktsiooni alustekstis, „avardab tähendussfääri ja -mängu lõpmatuseni.“16

Derridale seostus „mäng“ avatusega, mitmuslikkuse omaksvõtuga. Kuna puudub kese, Jumal või ersats-Jumal, kes hoiaks maailmastruktuuri paigas, siis sõnad, tähendused, tõed, tekstid õõnestavad kõik iseennast, sisaldades endas alati üksteisega pinges ja üksteist eitavaid elemente. Tähendus pole kunagi enesega identne, vaid alati voolav ja muutlik, ebatäielik ja ennastõõnestav, niihästi erinev kui ka edasi lükatud, midagi muud kui see, mis ta oli hetk enne või pärast. Sõnade ja asjade suhe ei ole fikseeritud; sõnad on alati juba üksteisega mängimas, ning seega ei saa olla ühekorraga ja lõplikult kindlaksmääratud tõde. Elu ei ole suletud struktuur. Suletud struktuure polegi, elu on pidev liikumine.

Tähtis on see, et Derrida jaoks oli „transtsendentaalse tähistatava“ olemasolu alati juba totalitaarsuse-ähvardus. Selle puudumine on tervitatav, isegi rõõmustav.17

See on puudumine, mis ei jäta meile tähenduse ja tõe defitsiiti, vaid pigem ülejäägi. Derrida jaoks ei olnud sõna „mäng“ mõeldud trivialiseerima meie elu ning suhet maailmaga. Vastupidi, „mäng“ tähendas meie loovuse, vabaduse ja vastutuse jaatamist. Derrida dekonstruktsioon, see postmodernse filosoofia musternäide, ei olnud mõeldud fatalistliku nihilismina, vaid provokatiivse elevusena. Keeldumine kõikidest pretensioonidest absoluutsele tõele oli mõeldud kaitsma meid totalitaarse terrori eest. Dekonstruktsioon, rõhutas Derrida, on alati esindanud „vähimat tarvilikku tingimust totalitaarsuse-riski identifitseerimiseks ja selle vastu võitlemiseks“.18

Kuid selline voolavus, avatus lõpmatutele võimalustele, on ka häiriv, sest ei anna meile kindlat jalgealust, vaid tekitab pinnatuse seisundi, selle, mida Arendt nimetas Bodenlosigkeit. Sest kui pole kindlat tõde, kui reaalsus on konstrueeritud ainult diskursusest, koosnedes üksteisega üha mängivatest tähistajatest, siis kas üldse eksisteerib sellist reaalsust, millesse me võiksime kiinduda, millesse panust anda, millest sõltuda ja sügavalt hoolida? Bauman väidab, et „arvukad autoriteedid“ on oksüümoron, mis tegelikult tähendab „autoriteedi puudumist“.19Kas lõpmatud tähendused ja lõpmatud tõed tähendavad praktiliselt sedasama mis tähenduse ja tõe puudumine? Pärast marksismi-usu surma, hakkasid Euroopa mõtlejad, kes elasid kommunismi all, millesse keegi ei uskunud, tundma tugevat hirmu nihilismi ees. Nad kartsid seda, mida tšehhi dissident Václac Havel kirjeldas oma naisele Olgale kui „eimiskit, seda kuradi moodsat palet“.20

Havel kirjutas selle kirja Olgale 1981. aasta märtsis, vanglast. Ta sattus sinna mõni aeg pärast asumist inimõigustepetitsiooni Harta 77 kõneisiku rolli. Koos temaga kuulus kahe eestkõneleja hulka ka auväärt Jan Patočka, Havelist rohkem kui veerandsada aastat vanem filosoof. Patočka ja Derrida pärinesid täpselt samast saksa filosoofiatraditsioonist: Hegeli kujunemisromaan teadvusest, Husserli fenomenoloogia, Heideggeri eksistentsialism. 1930. aastatel oli Patočka õppinud Husserli ja Heideggeri juures, ta oli üks Husserli viimaseid õpilasi. 1949. aastal pidas ta Karli ülikoolis Prahas mõjuka kursuse Hegeli „Vaimu fenomenoloogiast“; ta oli ka terve Hegeli teksti tšehhi keelde tõlkinud. Nüüd juba eakas filosoof oli kogu aeg poliitikast hoidunud; ta polnud ei kommunist ega dissident; ta oli õpetlane ja mõtleja, kes pärast 1968. aasta invasiooni ülikoolist väljaheidetuna oli pidanud põrandaaluseid seminare korterites ning lugenud ikka ja jälle koos oma õpilastega Heideggeri „Olemist ja aega“, maadeldes iga lause tähendusega, tõlkides lugemise käigus valjusti saksa keelest tšehhi keelde. Nüüd nõustus Patočka liituma Haveliga, et esindada Harta 77-t. Mõni päev hiljem tuli salapolitsei mõlemale järele. Patočka tervis oli nõrk; ülekuulamisi ta üle ei elanud.

Umbes poolteist aastat hiljem tõi põrandaalune kuller Adam Michnikule, poola samizdati ajakirja toimetajale Haveli essee, mis oli pühendatud Patočka mälestusele. Esseest nimega „Võimutute võim“ sai Ida-Euroopa dissidentluse ikooniline tekst. „Võimutute võimu“ antikangelaseks on vürtspoodnik, kes igal hommikul riputab kohusetundlikult vaateaknale loosungi „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“ Poodnikul puudub eriline entusiasm kommunismi ideaalide suhtes – 1970. aastate lõpul polnud neid enam kellelgi. Ja igaüks, kes silti näeb, mõistab, et mitte keegi enam ei oota kogu maailma proletaarlaste ühinemist. Kuid ometi jätkab poodnik, nagu kõik teisedki, loosungi ülesriputamist. Lõppude lõpuks, kas tal valikut ongi? Kui ta keelduks, võidakse teda üle kuulata, vahi alla võtta, taga kiusata. Tõenäoliselt kannataks ka ta perekond. Lastele võidakse keelata pääs ülikooli. Poodnik, ütleb meile Havel, elab mauvaisefoi’s (kasutamata küll seda prantsuse terminit). Ta elab just täpselt Sartre’i tähenduses halvas usus, s.o enesepettuses. Poodnik valetab iseendale– mitte oma kommunismiusu kohta. Ta teab väga hästi, et ta kommunismi ei usu. Ei, vürtspoodnik valetab endale oma võimutuse kohta.

Mis mõttes on see võimutusetunne enesepettus? Havel vastas küsimusega: miks peaksid poodnikule, kui ta loosungi maha võtaks, kõik need ebameeldivad tagajärjed osaks langema? Lõppude lõpuks ei usu selle sõnumit keegi. Igaüks – keiser kaasa arvatud – teab, et keiser on alasti. Kuid need ebameeldivad tagajärjed viitavad sellele, et loosungi ülesriputamine on ometigi kommunistliku režiimi jaoks äärmiselt oluline. Kui ühel päeval kõik poodnikud võtaksid oma loosungid maha, oleks see revolutsiooni algus. Niisiis poodnik ei olegi lõppude lõpuks nii võimutu. Vastupidi, ta on üpris võimas: poodnikud ongi just need, kes võimaldavad mängul jätkuda.

Havel süüdistas vürtspoodnikku selles, et ta „elab vales“. Poodniku suutmatus elada tões tähendab moraalset küündimatust – ta on süüdi teda rõhuva süsteemi alalhoidmises. See, et ta elab vales, et igaüks elab vales, ei kaota veel ära tõde, rõhutas Havel, vaid ainult demoraliseerib isiku, kes elab ebaautentset elu. Haveli seisukoht seisab vastu postmodernistlikule pöördele: ükskõik kui suur annus propagandat või pimedat rituaali või „halba usku“ ei suuda lahustada ontoloogiliselt reaalset eristust tõe ja valede vahel.

Pole juhus, et Ida-Euroopa dissidendid rääkisid nii sageli tõest, justkui see oleks midagi käegakatsutavat, kõva, nagu võtmed taskus. Havel ei olnud üksi oma veendumuses, et tõe ontoloogilise reaalsuse tõestuseks on valede ontoloogiline reaalsus. Koondades oma dissidentlusefilosoofia tõe ja valede eristuse ümber, ammutasid Euroopa dissidendid ainet mitte üksnes Kesk-Euroopa filosoofilistest allikatest, vaid ka vene kirjanduse rikkalikust traditsioonist. Pärast 1968. aastat meenutas kommunistlik režiim Dostojevski Suurt Inkvisiitorit, kellel oli ainult üks saladus: ta ei uskunud Jumalat. Dostojevski, Tšehhovi, Gogoli, Tolstoi ja teiste jaoks tähendas sule paberile panemine inimeksistentsi kohta tõe otsimist. Stalinliku terrori kiiluvees kirjutas vene filosoof Nikolai Berdjajev essee pealkirjaga „Valetamise paradoks“ – vale on tingimus, mis võimaldab totalitarismil sündida, väitis Berdjajev. Tema kogemuse põhjal on see vale inimteadvuse sügava moonutuse väljendus ja selle moonutuse tagajärjel läheb indiviidi südametunnistus maailmas veelgi sügavamale peitu.21

Üks Solidaarsuse-aja poola film, mis oli juba iseenesest panus dissidentluse filosoofiasse, valgustab olemuslikku erinevust moodsa kommunistliku totalitarismi ja Putini postmodernse Venemaa vahel. Filmis „Ülekuulamine“ („Przesłuchanie“, 1982), mille sündmustik leiab aset stalinlikus vanglas, mängib suur poola näitlejanna Krystyna Janda noort ööklubilauljat Toniat, kes äkitselt vangistatakse süüdistatuna Rahva-Poola vaenlaste abistamises. Ülekuulajad kinnitavad, et ta on ühe antikommunistliku spiooni armuke. Tonia ei saa aru; ülekuulajate lugu on fiktsioon, ta eitab kõike. Ülekuulamised jätkuvad; vangivalvurid piinavad teda. Ajapikku Tonia vastupanu murdub; ja järk-järgult võtab ta omaks üha suuremaid annuseid sellest fiktiivsest loost.

Filmi lõppedes me ei saagi teada, milles seisnes tõeline lugu, milline neist stalinlike ülekuulajate lugudes figureerinud meestest võiski Tonia armuke olla, kas keegi neist oli olnud ka spioon ja kui nii, kas Tonia oli olnud sellest teadlik. Aga ikkagi, antakse meile mõista, tõeline lugu on olemas. See, et meie sellest teada ei saa, ei tähenda, nagu seda polekski. Teisisõnu, filmi lõpus valitseb epistemoloogiline segadus. Tõde säilitab endiselt oma stabiilse eksistentsi, ükskõik kas indiviidil on selle tunnetamisele ligipääs või mitte.

„Ülekuulamine“ esindab modernistlikku positsiooni: Jumal on surnud, aga see ei tähenda, et tõde oleks – isegi totalitaarse režiimi all – pelk subjektiivne illusioon. Postmodernne maailm algab siis, kui me läheme epistemoloogiliselt määramatuselt üle ontoloogilisele määramatusele. See juhtub siis, kui me loobume uskumast, nagu oleks loodud narratiivide all või seas midagi niisugust nagu stabiiline reaalsus. „Tõe-järgsus“ esindab postmodernistlikku positsiooni: „teil on teie faktid – meil on alternatiivsed faktid“. „Kõik on PR.“ Nüüd me asustame näiliselt lõputut hulka õmblusteta alternatiivreaalsusi, millest igaühel on omad „alternatiivsed faktid“. Pomerantsev kirjeldab Putini Venemaad maailmana, milles miski pole tõsi – ja igaüks suhtub sellesse kergelt. Arvustades Pomerantsevi raamatut „Miski pole tõsi ja kõik on võimalik“, kirjeldab ukraina esseist Jurko Prohhasko tõde piiri ja rajana. Tõe tunnustamata jätmine tähendab võimetust tunnistada piire. Selline mittetunnistamine, ütleb Prohhasko, ei lõpe kunagi hästi.22

Derrida ise uskus külalislahkusesse, sõprusesse, andestamisse. Ta ei olnud moraalne nihilist. Kuid tänapäeval on ideed, mis tärkasid vasakpoolsuse kriitilises elutundes, kujunenud ümber parempoolsuse relvadeks. Derrida filosoofia, mis oli mõeldud vastutuse võtmisena, on võetud üle kui vastutusest lahtiütlemine. Intellektuaalse ajaloo vaatepunktist on teatav iroonia selles, kuidas faktijärgsus on kolimas idast läände, Moskvast Washingtoni. Siin annab selgitava viite Derrida ise: üks tema lemmikmõisteid on pharmakos, vanakreeka sõna, mis võib tähendada nii mürki kui ka ravimit. Tänapäeval võib Ida-Euroopa osutuda pharmakos’eks: mürgi allikas võib olla ka vastumürgi allikaks.23

Кто виноват?Kes on süüdi? Agnes Heller vastab: „Süüdistamine on vastutustundetu. Vastutus on see, mis tulebvõtta. Vastutus on see, mille peabvõtma.24Ida-Euroopas oli teisitimõtlemise filosoofiaks vastutuse filosoofia. Havel kirjutas „Võimutute võimus“: „Patočka armastas ütelda, et vastutuse puhul on kõige huvitavam see, et me kanname seda igal pool endaga kaasas. See tähendab, et vastutus on meie, et me peame seda aktsepteerima ning võtma omaks siin ja praegu.25„Elu ja ajalugu,“ kirjutas poola filosoof Krzysztof Michalski, üks Patočka viimaseid õpilasi, „ei kulge edasi sõltumata meie osavõtust, nagu karussell, millega sa saad tahtmist mööda sõita ja millelt maha hüpata“26Inimest, väitis ta, „saab identifitseerida ainult ajaloo subjektina“.27

Что делать?Mida teha? Patočka rõhutas, et isegi kui välismaailmas ei leidu mingit asjastunud stabiilset tähendust, seisneb meie vastutus tähenduse otsimises. Ta kirjutas, et „inimesed ei saa elada ilma tähenduseta“. Võib-olla tõde ei saagi tabada, aga seda saab ja tuleb. 28Sellist seisukohta jagas sügavalt ka Kołakowski. „Husserl uskus, et tõsikindluse otsing moodustabki Euroopa kultuuri ja selle otsimisest loobumine tähendaks ka selle kultuuri hävitamist. Husserlil oli tõenäoliselt õigus.“29Kołakowski uskus, et kirglik absoluutse tõe otsing pidi Husserlil vältimatult nurjuma. „Silla probleem on lahendamatu; loogilist üleminekut pole.“30Kuid sellegipoolest on meil vastutus otsingu jätkamise ees. Tõest loobumine tähendaks loobumist eetikast.

2008.aastal, ühel Adam Michniku viimastest vestlustest Haveliga, küsis Michnik: „Mis nõu sa annaksid noorele inimesele tänapäeval, kui ta küsiks: kuidas ma peaksin elama?“ Havel vastas: „Fundamentaalne imperatiiv on – elada tões.“ 31

 

Inglise keelest tõlkinud M. V.

Vt J. Yaffa, Putin’s New War on „Traitors“. The New Yorker, 28.03.2014; А. Зубов, Это уже было. Ведомости, 01.03.2014.

A. Borowitz, Fact-checker at Republican Debate Hospitalized for Exhaustion. The New Yorker, 16.01.2016.

T. Judt, Postwar: A History of Europe since 1945. New York, 2005, lk 481.

M. Foucault, Teadmise arheoloogia. Tlk K. Sisask. Tartu, 2005, lk 24.

I. Kant, Kostmine küsimusele: Mis on valgustus? Tlk E. Parhomenko. Akadeemia 1990, nr 4, lk

A. Heller, A Philosophy of History in Fragments. Oxford, 1993, lk 11; L. Kołakowski, Main Currents of Marxism: Its Rise, Growth, and Dissolution, vol. 1: The Founders. Tlk P. S. Falla. Oxford, 1978, lk 60.

H. Arendt, What Is Existential Philosophy?. Rmt-s: H. Arendt, Essays in Understanding 1930–1954. Toim. J. Kohn. New York, 1994, lk 164.

L. Kołakowski, The Presence of Myth. Tlk A. Czerniawski. Chicago, 1989.

H. Arendt, Tõde ja poliitika. Tlk E.-R. Soovik. Rmt-s: H. Arendt, Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte vallas. Tartu, 2012, lk 301–302.

Sealsamas, lk 302.

Y. Slezkine, The House of Government: A Saga of the Russian Revolution. Princeton; Oxford, 2017, lk 1176.

J.-F. Lyotard, The Postmodern Condition: A Report on Knowledge. Tlk G. Bennington, B. Massumi. Minneapolis, 1984, lk xxiv.

Z. Bauman, Liquid Modernity. Malden (MA), 2012, lk 55.

T. Judt, Postwar: A History of Europe since 1945, lk 479.

J. Derrida, Of Grammatology. Rmt-s: A Derrida Reader. Toim. P. Kamuf. New York, 1991, lk 36.

J. Derrida, Struktuur, märk ja mäng humanitaarteaduste diskursuses. Tlk J. Kägu. Akadeemia, 1991, nr 7, lk 1415.

Vt J. Derrida, Struktuur, märk ja mäng humanitaarteaduste diskursuses, lk 1436:„See katkenud vahendamatuse strukturalistlik temaatika, pööratud puuduva lähtekoha kadunud või võimatu presentsi poole, on vabamängu üle mõtlemise nukker, negatiivne, nostalgiline, süüdlaslik rousseaulik tahk. Vabamängu teine tahk võiks olla nietzschelik jaatus— rõõmsameelne maailma vabamängu ja saamise süütuse jaatus, märkide maailma jaatamine, kus ei ole vigu, tõde ega lähtekohta ja mis on antud aktiivseks tõlgendamiseks.Nii piiritleb see jaatus mitte-keset teisiti kui keskme kaotust. Ja ta mängib julgestuseta.“

J. Derrida, Like the Sound of the Sea Deep Within a Shell: Paul de Man’s War. Critical Inquiry, 1988, kd 14, nr 3, lk 647.

Z. Bauman, Liquid Modernity, lk 64.

V. Havel, Letters to Olga. Tlk P. Wilson. London; Boston, 1990, lk 175 (kiri 14.03.1981).

Н. Бердяев, Парадокс Лжи (1939). http://yakov.works/library/02_b/berdyaev/1939lozh.html. Ingl. k-s: N. A. Berdyaev, The Paradox of the Lie. Tlk. F. S. Janos.  http://www.berdyaev.com/berdiaev/berd_lib/1939_xxx.html.

Ю. Прохасько, Истинна Правда. Критика, veebruar 2012. https://krytyka.com/ua/articles/istynna-pravda; Ingl. k-s sealsamas: https://krytyka.com/en/articles/veritable-truth.

Tänapäeva vene romaanikirjanik Sergei Lebedev annab mõista, et Putini nakkuslikule postfaktilisusele pole paremat vastumürki kui vene kirjanduse suur traditsioon.

A. Heller, Some Remarks about the Sense of Historical Existence.Rmt-s: A. Heller, A Theory of History. London, 1982), lk 332.

V. Havel, The Power of the Powerless. Tlk P. Wilson. Rmt-s: V. Havel jt, The Power of the Powerless: Citizens Against the State in Central-Eastern Europe. Toim. J. Keane. Armonk (NY), 1985, lk 80. Derrida analüüsi Patočka vastutuse-ideest vt: J. Derrida, Surma and. Tlk M. Kangur. Tallinn, 2011.

K. Michalski, The Flame of Eternity: An Interpretation of Nietzsche’s Thought. Tlk B. Paloff. Princeton,2012. 

K. Michalski, Iron Laws and Personal Responsibility. Tlk. E. Kohák. Cross Currents, 1988, nr 7, lk 132.

J. Patočka, Does History Have a Meaning? Rmt-s: J. Patočka, Heretical Essays in the Philosophy of History. Tlk. E. Kohák. Chicago, 1996, lk 75.

L. Kołakowski, Husserl and the Search for Certitude. South Bend (IN), 2001, lk 7.

L. Kołakowski, Husserl and the Search for Certitude, lk 80.

V. Havel, A. Michnik, Rewolucjo ducha, przyjdź!. Gazeta Wyborcza, 15.11.2008.

Published 11 January 2019
Original in English
First published by Eurozine / Public Seminar (English version) / Vikerkaar 12/2018 (Estonian version)

Contributed by Vikerkaar 12/2018 © Marci Shore / Public Seminar / Vikerkaar / Eurozine

PDF/PRINT

Read in: EN / SQ / DE / CS / SV / ET / LT

Published in

Discussion