Ühildamatud Mälestused

Suurema osa eurooplaste arvates on Teine maailmasõda 20. sajandi keskne sündmus. Kõikjal on mälestus sellest ikka veel värske ja valus. Ent hämmastav on tõdeda, kui erinevalt seda mäletatakse Euroopa eri paigus, eelkõige külma sõja ajal vabasse maailma kuulunud riikides ja endise kommunistliku bloki riikides.

Sügavat lõhet ja vääritimõistmist näitas juba 2004. aastal aset leidnud Lihula mälestussamba juhtum, kuid mängus on midagi märksa tõsisemat kui tühine meediaskandaal. Olen prantslane ja pean Eestist väga lugu ning olen viimase kümne aasta jooksul veetnud siin suure osa oma puhkustest. Kuid pean tunnistama, et kuulates eestlasi rääkimas Teisest maailmasõjast või lugedes Eestis selle perioodi kohta kirjutatud raamatuid, tunnen end sageli ebamugavalt, ka siis, kui autoriks on ajaloolane. Ilmselgelt tunnevad minu eestlastest sõbrad end minu juttu kuulates sama ebamugavalt. Vahel on mul tunne, et me ei räägi samast asjast. Kui siinse artikli lühiversioon ilmus 2005. aasta oktoobris Päevalehes, valati mind ajalehe veebikommentaarides üle eestlaste kohta haruldaselt ägeda sõimuga (prantslaste vaatenurga tutvustamise eest nimetati mind kommunistiks ja venemeelseks). Ka mõningad prantslased, kes on lugenud minu “Eesti ajaloo” äsja valminud käsikirja, reageerisid sõda puudutavale osale väga valuliselt (eestlaste vaatenurga tutvustamise eest süüdistati mind natsismi õigustamises).

Kas aastal 2006 oleks võimalik seda perioodi käsitleda objektiivselt ja tasakaalustatult? Võib-olla küll, ehkki ma pole selles päris kindel. Igatahes on selge, et säärase käsitluse väljatöötamiseks tuleb esmalt välja selgitada, millest erimeelsused alguse saavad. Nii nagu 1968. aasta mais küsisid mässumeelsed tudengid oma õppejõududelt: “Kust sa räägid, seltsimees?”, püüan ka mina küsida, “kust räägivad” prantslased ja eestlased, kui nad meenutavad Teist maailmasõda: millistest kogemustest ja millisest kollektiivsest teadvusest nad lähtuvad. Millelegi muule järgnevad leheküljed ei pretendeerigi, päris kindlasti aga ei püüa ma väljendada mingit tõtt: olgu algusest peale selge, et kui ma mõnd vaatenurka tutvustan, siis ei tähenda see, et ma selle ka tingimata heaks kiidan.

Esimene erinevus tuleneb distantsist sündmuste suhtes: Teise maailmasõja mälestus on küll mõlemas riigis värske, kuid Eestis küllap värskemgi kui Prantsusmaal. Minu kodumaal mälestatakse sõda väga tihti, seda õpetatakse koolides väga põhjalikult ning ajakirjanduski räägib sellest sageli, kuid kõik, kellel on sõjaga seoses isiklikke mälestusi, on juba üle 65 aasta vanad, liiatigi käsitatakse sõda kui pelgalt viie aasta pikkust seisakut lähiajaloos, kuna pärast sõja lõppu jätkus areng majanduskasvu ja demokraatia suunas: 1944 oli vabanemise aasta. Eestis aga algas õuduste aeg, kuna sõjale järgnes 47 aastat Nõukogude okupatsiooni, mille puhul ei ole tegemist lihtsalt seisakuga – see tõi kaasa õuduste ajastu, mis lõppes alles hiljuti.

Sõda oli Eestis verisem ning selle jäljedki on siin nähtavamad. Ka Prantsusmaalt võib leida purukspommitatud linnu, mis on pärast 1945. aastat arhitektuurilisi traditsioone eirates uuesti üles ehitatud, nagu näiteks Le Havre, kuid õnneks jäid suuremad linnad pommitamistest puutumata ning erinevalt Tallinnast, Berliinist ja Londonist pääses Pariis purustusteta.

Teine erinevus näib olevat Teises maailmasõjas osalenute, eelkõige aga pärast sõda auavalduste osaliseks saanute staatuses ja selles, kuidas nemad sündmusi mäletavad.

Eestis tõi kommunismi lõpp kaasa kardinaalse pöörde: Nõukogude korra ajal ülistatud “kangelasi” peavad nüüd kõik reeturiteks. Näiteks peeti Leen Kullmani juba enne seda, kui avastati, et ta oli asunud natside teenistusse ega surnud mitte piinamisel, vaid Saksamaal oma voodis, reeturiks ja punaste kaasajooksikuks, kollaborandiks.1 1980. aastate lõpus seevastu tekkis uus, varasemale diametraalselt vastanduv mälu: kommunismiohvrite ja Saksa mundris võidelnute mälu. Nende mälestused moodustavad väga suure osa raamatupoodides pakutavast ajalookirjandusest. Täis ülevoolavat nördimust ja entusiasmi, tahavad nad lõpuks ometi jalule seada tõe, mida on 47 pikka aastat maha vaikitud. Säärast võitlevat tooni kohtame ka mõningate ajaloolaste, näiteks Mart Laari teostes. Niisugune kirglik, kohati pamfletilaadne entusiasm meenutab seda, mida kirjutati sõja kohta 1950. aastate alguse Prantsusmaal.

Prantsusmaal ei ole niisugust pööret toimunud: sõda mäletatakse peamiselt ikka nii, nagu võitjad on dikteerinud. Ja ometi rõhutas osa parempoolseid poliitikuid esimestel sõjajärgsetel aastatel seda, et ka vastupanuliikujad panid toime kuritegusid ning et vabastamisega kaasnes ka arveteklaarimist;2 kuid nendest parempoolsetest, keda on alati kahtlustatud teatavas Vichy-nostalgias, pole kunagi eriti lugu peetud – Prantsusmaa parempoolse poliitika peamise voolu, gaulle’ismi, moodustasid algselt ju vastupanuliikumises osalenud ning see hoiab Résistance‘i müüte elus sellistena, nagu need 1944-1945 tekkisid. Hiljem on ajaloolased märkinud, et sugugi mitte kõik prantslased ei osalenud vastupanuliikumises ning et 1940. aastal oli Prantsusmaal “40 miljonit pétainisti”,3 kuid see on aidanud tolle perioodi mõtestamisele lisada vaid mõningaid uusi nüansse, sisuliselt aga pole midagi muutunud. Kui äärmusparempoolsed, kes ei ole arvestatav intellektuaalne jõud, välja arvata, on ka katsed Vichy režiimi rehabiliteerida jäänud tulemusteta – kui president Mitterrand lasi 1980. aastatel lilledega ehtida marssal Pétaini haua, põhjustas see skandaali (ehkki austati ju 1916. aastal toimunud Verduni lahingu võitja, mitte Teise maailmasõja aegse riigijuhi mälestust!).

On muidugi tõsi, et vastupanuliikumise tegelased, kes domineerisid aastatel 1945-1975 nii kultuuris kui ka poliitikas, on oma romantilise aupaiste paljuski kaotanud: endistest kangelastest said auväärsed kodanikud, nad jäid vanemaks ja muutusid vatsakamaks ning neid seostati üha enam ebapopulaarse võimuga (nimelt IV Vabariigi ning aastatel 1958-1974 võimul olnud gaulle’istidega). Nende mõtted ei kõla enam värskelt ega uuenduslikult, noorematele võivad nad tunduda “vanade kändudena”, kuid neid pole iial peetud reeturiteks nagu Leen Kullmani.

Ainus suurem muutus, mis leidis järk-järgult aset aastatel 1970-1990, on seotud Euroopa juutide hävitamise tähtsusega Teises maailmasõjas. Prantsusmaal on genotsiidist (eriti pärast Claude Lanzmanni 1985. aastal tehtud dokumentaalfilmi “Shoah”) saanud sõja ning laiemaltki, kogu läänemaailma lähiajaloo keskne sündmus. Osalt sellepärast, et vastupanuliikumises osalenute diskursus ei mõjunud enam endistviisi atraktiivselt, eriti aga seetõttu, et läänemaailm on siirdunud “kangelaste ajastust” edasi “ohvrite ajastusse” (Alain Finkielkraut)4: süütute ja abitute kannatused näivad nüüdsest kõige talumatumad. Ent seegi ei tähenda, et Résistance’i tähtsust seataks kahtluse alla: vastupanuliikumist ülistab endiselt päris laiaulatuslik mälutoodang.5

Ühesõnaga, kui Eestis asendus üks mälu täielikult teisega, siis Prantsusmaal lisandus senisele mälule küll nüansse ja see muutus keerukamaks, kuid praegu austatakse seda ikkagi rohkem kui kunagi varem. 1960. aastate vastalisuse harjal julges Georges Brassens kirjutada vägagi provokatiivse laulu “Les deux oncles” (Kaks onu), milles ta paneb vastupanuliikumises osalenud ja kollaborandid ühte patta:

C’était l’oncle Martin c’était l’oncle Gaston
L’un aimait les Tommies l’autre aimait les Teutons
Chacun pour ses amis tous les deux ils sont morts
Moi qui n’aimais personne eh bien je vis encore
[…] De vos épurations vos collaborations
[…] De vos plats de choucroute et vos tasses de thé
Tout le monde s’en fiche a l’unanimité […]
Aucune idée sur Terre n’est digne d’un trépas […]6

Tänapäeva Prantsusmaal ei saa seda laulu esitada: see mõjub šokeerivalt ja võib esitajale kalliks maksma minna.

On üsna selge, et just juutide hävitamise keskne koht 20. sajandi mäletamises tekitab eestlaste ja prantslaste vahel suurimaid erimeelsusi. Võin oma isikliku kogemuse põhjal kinnitada, et eestlaste seas näib levinuim olevat niisugune arusaam: juudid muidugi kannatasid, aga meie kannatasime samuti. Ka meie suhtes pandi toime genotsiid, ja seda kipub läänemaailm liiga sageli unustama – miks siis juutidele erand tehakse, miks neile nii palju tähelepanu pööratakse? Eestlastes tekitab sageli mõistmatust ja ärritust, kui mõni lääneeurooplane paneb liiga suurt rõhku juutide genotsiidile, otsekui kasutataks Nõukogude Liidu ja praeguse Venemaa propagandat, mis kaldub eestlasi süüdistama antisemiitlikes kuritegudes, või kui mõningad juudiorganisatsioonid käituvad lausa andestamatult kohmakalt. Ent isegi kui ei ole tunda ärritust, tundub eestlaste huvi genotsiidi vastu marginaalne. Asi on selles, et eestlased on end alati määratlenud Kulturnation‘ina, teisisõnu keelelise ja kultuurilise kogukonnana. Sõja ajal peeti juute täieõiguslikeks Eesti kodanikeks, nad olid “omad” – kuid neid ei peetud ega peeta ka praegu eestlasteks, kuigi nad rääkisid pea kõik ka eesti keelt. Juudid on teine rahvas, kelle hädad ei puuduta eestlasi sama sügavalt kui nende enda õnnetused – seda enam et suurem osa Eestis asuvates koonduslaagrites mõrvatud juute polnud pärit Eestist, vaid Kesk-Euroopast.

Selline arusaam šokeerib sügavalt enamikku lääneeurooplastest, eriti aga prantslasi: kui ma tõlkisin prantsuse keelde Mart Laari artikli “Eesti ja kommunism”, olin sunnitud lõikusid, kus ta räägib “genotsiidist”, ümber sõnastama, sest kirjastaja poleks neid sellisel kujul aktsepteerinud.7 Prantsuse keeles saab aastatel 1945-1946 Nürnbergi protsessi käigus määratletud terminit “genotsiid” kasutada üksnes mingi rahva füüsilise hävitamise katsete kohta, venelaste massiline immigratsioon Eestisse ja nõukogude perioodil toimunud venestamine aga sellele määratlusele ei vasta. Paljude prantslaste meelest on vastuvõetamatu samastada kommunismiohvrite kannatusi juutide kannatustega, kuna meie kollektiivse mälu seisukohast on ajaloos toimunud üksainus genotsiid, mis pandi toime juutide vastu: isegi 1915. aasta armeenlaste massilist mõrvamist ega 1994. aastal Rwandas tutside vastu toime pandud genotsiidi ei mäletata nii elavalt. Prantsusmaal räägitaksegi lihtsalt “genotsiidist” (omadussõnu lisamata), nagu ma ka käesolevas artiklis olen korduvalt teinud.

Tegemist ei ole juutide lobitööga, nagu vahel Eestis kuulda võib. Muidugi hoiavad genotsiidimälestust elus koonduslaagritest pääsenud ja nende järeltulijad, keda toetavad jõuliselt Iisrael ja USA, ja seegi aitab mälu pidevalt värskendada, mida ei saa öelda Résistance’i kohta (ning ammugi mitte rwandalaste kannatuste kohta, mis ei huvita kedagi). Kuid see pole kõige olulisem. Peamine põhjus peitub selles, kuidas prantslased määratlevad Prantsuse rahvust, ja see on Eestis levinud arusaamast kardinaalselt erinev.

Prantsusmaa ei ole Kulturnation, vaid poliitiline rahvus. Prantslane ei ole inimene, kes räägib prantsuse keelt: prantslane on Prantsuse Vabariigi kodanik, ükskõik mis keelt ta räägib või kust ta pärit on. Muidugi on prantslased oma keele üle väga uhked ja vahel üsnagi sallimatud või põlglikudki teiste suhtes, kes seda ei oska, kuid nad on selle üle uhked kui kultuurilise monumendi üle, mõnes mõttes samamoodi nagu Voltaire’i või Versailles’ lossi üle, või ka samamoodi, nagu eestlased tunnevad uhkust Tallinna vanalinna üle: sellel uhkusel pole mingit seost nende enesemääratlusega. Prantsuse keelt kõnelevat belglast või šveitslast ei peeta iial prantslaseks. Seevastu saksa keelt kõnelevat elsaslast või immigranti, kes räägib prantsuse keelt vigaselt ja kasutab kodus üldse mõnda muud keelt, peetakse enamasti prantslasteks, kui neil on taskus Prantsuse pass – kui see immigrant on sündinud Türgis, ei öelda, et ta on “türklane”, vaid et ta on “Türgi päritolu“. Sellele vaidlevad vastu ainult äärmusparempoolsed, kelle arvamuse kohaselt tuleks prantsuse rahvust määratleda kultuuripärandi kaudu (ning kes pole nõus nimetama eespool mainitud immigranti prantslaseks): seetõttu kõlab Prantsusmaal väide, et “prantslane on inimene, kes räägib prantsuse keelt”, otsekui äärmusparempoolne või fašistlik loosung – see on suurim viga, mida eestlane võib Prantsusmaast rääkides teha, ning ka prantslased peavad Eestist kõneldes olema väga ettevaatlikud, et mitte segi ajada “eestlast” ja “Eesti Vabariigi kodanikku”.

Sellepärast ongi juute alati peetud ja peetakse praegugi prantslasteks täpselt samamoodi nagu elsaslasi või immigrante, kellel on Prantsuse pass. Prantsusmaa on väga uhke selle üle, et just siin said juudid esimesena kõigi teiste kodanikega võrdsed õigused (aastal 1787) ning et aastal 1789 kuulutati välja kõigi kodanike “võrdsus” ja “vendlus” sõltumata rahvuslikust päritolust, keelest ja usutunnistusest. Lisaks peab Prantsusmaa end pärast revolutsiooni (õigustatult või mitte, see pole siinkohal kuigi oluline) “inimõiguste kodumaaks”, Euroopa demokraatia eestvõitlejaks ja riigiks, mis on alati vastu võtnud ja kaitsnud edumeelseid inimesi, kes on põgenenud oma kodumaal valitseva diktatuuri ja reaktsioonilise poliitika eest – ning 20. sajandi alguses oli selliste hulgas palju Euroopa juute, kes otsisid varjupaika antisemitismi eest. Genotsiid tundubki eriti kohutav just seetõttu, et seadis küsimärgi alla nii Prantsuse demokraatia poliitilise külalislahkuse traditsiooni kui ka Prantsuse rahvuse määratluse. Aastatel 1942-1944 andsid kollaborantidest prantslased natsidele välja kümneid tuhandeid inimesi, kelle ainsaks süüks oli nende olemasolu, ja keda Prantsusmaa oli lubanud kaitsta (enamik Prantsusmaal toimunud genotsiidi ohvreid olid Kesk-Euroopa juudid). Samuti anti natsidele välja Prantsuse kodanikke, mis tähendab, et prantslaste vahel tehti vahet kultuuri, usutunnistuse ja “rassi” alusel. Ühesõnaga, vendluse ideele pöörati selg ning selle asemel määratleti prantsuse rahvust rassistlikel alustel.

Just sellepärast ei ole genotsiid Prantsusmaal (erinevalt Eestist) marginaalne sündmus, vaid rahvuslikku identiteeti sügavalt puudutav tragöödia: sellest ka eriline tähelepanu, mida genotsiidile on 1980. aastatest saadik osutatud. Juutide väljaandmine sakslastele ei tähendanud mitte ainult oma riigi reetmist, see oli ka oma ajaloo ja identiteedi reetmine. Need, kes püüdsid juute päästa, päästsid midagi väga olulist: prantsuse rahva hinge. Aastatel 1940-1944 olid nii prantsuse kui ka välismaa juudid Prantsusmaa verine süda ja tuum. Teatavas mõttes on nad seda tänini. Ning just seetõttu on ja jääb genotsiid Euroopa lähiajaloo keskpunktiks – seda enam et alates 1980. aastatest teeb Rahvusrinde (Front national) tõus, mis äratab surmaunest vanad fašistlikud ja rassistlikud tondid, kes tundusid olevat juba alates 1944. aastast lõplikult puruks löödud, muret paljudele prantslastele ning sunnib neid veelgi aktiivsemalt kaitsma rahvuse määratlemist rangelt kodakondsusega seotud (teisisõnu poliitilistel) alustel.

Neljas ja ühtlasi viimane suurem erinevus, mida tahaksin nimetada, seondub 20. sajandi absoluutse kurjuse identifitseerimisega – ka see küsimus on väga tihedalt seotud Teise maailmasõja mälestustega.

Eestis kaldub sõja ning Nõukogude ajaga seotud kollektiivne mälu tõmbama võrdusmärki kommunismi ja natsismi vahele, kusjuures üldine suhtumine on selline, et eestlased kannatasid tunduvalt rohkem kommunismi tõttu. Eestis on uuema aja kurjuse kehastus selgelt kommunism: mälestused sellest on veel värsked ja vägagi konkreetsed, kuna Nõukogude okupatsioon lõppes ju alles 15 aastat tagasi ning selle jälgi leidub veel endiselt kõikjal. Kommunismi seostatakse välisriigi sissetungiga, “võõrvõimuga”: kommunist on seega muuhulgas ka oma rahva reetur – mõnel eestlasel on isegi raske tunnistada, et kõik kommunistid polnudki venelased. Kommunismi seostatakse ühe konkreetse võimuga, mis oli diktaatorlik, totalitaarne, vahel lausa metsik: kommunist on halvimal juhul vangivalvur, piinaja, tõeline elajas, parimal juhul aga privilegeeritu, keskkonda saastava vabriku direktor või kõikvõimas jupijumal, kes otsustab korteriorderite eraldamise üle.

Ühesõnaga, kommunism on andestamatu. Seevastu mälestused Saksa okupatsioonist hõlmavad lühemat ja juba kaugemasse minevikku jäävat perioodi. Selle halvad küljed on paljuski ununenud, seda enam et kõike, mida Saksa okupatsiooni kohta aastatel 1945-1991 räägiti, peetakse tänapäeval puhtakujuliseks valeks. Erinevalt kommunismi kuritegudest on natside kuriteod teatavas mõttes abstraktsed. Paljud eestlased kalduvad neid mahendama, kuna kõik eelnenu (1940-1941) ja järgnenu (1944-1991) oli tunduvalt hullem. Paljud eestlased, kes teavad väga hästi, et sakslased ei olnud mingid inglid, on neile siiski tänulikud, et nad püüdsid Punaarmee, Vene võimu ja kommunismi tagasitulekut takistada.

Nii ei suhtu asjadesse mitte ainult Siberisse küüditatute põlvkond, vaid ka ajaloolased, nagu näiteks Lauri Vahtre: “…viimasel ajal on välja ilmunud terve plejaad nooremaid või vanemaid tarkpäid, kes väidavad, et 1944. aastal oli Saksa munder natslik sümbol. Senini polnud keegi niisugust rumalust väitnud, sest Saksa mundril oli natslik sümbol, natslik sümbol on haakrist ja SSi märk, aga Saksa munder on Saksa munder, lihtsalt, ja seda kandsid tollal miljonid ja mitte ainult sakslased, kellest paljud ei mõelnud mingisuguse Suur-Saksamaa peale, vaid kes sõdisid kommunistidega, nagu seda tegid oma rõhuvas enamikus ka eestlased, oma rõhuvas enamikus, kes seda Saksa mundrit kandsid. Aga nüüd on läinud aega mööda ja me oleme saanud Euroopa Liitu, aga Euroopa rahvaste seas on juba üle poole sajandi kultiveeritud ka müüti sellest totaalselt pahast sakslasest…” 8

Prantsusmaal oleks nende lausete autor arvatavasti kohtusse antud ja ilmselt oleks ta ka ülikoolist lahti lastud. Paljude prantslaste meelest on lausa kõlvatu teha vahet Saksa ja natsi mundril, eriti aga natsirežiimi kurjust mahendada, nii nagu Vahtre seda tsitaadi lõpus teeb. Natsism on andestamatu. Saksa okupatsioon aastatel 1940-1944 on viimane võõrriigi invasioon, mida Prantsusmaa on pidanud üle elama: kuna pärast seda pole midagi sama traagilist juhtunud, on mälestus sellest ikka veel värske, alustades märtriküla Oradour-sur-Glane’i ahervaremetest ja lõpetades suurlinnades paljude majade seintel seisvate sadade mälestustahvlitega, millele on kantud Prantsusmaa vabastamise käigus langenute nimed. Natsid ei kaitsnud Prantsusmaad: nad väitsid, et kaitsevad Prantsusmaad Punaarmee eest, kuid tegelikkuses vaid alandasid, rüüstasid ja tapsid. Prantslased, kes võitlesid Saksa mundris, pole mitte ainult fašistid ja juuditapjad, vaid ka võõrvõimu teenistuses olnud reeturid. Nende reetmine on seda andestamatum, et enamasti olid nad pärit natsionalistlikest ringkondadest ning väitsid, et ehitavad Prantsuse riigi uuesti üles, puhastades selle juutidest ja teistest vaenlastest – paljude prantslaste kõrvus kõlab sõna “natsionalism” (mida eristatakse siiamaani sõnast “patriotism”) solvanguna, kuna aastatel 1940-1944 reetsid natsionalistid Prantsusmaa. See trauma selgitab ka, miks mõnele prantslasele ei meeldi laulda Marseljeesi ja miks väga vähestel prantslastel on kodus riigilipp – valitsus, kes püüaks meid sundida 14. juulil kodudes lippu heiskama, peaks ilmselt arvestama ulatuslike meeleavaldustega.

Seevastu võib kommunistliku partei kohta öelda, et Eestis käsitatakse seda kui mahalaskjate parteid, Prantsusmaal aga on see “mahalastute partei”, nagu kõlas üks kommunistide sõjajärgne loosung. Ehkki arvudega tublisti liialdati (partei väitel hukkus märtrina 100 000 inimest, tegelikult on see arv pigem 15 000 ringis), oli loosungil tõepõhi all. Suur osa, võib-olla koguni rõhuv enamik natsirežiimile vastupanu osutanutest olid kommunistid. Nad näitasid vaieldamatult üles suurt julgust. Aastatel 19419-1944 võitlesid vabaduse ja demokraatia eest, päästsid juute, kaitsesid riiki anastaja eest, teisisõnu, päästsid reeturite ja fašistide vastu võideldes Prantsusmaa au peamiselt just kommunistid. Kõige tuntumad Résistance’ist kõnelevad luuletused, mida paljud prantslased teavad tänini peast, kuna neid õpitakse koolis ja mõned on ka viisistatud, on patriootlikud luuletused ning nende autorid on kõik kommunistid:

Sur mes cahiers d’écolier
Sur mon pupitre et les arbres
Sur le sable sur la neige
J’écris ton nom […], liberté.10

Nul ne semblait vous voir Francais de préférence
Les gens allaient sans yeux pour vous le jour durant
Mais a l’heure du couvre-feu des doigts errants
Avaient écrit sous vos portraits MORTS POUR LA FRANCE
Et les mornes matins en étaient différents.11

Kommunistide roll vastupanuliikumises seletab, miks neist peavad lugu isegi parempoolsed: kui kommunistid pääsesid 1997. aastal valitsusse, ei protesteerinud keegi, samas aga on absoluutselt välistatud, et mõnest Vichy Vabariigi kunagisest poolehoidjast võiks saada minister. Kas kommunistid oleksid ka siis töötanud vabaduse ja Prantsusmaa nimel, kui nad oleksid kohe pärast sõda võimule pääsenud? Sellist küsimust pole mõtet esitada: prantslased mäletavad seda, mida kommunistid tegid, mitte seda, mida nad võinuksid teha, ja see on täiesti normaalne. Prantslase silmis ei ole kommunist totalitaarse võõrvõimu teenistuses olev privilegeeritu, vaid hoopis tööline, pühendunud, heasüdamlik ja tore mees, kes võitleb ja ohverdab ennast teiste heaks, kes müüb pühapäeviti turul kommunistlikku ajalehte L’Humanité ja kaitseb Prantsusmaad Saksa või Ameerika imperialismi eest – oli ju kommunistlik partei kogu külma sõja vältel parempoolsete reetmise järel hüljatud Prantsuse patriotismi peamisi kandjaid: see selgitab ka, miks Prantsusmaa vasakpoolsed on jätkuvalt Ameerika-vastased. Muidugi õnnestus gaulle’ismil 1960. aastatel kehastada teist tüüpi patriotismi, kuid sellest hoolimata ei suudetud levitada ideed, et Prantsuse kommunistid on Moskva teenistuses – kusjuures osaliselt nad seda olidki, aga prantslasi see ei huvita, sest sellel polnud mingeid konkreetseid tagajärgi: Punaarmee ei jõudnud Prantsusmaale. Pealegi on teada, et rõhuv enamik Prantsuse kommuniste ei teeninud teadlikult Moskva huve, seda tegid ainult partei juhid.

Teise maailmasõja ja isegi veel külma sõjagi ajal tundusid Nõukogude Liit, Hiina ja Kambodža Prantsusmaalt vaadatuna väga kaugel, Eestit aga polnud lihtsalt olemas. Kõik, mis nendes riikides nõukogude ajal toimus, jääb abstraktseks ega puuduta prantslasi sama sügavalt kui natside kuriteod – täpselt samamoodi, nagu juutide kannatused ei puuduta eestlasi sama sügavalt kui nende enda kannatused. Liiatigi peetakse kommunistlikku ideoloogiat Prantsusmaal ikka veel paljuski edumeelseks ideoloogiaks, kuna Prantsusmaal on kommunistid peaaegu alati olnud edumeelsete leeris, alates Hispaania sõja aegadest kuni Résistance‘i ja 1981. aastal moodustatud vasakpoolsete liiduni12 välja.

Just seetõttu pole kadunud ka lugupidamine, mille Prantsuse kommunistid teenisid ära oma rolliga Teises maailmasõjas ning mis kestab edasi ka hoolimata reaalse kommunismi allakäigust. Viisteist aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist tundub kommunism vanamoeline ja Prantsuse kommunistid (mõned on ikka veel alles) anakronistlikud, naiivsed ja pisut autistlike kalduvustega, kuid nende naiivsus on vabandatav ja sümpaatnegi ning nendesse suhtutakse kui inimestesse, kes olid peaasjalikult ju ikkagi “õigel poolel”, ehkki nad tegid ka vigu. Seevastu need, kes aitasid natse, ei teinud vigu, vaid panid toime kuritegusid. Selletõttu mõjub igasugune katse tõmmata kommunismi ja natsismi vahel paralleele või neid koguni võrrelda väga häirivalt: Prantsusmaal suhtutakse totalitarismi mõistesse umbusklikult (seda enam et mõiste pärineb Ameerikast). 1997. aastal tekitas ajaloolane Stéphane Courtois tohutu skandaali, öeldes oma “Kommunismi mustas raamatus”, et “üks stalinliku režiimi poolt teadlikult näljasurmale määratud ukraina taluniku laps “võrdsustub” Varssavi getos natside poolt näljasurmale määratud lapsega”,13 sest seda lauset tajuti kui katset natsismi rehabiliteerida. Noorema põlvkonna ajaloolaste kohta see enam kuigivõrd ei kehti, nemad on totalitarismi mõiste ja võrdleva lähenemise üldiselt omaks võtnud, kuid meedia ja laiema avalikkuse kohta seda öelda ei saa.

Kas neid kahte nii erinevat mälu saab omavahel lepitada? Ajaloolaste vahel ehk saakski. Kuid tervete rahvaste tasandil ei maksa sellest minu arvates unistadagi, vähemalt seni, kuni on veel inimesi, kes on isiklikult olnud 20. sajandi tragöödiate tunnistajaks. Ma püüdsin näidata, et siin ei põrku mitte ainult kaks arusaama, vaid kaks teineteisest erinevat ajalookogemust ja kaks maailmapilti, kaks tunnetust; kaks mälestustest, vihkamisest ja õrnusest koosnevat tervikut, kaks peaaegu instinktiivsete reaktsioonide kogumit. Nende põlvkondade puhul, kes on need sündmused ise läbi elanud või kellele vanemad on kõik need kohutavad mälestused edasi andnud, ei suuda mõistus iialgi summutada südame häält. Teisele poolele õpetuste jagamine ja “müütide purustamine” (see tähendab oma müütide pealesurumine) võib niigi sügavaid erimeelsusi ainult süvendada.

Pole mõtet teeselda, et me oleme sarnased. Selle asemel võiksime püüda üksteist mõista, selgitada välja meie erimeelsuste juured ja olemuse ning möönda, et mõlemal on omal kombel, oma kogemuste ja tunnetuse raames õigus, vähemalt osaliselt. Selleks aga peame tunnistama, et meie ei olegi maailma naba, et me pole ainsad kannatajad, et alati leidub mitu Teise maailmasõja mäletamise viisi, mitu Euroopa ajalugu, mitu minevikku ja mitu tõtt, ning et kooseksisteerimine, eriti Euroopa Liidus, ei tähenda seda, et me peaksime teist enda sarnaseks väänama või kurtma, et ta meie sarnane ei ole. Teine tuleb omaks võtta, ükskõik kui erinev ta meist ka oleks, alles siis saame püüda koos ehitada ühist tulevikku, sest ehkki meie mälu on erinev, elame siiski ühel ja samal planeedil. Ma kardan, et seda on ühtviisi raske saavutada nii Prantsusmaal kui ka Eestis, ja ometi on see ainus võimalus edasi minna.

Artikli aluseks on ettekanne TLÜ Eesti Humanitaarinstituudi ja Prantsuse Kultuurikeskuse korraldatud rahvusvahelisel konverentsil “Ajalugu ja mälu. Teise maailmasõja pärandid” 8. oktoobril 2005 Tallinnas.