Võidupüha Võnnu lahing kui Eesti rahvusliku ajaloo kulminatsioon

9 March 2004
Read in:

Võnnu väljul ja Koiva jõe kaldail, kus juba meie esiisad pidasid saatuslikke heitlusi ristirüütlitega ja nende käsilastega, lõime oma ajaloolist vaenlast lõplikult.1

Ka ilma esimese võidupühata oli 1934. aasta esimene pool Eestis tulvil rahvuslikke tähtpäevi. Kui uue põhiseaduse kehtima hakkamist 24. jaanuaril tähistati veel mõõdukalt, siis mõlema Vabadussõja suurmehe, Johan Laidoneri ja Konstantin Pätsi ümmargused sünnipäevad (vastavalt 50 ja 60) veebruaris andsid ajakirjandusele põhjust tõeliseks vaimustustormiks. Pealegi korraldati mõlema auks Estonia teatrisaalis riiklik aktus. Laidoneri aktus “kujunes isamaaliseks meeleavalduseks” (Päevaleht, 14.02.34) ja pidustused Pätsi auks 23. veebruaril jätsid varju isegi vabariigi sünnipäeva järgmisel päeval. Kõik see leidis aset juba enne hilisemat autoritaarselt valitseva presidendi isikukultust, oli nagu 12. märtsi propagandistlik eelmäng.

Juuni 1934 algas sinimustvalge orgiaga, Eesti lipu 50 aasta juubeli pidustustega Tartus ja Otepääl. Ei ole üllatav, et needki muutusid “suurteks rahvuslisiks meeleavaldusiks” (Päevaleht, 05.06.34). Veelgi vähem paneb imestama, et nagu juba enne oma 12. märtsi riigipööret, olid seegi kord tähtsaimad tegelased Päts ja Laidoner. Pidupäevade kalender pakkus neile teretulnud võimalust oma eestimeelsuse demonstreerimiseks.
Pidev rahvuslikkuse rõhutamine avalikkuse ees ilmneb ka tegelikult apoliitiliste ürituste oma vankri ette rakendamises. Nagu ajakirjandus juba jaanuari lõpus oli kuulutanud, kujunesid esimesed “Eesti mängud” 15.-17. juunini riigivanema egiidi all “esimeseks sellesarnaseks rahvuslikuks ürituseks Eestis” (siin ja edaspidi tsitaadi esiletõsted originaalist). Spordialadest polnud esindatud mitte ainult kergejõustik, tennis või jalgpall, vaid ka eesti rahvussport võimlemine ja armastatud rahvatantsud. Kultuuriprogrammi kuulus Henrik Visnapuu kirjutatud massimäng, mis Päevalehe arvates oli tõendiks sellest, kuidas eestlased “aastast-aastasse ikka rohkem ja rohkem ajalooga rahvaks” muutuvad, sest luuletaja näitas, “et meie olime kunagi mõjuv tegur siin Läänemere kallastel” (17.06.34). Nädal hiljem meenutas esimene võidupüha, et eestlased olid kunagi oma vabaduse kaotanud ja alles 1919. aasta juunis jälle oma kodus peremeheks saanud.

Siinses artiklis annan ma esmalt ülevaate võidupüha kehtestamisest 1934. aasta jaanuaris-veebruaris, et seejärel peatuda 1919. aasta juuni ajaloolistel sündmustel endil, kusjuures mind ei huvita niivõrd Võnnu lahingu sõjalised üksikasjad kui pigem müüdirambed meeleolud kodurindel. Lõpetuseks püüan määratleda Vabadussõja kohta 1930. aastate teise poole riiklikult forsseerituna kujunevas ajaloomälus.

Võidupüha kehtestamine

Nagu ajaloos tihti, oli ka 23. juuni seadustamisel riigipühana juttu ainult ilmast. Kui Riigikogu saadikud 1934. aasta jaanuaris ja veebruaris 1922. aastast pärineva pühade ja puhkepäevade seaduse muutmist arutasid, ei vaidlustanud päeva ajaloolist tähendust keegi: “Seda ju keegi ei eita,” nagu rõhutas ka sotsialist August Sirro. Kuid esmajoones oli talle tähtis, et “tuleks suve ajal üks püha juurde võtta (…), et võimaldada linnainimestele ja eeskätt vabrikutöölistele vaba õhku hingata”. Ja nii ei arvanud üksnes Sirro. Isegi Jaan Sootsile, ülemjuhataja Johan Laidoneri staabiülemale Vabadussõjas, kes esindas 1934. aastal talunike huve, oli sel debatil tähtis eelkõige aastaaeg, kuhu uus püha langeb: “Külv on siis juba läbi,” selgitas ta oma kaassaadikutele. Seepärast võivat ka talunik endale seda vaba päeva lubada.

Kui silmas pidada, milline osa oli võidupühal 1939. aastani Pätsi režiimi eneselavastuses, siis ei jõua seda debatti ära imestada. Sisulist juttu selle vastse püha tähistamise vormidest uue seaduse kolmel lugemisel ei aetudki, ehkki võidupüha seadustamine oli riiklikult tähtis juba kas või seetõttu, et Vabadussõja teema oli hõivanud vapside parlamendiväline opositsioon. Selle asemel keerles jutt küsimuste ümber, kas usupuhastuspüha muudab üldiselt pühadevaese teise poolaasta talutavamaks, kas alates 1922. aastast suvistepühade nime kandvad nelipühad peaksid oma vana nime tagasi saama ja kas need peaksid kestma kaks või kolm päeva. Viimasele olid vastu mõlemad maaparteid, sest talunik pidi sel ajal enamasti veel töötama. Pealegi olevat need päevad niikuinii “logelemise ja jooma pühad”, nagu väljendus Karl Tamm Põllumeeste Kogust. Soots ütles lõpuks selgelt välja: “See püha [23.06. – K.B.] kompenseerib selle kolmanda suvistepüha” – mis pidanuks ju ka sotsialistide valijaid lohutama. Lisaks kuulutati ka 22. juuni poolenisti vabaks päevaks ning talunike ja tööliste esindajad olid lepitatud tänu puhkamisvõimalustele, mida uus püha juba varemgi vaba jaanipäeva eel nende valijatele pakkus.2 Aga kui Laidoner oleks Landeswehri võitnud nädal aega varem? Õnneks oli ta oma võidu hästi ajastanud!

Ent jätkem iroonia. Mõned päevad pärast uue seaduse väljakuulutamist Riigi Teatajas oli Laidoner koos Konstantin Pätsiga valmis riigipöördeks. Riigi uus võim hoolitses tulevikus selle eest, et 23. juuni ei muutuks mingil juhul “logelemise ja jooma pühaks”, vaid oleks päev, mil ajalugu, olevik ja tulevik vaimus üheks saavad.

Loomismüüt on igale noorele riigile hindamatu väärtusega, ja võidukas iseseisvussõda on ideaalne allikas, kust ammutada müüdi võimalikke elemente. Riiklikult suunatud mälestus võidust ja tema eest toodud ohvritest võidab süsteemi legitimeerivat tähendust veelgi juurde, kui riigijuhid on aktiivsed sõjast osavõtjad. Seega oli eelis igal eesti poliitikul, kes võis 1934. aasta kriisis olla kindel Laidoneri toetusele – ja niigi juba populaarsed vapsid oleksid Laidoneriga eesotsas olnud peaaegu võitmatud. Teiselt poolt oli Laidoneri koalitsioon Pätsiga kahtlemata sümboolselt võimsam variant: riigi looja ja riigi kaitsja seismas külg külje kõrval kui väikese vapra Eesti iseseisvuse kehastus. Võidupühaga seoses peidab aga kahe Vabadussõja kangelase kombinatsioon endas veel üht iroonilist seika: 1919. aasta juunis oli Päts olnud kindlalt vastu konfrontatsioonile Landeswehriga Võnnu all.

Võidupüha ajalooline tagapõhi

Eesti armee ja Balti Landeswehri sõjaline vastasseis polnud juba 1919. aasta juunis lihtsalt järjekordne lahing Vabadussõja Lõunarindel – siin võideldi ju “verivaenlasega”. Bolševike Punaarmee oli ajalooliselt uus vastane, keda äärmisel juhul põlati3; eestlaste venevastased eelarvamused elati välja eelkõige vene valgete Põhjakorpuse peal. Ometi oli sellel bolševikevastasel üksusel tähtis osa Laidoneri “aktiivse kaitsesõja” strateegias Eesti armee koormuse vähendamisel Idarindel. Vastavalt Laidoneri strateegiale pidi sõja raskus võõral pinnal langema vene, ingeri ja läti ühendatud väeüksustele. Tegelikult olid Põhjakorpuse vene valged, nagu ka sellest 1919. aasta juulis välja kasvanud kindral Nikolai Judenitši juhitav Loodearmee, kõike muud kui Eesti iseseisvuse vaimustatud pooldajad. Igal juhul oli Eesti sõjaväejuhtkonnale väga oluline, et äärmiselt ebapopulaarne sõda Vene territooriumil Punaarmee vastu jäetaks vene valgete hooleks. Nii valgete väejuhatuse ülbus, nende omavoliline poliitika Vene territooriumil kui ka vene ohvitserid, kes Tallinna vanalinnas “bože tsarja hrani” laulsid, suurendasid nädalast nädalasse Eesti avalikkuse vastumeelsust selliste “liitlaste” suhtes.

Balti Landeswehr kehastas seevastu baltisaksa aadelkonda, kes oli eestlasi 13. sajandist peale valitsenud, mistõttu teda käsitati “ajaloolise vaenlasena”. Pärast esialgset halvavat hirmu ülivõimsa vastase ees, mis peegeldub tolleaegsete sõdurite kirjades, vallandas võit eufoorilise sõjavaimustuse, mis tipnes kujutelmas, et Vabadussõda ongi nüüd võidetud. Sest kas polnud juba võidetud Eesti vabaduse igipõline vastane?

Ka Laidoner kasutas sõdurite motiveerimiseks populaarset pilti 700-aastasest orjapõlvest Balti parunite all. Nii manitses ta oma diviisikomandöre 18. juunil: “…ärge unustage, et Landeswehr, see on Balti parunid, on meie verivaenlased, kelle vastu meie ennast kõige jõuga peame kaitsma.” 4 Kui Idarinde puhul räägiti enamasti pragmaatiliselt piiride kaitsmisest, siis vastasseisust Lõunarindel tehti tinglikult eesti rahva eksistentsi küsimus. Kui reaalne see tagantjärele võimendatud oht Eesti uueks koloniseerimiseks sakslaste poolt tegelikult oli, on teataval määral kaheldav.5 Samas sütitas võimalik hädaoht vägedes erakordse vastupanutahte, millele veel pool aastat tagasi, 1918. aasta detsembris, mõeldagi ei võinud. Tookord seisis Punaarmee peaaegu Tallinna all ja vaid eestlaste edukas vastupealetung (või pigem Riia vallutamiseks koondunud Punaarmee nõrkus) hoidis elus eliidiprojekti nimega “Eesti”. Alles Asutava Kogu valimisi 1919. aasta aprillis saab hinnata kui rahva poliitilist nõusolekut selle projektiga; emotsionaalsed komponendid lisandusid aga alles ühes võiduga Võnnu all. Tänu edule võitluses Landeswehri vastu saavutas maa poliitilise eliidi rahvuslik ideoloogia rahva enamiku hulgas lõpuks ülekaaluka toetuse. Selletaolist emotsionaalset vaimustust ei suutnud sõda Nõukogude Venemaa vastu kunagi vallandada.

Võidule Võnnu all oli aga eelnenud kõhkluste aeg, mis osaliselt seletab ka järgnenud eufooriat. Et oma väljendustes muidu äärmiselt asjalik Laidoner tõi mainitud emotsionaalses üleskutses mängu Eesti ajaloo ja ei peljanud võrdlust müütilise “muistse vabadussõjaga”, näitab küllap samuti närvilisust Eesti leeris. Alates nn Liepāja putšist 16. aprillil, Ulmanise valitsuse kukutamisest Lätis kindral von der Goltzi toetatud Landeswehri poolt, kummitas maad hirm Saksa-Vene ühispealetungi ees. Hiljuti Asutava Kogu valimistel lüüa saanud Päts nägi oma maad saarena bol_evistlikus meres ja üks Briti diplomaat pidas hirmu Eestis nii suureks, et olevat karta, et rahvas võib Saksa put_i paanikas bol_evikega kokku leppida. Ka Laidoner arvestas baltisakslaste riigipöördekatsega, samuti Briti konsul Tallinnas Vivan Bosanquet. Isegi poliitiliselt muidu pigem võhiklik Vene Põhjakorpuse juhtkond, kuhu kuulusid ka mõned baltisakslased, distantseerus profülaktika mõttes Liepāja sündmustest. Kui aga juuni algul tabasid eestlased kaks Saksa lennukit Narva all, just enne seda, kui need oleksid jõudnud Põhjakorpuse juurde, tundus, et Eesti-vastane liit vene valgete ja Landeswehri vahel on teostumas.6

Ehkki tagasi vaadates leiab vähe sellist, mis räägiks võimsa Eesti-vastase vandenõu olemasolust, kergitas kujunev konfrontatsioon Landeswehriga Läti pinnal küsimuse Eesti armee ridades tegutseva Balti rügemendi lojaalsusest. Valitsus kaalus väikese üksuse arreteerimist, Laidoner aga otsustas allutada selle juba Vene territooriumil asuvale Põhjakorpusele. Niiviisi tahtis ta üksust esiteks eemal hoida võitlustest lõunas ja teiseks kaitsta teda saksavastase meelsuse eest Eestis endas: Idarindel oli tähtis iga bolševike vastu suunatud tääk, kuulugu see või Eesti iseseisvuse vihavaenlastele. Igal juhul suutsid eestlased hõivata Pihkva mõni päev pärast Riia vallutamist Landeswehri poolt 22. mail. Seega oli Põhjakorpuse ja Landeswehri otsese ühinemise oht esialgu kõrvaldatud.

Siiski pidi Laidoner juba üksi välispoliitilistel põhjustel iga hinna eest vältima muljet, nagu tahaks Eesti anastada võõrast territooriumi. Seepärast andis ta Pihkva üle polkovnik Bulak-Balahhovitšile, kes allus vormiliselt küll Põhjakorpusele, oli aga nii Eesti-sõbralik, et Tallinn lootis, et ta võiks Venemaa ja Eesti vahele luua mingi “vaheriigi” (“Pihkva vabariigi”). Lõpuks pani Laidoner 19. juunil Põhjakorpuse ülemjuhataja ameti maha. Kui Idarindel tuli nüüd Põhjakorpusega välja töötada leping “nagu kahe naabri vahel”, siis Lõunarindel seisis Eesti armee sügaval Läti territooriumil. Laidoneri “aktiivse kaitsesõja” strateegia lahutamatu koostisosana toetatud väike Läti üksus polkovnik Zemitānsi juhtimisel ei olnud suuteline üksi Läti territooriumil Eesti piiri kaitseks sõda pidama. Võitlus Landerwehri vastu muutus seega nüüd tõesti Eesti asjaks.

Laidoneri positsioon oli sõja ajal, hiljemalt pärast esinemist Asutava Kogu ees 30. mail, kui ta kuulutas, et Eesti territoorium on vabastatud7, kõigi rünnakute vastu kaitstud; pärast võitu Landeswehri üle oli see püha ja puutumatu. Avalikkus pidas sõda nüüd lõppenuks ja oli vaja Võnnu võidu sepistaja autoriteeti, et armee koos püsiks, jätkamaks võitlust Idarindel. Ülemjuhatajaameti nagu Deus ex machina 1918. aasta detsembris enda kanda võtnud, polnud Laidoner oma positsiooni kindlustamisel tagasihoidlik. Ähvardades jaanuaris ja veebruaris mitu korda tagasi astuda, pani ta Maapäevas maksma oma tahte. Kui Asutav Kogu aprilli lõpus kokku tuli, pidas ülemjuhataja siiski demokraatlikest mängureeglitest kinni ja pakkus seadusandlikule võimule oma tagasiastumise võimalust, mis loomulikult tagasi lükati. Et tegelik otsustusõigus sõja ja rahu üle oli läinud sõjaväejuhtkonna kätte, oli igatahes ilmselge. Selles mõttes sai Eesti sõjaväe ülemjuhatajast poliitiline kindral, kes aga – erinevalt von der Goltzist ja vene valgete kindralitest – tundis end kohustatuna looma demokraatial põhinevat kodanikuühiskonda.

Kuid siiski: otsuse sõjaks Landeswehri vastu langetas Laidoner üksinda ja informeeris valitsust alles siis, kui sõjategevus juuni alguses juba käimas oli. Alles tagantjärele lasksid valitsus ja Laidoner selle heaks kiita Asutaval Kogul, kes 17. juunil jätkas oma teist istungjärku patriootilise debatiga.8 Kui peaminister Otto Strandman oli ette lugenud Laidoneri teadaande sõjasündmustest Lõunarindel, kiitis Asutav Kogu sõjaväejuhtkonna ja valitsuse tegevuse suure enamusega heaks. Erilise vaimustusega võeti vastu sotsiaalrevolutsionääride fraktsiooni avaldus, et nad on selles küsimuses ühel meelel teiste parteidega – ja Hans Kruus tõotas Lembitu vaimus: “Senikaua kui põlvepikkune poisike veel meie maal olemas, ei ole allaandmist!”9 Niisiis sündis Võnnu lahingu müüt Eesti ajaloo jaoks juba ajal, mil lahingu tulemus polnud veel sugugi kindel.

Sellest demonstratiivselt patriootilisest üksmeelest distantseeris end kõrvuti baltisaksa saadikutega ainult endise peaministri Pätsi Maaliidu fraktsioon. Päts meenutas oma kolleegidele sõjaga kaasnevaid ohvreid ja pidas õigeks, et iga riik kaitseks omaenda piire, ning leidis, et Eesti ei peaks Läti eest kastaneid tulest välja tooma. Seetõttu heideti talle ette, et ta on saksasõbralik defetist, ja tema kõnet katkestati sageli vahelehüüetega “Eesti Needra!”10. Veelgi enam: Päts ei usaldanud korraga ka Laidoneri strateegiat. Sellise hoiakuga sattus ta poliitilisse isolatsiooni.

Enne kui naaseme võidupüha juurde, olgu märgitud, et Päts oli valitsusega põhimõtteliselt opositsioonis ka sõja edasise käigu suhtes, samuti agraarseaduse ja Moskvaga rahuläbirääkimiste alustamise osas. Sealjuures valis ta alati seisukoha, mis tugevasti toetus maailmasõja võitjajõudude ortodokssele hoiakule: isikuomandi kaitse, mitte ühtegi kontakti bolševikega. Tundus, nagu ta ei märkakski, et Eestil on nüüd ka oma poliitiline mänguruum.

Hiljem, oma kirjutises esimese võidupüha puhul 1934. aasta juunis, rõhutas Päts sugugi mitte omakasupüüdmatult riigi edukat kaitsmist 1919. aasta jaanuaris-veebruaris: ainult sel ajal oli ta ise pea- ja sõjaministrina koos Laidoneriga Eesti saatust juhtimas. Kuid tähtsam oli talle kaks kuud pärast putši miski muu: tekst tõmbas ühtlasi varjamatu paralleeli 1919. aasta juuni – “kas olla või mitte olla” – ja 1934. aasta märtsi vahele: “Nüüd tagantjärele on vist väga paljudelgi selgeks saanud, millise kuristiku äärele meie rahvas selles omavahelises sisemises võitluses oli sattunud. (…) Et meie sellest kõigest nüüd õnnelikult oleme üle saanud ja meie riik ja rahvas võib jälle rahulikku ja kindlat arenemisrada sammuda, ka see on võit, ja väga suur võit.”11 Et niisugune paralleel oleks usutav (ja et ka Pätsi ennast usutaks), selleks oli väga tähtis, et ta sai loota Laidoneri toetusele.

Võidupüha sümboolikast

Võidupüha ülistas Eesti riiklikku iseseisvust, seetõttu sai 23. juunist mälestuspäev, mille poliitilis-sümboolne tähendus oli võrdne 24. veebruari omaga. Et valiti just võit Landeswehri, “balti parunite” üle, oli seotud eelkõige 1919. aastal maad haaranud võidujoovastusega. See oli üks väheseid silmapilke, mil vaikiva ajastu ideaal, “rahvuslik tervik”, end viivuks oli ilmutanud. Kas oli siin oma osa ka päevapoliitilisest vastasseisust vapsidega ülevõetud saksavastasel hoiakul, on raske öelda, ehkki ajakirjandusest võis lugeda, et riik olla viimase 15 aastaga nii sügavale langenud, “et rahva keskel võis tõusta üksikuid äraandjaid, kes valmis olid mõne hõbeseekli eest ära müüma oma rahvast ja rahvavabadust landeswehri järeltulijaile ja Saksa märatseva fascismi jõududele” (Rahva Sõna, siin tsit. Postimees, 22.06.34). Kuid ühest sisepoliitilisest tegurist ei saanud sel ajal muidugi kuidagi mööda vaadata: võidupüha kehtestamisega apelleeriti eesti rahvustunde integreerivale mõjule, mis kaua kuhjunud saksavastase rahvusliku ja sotsiaalse antagonismi purskelises vallandumises 1919. aasta juunis kahtlemata oli avaldunud. Selline ühendav mõju pidi võidupühal olema nüüd ka maailmamajanduse kriisi järgsele Eestile, mil riigis valitses taas poliitiline vastasseis.

Õigusega nentis Postimees (21.06.1934) seoses Vabadussõjaga tervikuna: “Seda suurt võitu meie rahvas ei saavutanud päeva, nädala ega kuuga, vaid meil tuli pidada kangelaslikku võitlust üle 13 kuu. Aga kui me tahame mälestada meie rahva heroilisemat ajajärku, siis peame selle koondama ühte punkti, see on päevale, mil saavutati suurim ning ilusaim võit vaenlase üle.” Kui võtta mõõdupuuks “võidu ilu”, polnud Vabadussõja tegelikult otsustavamatel heitlustel, kaotusterohkeil Narva kaitselahinguil Punaarmee vastu 1919. aasta detsembris, mingit väljavaadet. Vastast seal ju siiski ei purustatud, nagu purustati Landeswehr. Ka 2. veebruar, Tartu rahu allakirjutamise päev, mis viimaks sõja lõpetas, ei seostunud emotsionaalse võiduelamusega, vaid enim ehk üldise kergendustundega. Pealegi, kui mõelda 1934. aasta veebruari debattidele Riigikogus, poleks sellest talvepäevast kunagi õiget rahvuspüha saanud.
Ainult kogu rahva pühana oli riiklikul võidupühal šanss murda vapside ülemvõimu mälestuspoliitika interpreteerimisel. Sest kahtlemata olid vapsid selle ajalooliste tõlgenduste ja müstifikatsiooni lahinguvälja esimesena hõivanud ja üldsust tõhusalt mõjutada jõudnud. 14. detsembril kuulutas Päts välja “Vabadussõja nimetuse tarvitamise seaduse”12, millega keelati mõisteid “Vabadussõda”, “Vabadusrist” ja “Vabadussõja mälestusmärk” poliitilistel eesmärkidel kasutada. Nende poliitiliselt korrektse kasutuse üle pidi edaspidi otsustama siseminister. Seega oli seadusega kindlaks määratud, kes nüüdsest peale Vabadussõja meenutamist dikteerib. Ajaloopoliitika oli nüüd vaid riigi asi. Seetõttu määras riik ka võidupüha sisu. Nii võis see püha saada režiimi ideoloogia kristalliseerumispunktiks ja Võnnu lahing tema ideaalseks kehastuseks.13

Päts ütles oma läkituses 23. juunist 1936 selgelt, et selle päeva ühendav tähtsus on talle eriti oluline: “Iseseisvuse võitlus oli Eesti suurim rahvuslik ühisakt. 23. juunil, Võidupühal, pühitseme Eesti rahva liitumist rahvuseks, ühise tahte tagasitulekut, Eesti rahva moraalset uuestikujunemist, mis sai alguse Vabadussõjas.”14 Püha tähtsuse põhjendamisel ei pääse ta ka ajastuomasest verisest paatosest: “Meie riikliku iseseisvuse ja ajaloo eelsed leheküljed on kirjutatud kodumaa poegade verega, kes andsid oma kõige kallima – elu.” H. Schiltingi jaoks polnud võidupüha üksnes mälestus eestlaste ühiselt valatud verest, vaid ka kogu rahva tõotus tulevikuks: “Võidupüha saagu seks pidupäevaks meie rahvale ja riigile, kus hindame oma vabaduse kõrget võitu ja lubame oma parima tahte, hoole ja armastuse rakendada kodumaa ülesehitavaks tööks, et vabaduse võit ei kaoks” (Päevaleht, 22.06.34). Kindral Aleksander Tõnisson, Idarinde juhataja Vabadussõjas, oli veelgi selgesõnalisem, kui ta oma tervituses Tartus 23. juunil 1934 ütles: “Suurte võitluste meeldetuletus on tarvilik, et võrsuvatki põlve sangarlikus vaimus kasvatada. Seks otstarbeks on nüüd loodud eri päev – võidupüha. Olgu see püha usu süvendajaks meie kuulsa tuleviku vastu” (Postimees, 24.06.34). Kasvatuslik külg sai nüüdsest võidupüha kindlaks koostisosaks, siin ulatasid teineteisele käe minevik ja tulevik.

23. juuni oli päev, mil tähistati rahva legendaarset ühtsust 1919. aastal. Kaasajaideaalina sai see ühtsus mütoloogilise funktsiooni. Võnnu võidu võti olevat olnud eestlaste üksmeel, selgitas Päevalehe peatoimetaja Harald Tammer 22. juunil 1934: “Üksmeel, kogu rahva võitlusvõimsa generatsiooni üksmeelne jõukokkuvõtt oli see, mis meile tõi võidu Võnnu all. Üksmeele tulukuse võrratu ja õpetliku demonstratsioonina peab Võnnu lahing jääma ka meie ja tulevaste põlvede mällu.” Küsimusele, milleks meenutada minevikukangelasi, vastas riikliku propagandavalitsuse juhataja Hugo Kukke: “Ikka selleks, et meis saaksid elavaks rahva kunagised kangelasteod. Et tunneksime, et oleme ühise saatuse lapsed. Et teaksime, et oleme tugev, elutahteline ja eluvõimeline rahvas, kes oma jõul ja üksmeeles on saanud üle ka kõige suurematest raskustest.”15 Rahva üksmeeletõotus saavutas emotsionaalse kõrgpunkti 23. juuni õhtul, kui traditsioonilised jaanituled muutusid korraga võidutuledeks, mille ümber kogunesid noored ja vanad. See tseremoonia lubas lavastaja Leo Kalmetil unistada, et see “hinge käärimiste avaldus” võib “kujuneda uue iseseisvusaja rahvuslikuks traditsiooniks”, kus “rahval on võimalus suurtele, massi ühendavatele tunnetele kaasa elada ja ennast avaldada kohase isetegevuse kaudu. Põline jaanitulede põletamine ja vastselt loodud võidutulede süütamise tseremoonia on kõigi eelduste kohaselt nagu loodud ühte sulama suureks, ilusaks, avara sisuga rahvuslikuks traditsiooniks”16.

Massikultuur Nürnbergi ja Moskva vaimus oli ilmselt eeskujuks ka Eestis. Aastast aastasse aina tugevnes võidupüha rahvuslik värving. Lipu heiskamine oli kohustuslik ja rahvariiete kandmine äärmiselt soovitav. See oli ka päev, mil rahvas pidi tõotama, et “me vabaneme kõigest, mis eestlase hingele on võõras, ja tõstame ausse, mis on meie oma – eestipärane”.17 1939. aasta võidupüha kuulutati lõpuks “kõikide praegu käimasolevate üldrahvuslike ürituste ja aktsioonide teostamise ning õhutamise järjekordseks rünnakpäevaks. Eriti rõhutatakse rahvuslippude soetamist, võõrapäraste nimede ja kohanimede eestistamist, lipuvarraste püstitamist, kodude korrastamist ja kaunistamist, Eesti muinaslinnuste ja ajalooliste võitluspaikade esiletoomist, rahvariiete soetamist ja kandmist, rahvatantsu ja ühislaulu levitamist” jne. Režiimipoolne instseneering nägi ette, et rahvas avaldaks Võnnu müüdile austust piduliku rituaaliga. Selle juurde kuulus loomulikult ka “eeskujulik ja asjalik kord”: alkoholi pruukimist tuli vältida.18Võidupühast ei tohtinud mingil juhul kujuneda “logelemise ja jooma päev”.

Juba 1934. aastal oli eksimatult selge – Võnnu lahing võrdus eesti rahva ajaloolise kohustuse täitmisega: “Seitsme sajandi järgi, mis lahutab mõlemaid vabadusvõitlusi, suudavad eestlased uuesti tagasi saada tarvilise potentsi, et toime tulla ulatusliku vabadussõjaga, mis nüüd juba tervet Eestit haarab” (A. Ers., Postimees, 22.06.34). Garlieb Merkeli ja Carl Robert Jakobsoni manihheistlik maailmapilt oli teostunud, Eesti oli jõudnud oma ajaloolise missiooni väärika lõpuni.19 1930. aastate teisel poolel sai aga rõhuasetuses märgatavaks väike, kuid selge muutus: ajaloolist lõpp-punkti ei märkinud enam riiklik iseseisvus iseenesest, vaid 1938. aasta põhiseadus, st Eesti esimene president ise. Päts oli nüüd “meie riigi esimene kodanik ja esimene President”. Et see “populaarseim riigimees ja rahvajuht” on kümme aastat seisnud riigi eesotsas, näitavat “rahva üksmeelset tunnustust oma juhile, kelle riigimehelik tarkus ja sügav armastus oma kodumaa ja rahva vastu on kandnud meie riigi mitmesugustest raskustest nüüd rahulikkudele ja õnnelikkudele aegadele”. Seepärast õnnitles “kogu rahvas oma armastatud juhti” 23. juunil isiklikult ja soovis talle “veel pikka iga ja õnnelikku kätt meie riikliku elu juhtimisel”.20President polnud nüüd enam rahva valitud esindaja, vaid riigi kehastus – ja isiklikult tema oli ka rahva õnneliku tuleviku garant. Sellise retoorika taustal ei tarvitsenud Päts enam häbeneda võrdlust isakese Staliniga. Ja vähemalt sümboolselt oli 23. juuni võidust Võnnu all saanud Pätsi isiklik võit.
Päts kui Võnnu lahingu võitja? Päris nii kaugele juhi mütologiseerimine siiski ei läinud, see kuulsus jäi Laidoneri, riigi teise mehe osaks. Laidoner olevat “suur sõjamees, suur rahvuslane, suur eestlane” ja rahvusvaheliselt hinnatud kui “andekas poliitik”. Seoses 23. juuniga leidis propaganda talle nimetuse, mis võttis kokku niihästi tema isikliku kui ka Võnnu lahingu rolli Eesti ajaloos: “Johan Laidoner, Lembitu võitluse lõpetaja!”.21 Nii said vaikiva ajastu ikonograafias Pätsist ja Laidonerist Eesti ajaloo lõpuleviijad: Laidoner tappis (saksa) lohe ja Päts õnnistas rahvast. Võnnu lahingu müütiline üksmeel aga stiliseeriti rahvusliku terviku usutunnistuseks ja lahingu kujutuses ilmutas end rahvuse apoteoos.

Kokkuvõtteks

Harald Tammer hoiatas Päevalehes (01.06.34) seoses riikliku propagandatalituse loomisega, et positiivset propagandat on palju raskem teha kui negatiivset. Ei tohiks unustada, “et ka Eesti rahval on oma traditsioonid ja üks neist traditsioonidest seisab üldse kaunis tagasihoidlikus, peagu umbusklikus suhtumises iga valitsuse tegevusele. (…) Riiklik propaganda peaks õhutama rahva keskel optimismi – kuigi mitte alusetut – ja usku parema ning inimväärilisema elu võimalusse”. Tammeril polnud kindlasti mõttes optimismiallika taandamine presidendi isikule. Võidupühast sai siiski rahvuspüha, mil riik ülistas nii ennast kui oma rahvast, temast sai režiimi kaugeltki mitte tagasihoidlik propagandaüritus. Sellest annavad tunnistust juba ainuüksi siin korduvalt tsiteeritud “koguteosed” aastatest 1936-1938, mis ülistasid elu Eestis igast küljest ja kiitsid riiklikke projekte, nagu eestistamis- ja kodukaunistamiskampaaniat.

Samasugune kaunistamine nagu Eesti külale, pidi osaks saama ka Eesti ajaloole. 1930. aastate lõpu eshatoloogiline rahvuslik narratiiv oli täidetud eestluse kangelasliku võitlusega oma vabaduse eest ning selle võitluse haripunktiks oli Võnnu lahing. Tüpoloogiliseks motiiviks sai apelleerimine kunagiste Läänemere isandatest esivanemate kangelasmeelele, kes olid astunud vastu saksa rüütlitele. Mis 13. sajandil ebaõnnestus – puudus ju rahvuslik üksmeel -, läks korda 700 aastat hiljem, kui Päts ja Laidoner rahva ühendasid ja lahingusse viisid. Juba 1919. aastal korraks kõlanud, aga alles nüüd täielikult lahti rullunud müüt Võnnu imest oli seega pärit tüüpilisest “võitjate ajaloost” ja kujutas endast kondikava Eesti ajaloo “meisterjutustuse” tarvis, mida sellisena kunagi paberile ei pandud.22

Kuid ka kaotajad kirjutavad ajalugu – nendesamade vahenditega. Baltisaksa narratiivi jaoks etendas võidupäeva rolli “Daugava ime”, Riia vallutamine 22. mail 1919. aastal. Sel päeval said Landeswehri ja Balti rügemendi veteranid kokku oma iga-aastastel mälestusüritustel. Võidu sümbolijõud tekitas osadust ja aitas ka hiljem emigratsioonis viibides kinnitada baltisaksa ideaale. See oli võitluse märtrite mälestamine, sest “Daugava ime” olid sooritanud surmale määratud. Seega pole meil siin tegemist loomismüüdiga nagu Eesti võidupüha puhul. Baltisaksa müüt pühitseb esmajoones kollektiivset ohvrit.23

Alles tükk aega pärast 1939/40. aastat lähenesid vastanduvad müüdid kaugel kodumaast, emigratsioonis, teineteisele. Nende ühisnimetajaks oli külma sõja aegne antibolševism, ideoloogia, mis tolleaegse interpretatsiooni järgi olevat sidunud mõlemat poolt juba 1919. aastal. Täieliku müütide ühtesulamiseni siiski ei jõutud: kui “Daugava ime” säilitas rõhkude ümberasetumisel oma antibolševistliku tähenduse, oli Võnnu võitu võimatu samas võtmes seletada. Lähemad uuringud selle kohta, kuidas säilitati rahvuslikke traditsioone eesti emigratsioonis, oleksid kindlasti põnevad ja ikka veel ootab vastust küsimus, miks isegi seal ei loodud Narva-müüti (kaitsevõitlusest, mis vastupidiselt 1944. aastale oli 1919. aastal võidukas olnud). Et Võnnu – erinevalt Narvast – asub Läti pinnal, on muide kaudne vihje varjatud lisatähendusele, mis võidul Landeswehri üle Eestile samuti oli: Eesti esines Läti ning võib-olla isegi Leedu ja Poola päästjana Saksa hädaohust. Kui liitlased ei oleks sekkunud, oleksid Eesti sõdurid vägagi soovinud võidukalt läbi Riia marssida, kuid suhteid naabrite vahel oleks see kahtlemata kõvasti pingestanud.
Tänapäeval on võidupühast saanud kahtlemata “logelemise ja jooma päev”. Vabadussõja mälestuse tähendus on Nõukogude okupatsiooni meenutamise taustal tuhmunud. Võnnu ime asemele pidi paratamatult astuma uus, ilmselt sai selleks metsavendade müüt, mis ju samuti tähistab kollektiivset ohvrit. Ajaloopoliitiliselt on viimasel ajal aastate 1918-1920 kontekstis vähe toimunud, peale selle, et kohalikul vene initsiatiivil on nüüd lõpuks loodud mälestuspaigad ka Vabadussõja vene ohvritele, nagu need Balti rügemendi jaoks juba olemas on. (Läbi eelmise aastakümne kestnud vabadussammaste taastamine ja püstitamine oli ikkagi kantud eelkõige nõukogude okupatsiooni vastasest vaimust.)

Võib-olla oleks eesti ajaloolastel nüüd aeg esitada Vabadussõja üldkäsitlus, mis vastaks teaduslikele kriteeriumidele. Sõja emotsionaalsed haavad on kindlasti paranenud, kino on äratanud uut huvi. “Vabadusel on oma hind” kõlab pateetiliselt Elmo Nüganeni filmi “Nimed marmortahvlil” tutvustuses. Müütide purustamisel loomulikult ka.

  1. I Võidupüha mälestus. Jaanikuu 1934. Tallinn, 1934, lk 3.
  2. Riigikogu V koosseis. Täielikud protokollid ja stenograafilised aruanded. III ja IV istungjärk. Tallinn, 1933-34, lk 1380-1382, 1398-1403, 1405-1407. Vt ka Riigi Teataja, nr 18 (03.03.1934), nr 122, lk 314.
  3. E. L a a m a n, Võidu vaim. Rmt-s: Koguteos Võidupüha. Toim. A. Truuvere, E. Salurand, A. Taioste. Tallinn, 1936, lk 16.
  4. Vabadusmonument I. Vabadussõja Mälestamise Komitee sõjaajalooline album. Toim. O. Kurvits, Tallinn, 1933, lk 141-42, 129.
  5. A. H i n n o m, Põlise vaenlase vastu. Soomusrongide diviisi heitlusi Landeswehriga. Tallinn, 1933; Võnnu lahingust ja selle tähtsusest. Rmt-s: II Võidupüha 23. juunil 1935. Kava, põhimõtteid, materjale. Tallinn, 1935, lk 12-16.
  6. Vt K. B r ü g g e m a n n, Die Gründung Estlands und das Ende des "Einen und unteilbaren Rußland". Die Petrograder Front des Russischen Bürgerkriegs 1918-1920. Wiesbaden 2002, lk 193, 256-260. Ingliskeelset kokkuvõtet vt: K. B r ü g g e m a n n, Defending National Sovereignty Against Two Russias: Estonia in the Russian Civil War, 1918-1920. Journal of Baltic Studies, 34 (2003), lk 22-51.
  7. Asutav Kogu: I istungjärk. Tallinn, 1919, vrg 793.
  8. Asutava Kogu II istungjärk. Tallinn, 1920, vrg 1-26.
  9. E. L a a m a n, Eesti iseseisvuse sünd. Stockholm, 1964, lk 573.
  10. Silmas on peetud Landeswehri poolt paika pandud Läti nukuvalitsuse juhti Andrievs Niedrat. Toim.
  11. K. P ä t s, Eesti riik, II. Koost. T. Karjahärm, H. Runnel. Tartu, 2001, lk 412-414.
  12. Riigi Teataja, nr 105 (17.12.1934), nr 828, lk 1803-1805.
  13. Pätsi režiimi ideoloogiast vt T. K a r ja h ä r m, V. S i r k, Vaim ja võim. Eesti haritlaskond 1917-1940. Tallinn, 2001, lk 284-308; A. P a j u r, Die "Legitimierung" der Diktatur des Präsidenten Päts und die öffentliche Meinung in Estland. Rmt-s: Autoritäre Regime in Ostmittel- und Südosteuropa 1919-1944. Hrsg. v. Erwin Oberländer. Paderborn, 2001, lk 162-213.
  14. Koguteos Võidupüha. Tallinn, 1936, lk 2.
  15. H. K u k k e, Võidupüha mõttest. Rmt-s: Võidupüha pidustused Tallinnas 1937. Tallinn, 1937, lk 9.
  16. L. K a l m e t, Võidupüha sisustamisest. Rmt-s: Võidupüha pidustused..., lk 22-23.
  17. Koguteos Võidupüha. Tallinn, 1936, lk 2.
  18. Juhend kuuenda Võidupüha pühitsemiseks Tartumaal. Tartu, 1939, lk 3-4.
  19. E. L a a m a n, Võidu vaim, lk 16.
  20. Koguteos Võidupüha. Toim. A. Taioste. Tallinn, 1938, lk 3.
  21. Sealsamas, lk 5.
  22. Leo Kalmet kirjutas näiteks: "Meie esivanemad on olnud Läänemere isandad ja uhked valitsejad..." - L. K a l m e t, Võidupüha sisustamisest, lk 22. Vt ka: Võidupüha ja eestlaste minevikust kaasajani. Rmt-s: Võidupüha pidustused..., lk 23-26.
  23. K. B r ü g g e m a n n, Legenden aus dem Landeswehrkrieg: Vom "Wunder an der Düna" oder Als die Esten Riga befreiten. Zeitschrift für Ostmitteleuropa-Forschung, nr 52 (2002), lk 576-591.

Published 9 March 2004

Original in German
Translation by Tiina Lias
First published in

Contributed by Vikerkaar
© Vikerkaar Eurozine

PDF / PRINT

recommended articles