Nähtamatu müür.

Valgevene reaalsuse varjatud tegurist

Valgevene raamatupoodides torkab kohe silma üks “ruumikorralduslik” eripära: lisaks tavapärastele jaotustele eri distsipliinide ja huvialade kaupa on seal enamasti eraldi riiul valgevenekeelsete raamatute ja ajakirjade jaoks – ülejäänud riiulid on täidetud venekeelsete väljaannetega.

Kõikidel raamatutel, tõlgetel, ajakirjadel, monograafiatel ja menuteostel tehakse keele järgi vahet ja valgevenekeelsel kirjasõnal on poes oma sektsioon. Valgevene kultuuri väheldane esindatus1 ja selle otsekui sümboolne eraldatus mingiks kultuurigetoks on märk valgevene kultuuri staatusest tema enda territooriumil. See on keeruliste ajalooliste protsesside ja poliitiliste põhjuste tulemus. Ja need on arvatavasti needsamad põhjused, miks Valgevene ise nii Euroopa kui kogu rahvusvahelises ruumis eraldi riiulis seisab.

Kui muud endised Kesk- ja Ida-Euroopa sotsialismimaad on haaratud protsessi, mis viib uue kultuurilise ja majandusliku ühtsuse suunas, siis Valgevene on näide sellest “kõrvalehoidmisest”.

Valgevene eraldatuse tulemusena võimutseb majanduses “turusotsialism” – riigiomandi täielik domineerimine. Silmatorkav eraalgatuse ja välisinvesteeringute puudus, kõrge inflatsioon jne paneb Valgevene raskesse majanduslikku olukorda isegi liidus Venemaaga, sest viimasega võrreldes on ta mahajäänud maa. Valgevenest on saanud tervet riiki hõlmav Nõukogude Liidu muuseum.

Nüüdse olukorra on tekitanud Valgevene poliitiline orientatsioon käsikäes neosotsialistliku ideoloogia ja võimude ebademokraatliku käitumisega. Veidraimad asjad sünnivad aga ühiskonna äärealadel, kus riiklik ideoloogiline ja poliitiline diskursus on väljunud poliitika kui sellise piiridest ning saanud miljonitele inimestele igapäevaseks sotsiaalseks reaalsuseks. Välisvaatlejale võib paista arusaamatu, miks ja kuidas laseb enamik 10 miljonist inimesest end ikka veel kommunistlikul illusioonil valitseda. Kui ka 2001. aasta presidendivalimised jätsid endiselt võimule sellesama diktaatori, oli muul maailmal taas põhjust Valgevene inimeste eelistuste üle imestada.

Aja järjepidevus ehk Valgevene aja eripära

Hämmastaval kombel ei ole Valgevene lähiajaloos riikliku ideoloogia mõttes toimunudki mingit lahkulöömist minevikust. Lihtsalt pole olnud niisugust otsustavat ajaloolist pöördepunkti, mis oleks avanud uue ajastu, nagu juhtus Poolas, Tšehhis, Ukrainas või Leedus. David R. Marples kirjutab raamatus “Valgevene – denatsionaliseeritud natsioon”: “Kahe aasta jooksul pärast iseseisvuse väljakuulutamist ei toimunud poliitilises situatsioonis mingeid olulisi muutusi. Võimule jäid eks- ja reformikommunistid.”2 Ometigi leidus ajaloos hetk – 1980. aastate lõpus ja 90ndate alguses, mõni aasta enne esimesi presidendivalimisi -, mil poliitilised ja sotsiaalsed muutused olid juba algamas või näisid isegi alanuna. Üleöö sündis uusi poliitilisi liikumisi ja parteisid, uusi ajalehti ja uusi ideid. “Valgevene vältis sellist parteideküllust, nagu tekkis Ukrainas, kus vaatlejate andmeil 1993. aasta suvel eksisteeris üle 70 registreeritud partei. Siiski oli Valgevenes vähemalt 11 registreeritud parteid.”

3 Kahtlemata oli toona valgevenelaste päis juba küpsemas uus mõtteviis ja olid olemas kõik võimalused, et põhjalik ühiskonnamuutus võinuks alata. Need võimalused pidanuks teoks saama pärast 1994. aasta presidendivalimisi – vähemalt nii toona arvati.

Esimene valik: samm edasi, kaks tagasi

Pärast neid presidendivalimisi, mis tõid võimule Lukašenko, tuli ilmsiks “Valgevene valiku” eripära. Kõik 90ndate alguses poliitikaareenile kerkinud liikumised, parteid ja poliitikud leidsid end järsku “sügavas opositsioonis” valimistejärgse võimuga. Avaliku ja poliitilise elu perifeeriasse tõugati ühtviisi nii läänemeelsed liberaalse demokraatia pooldajad kui radikaalsed natsionalistid, endise kommunistliku partei nomenklatuur ja venemeelsed kommunistid (viimaseid esindab Valgevenes kaks parteid).

Otsus, mille valgevenelased 1994. aastal tegid, ei olnud arvatavasti mitte niivõrd ideoloogiline valik mingi kindla tulevikumudeli kasuks, vaid valik selle “sotsiaalse reaalsuse konstruktsiooni”4 kasuks, mille oli loonud ja mida Valgevene rahvale edukalt sisendanud nõukogude süsteem: see sotsiaalne konstruktsioon oli kujunenud sotsialistliku ideoloogia raames ning põhines riigi monopoolsel rollil, klassiühtsusel jne ega hävinud automaatselt koos vana riigikorraga. Õigupoolest ei saanudki presidendivalimisel määravaks mitte rahva enamuse tahe, vaid “monoloogi” žanr – v?imu diskursiivne väljendusvorm, mida tema isikuga seostati. Neosotsialistlikku ideoloogiat, mis praegu Valgevene poliitilist ja majanduslikku kurssi määrab, v?ib pidada pigem Valgevene “sotsiaalse ja kultuurilise ajaloo” ja “tänapäeva” isepärase suhte tagajärjeks kui nüüdse kriisi p?hjuseks. Ajaloolane Jan Zaprudnik, mitmete Valgevene-teemaliste monograafiate autor, on märkinud, et “pärast kommunistliku režiimi kokkuvarisemist Ida-Euroopas on analüütikud üha enam j?udnud arusaamisele, et k?ige rohkem kahju tekitas Vana Kord just inimloomusele”.5 Usk ühte ainuõigesse reaalsuse mõtestamise viisi, tõemonopol sotsiaalse eksistentsi defineerimisel, kujutlus homogeensest ühiskonnast – need on ideed, mis kuuluvad sotsialistlikust ideoloogiast põhjustatud kahjude kontosse. Valgevenes tekkisid esimesed demokraatliku ühiskonna atribuudid, kuid n-ö “seestpoolt”, “valgevenelaste teadvusest” tulenev sotsiaalne reaalsusekonstruktsioon muutis nende adekvaatse toimimise võimatuks. See olukord peegeldub eriti hästi Valgevene iseäralikus teaberuumis, kus tulevad esile niihästi kõik ajaloolised kui ka tänased ühiskondlikud probleemid ja kus uus meedia seisab vastamisi sotsiaalse reaalsuse vanamoodsate konstruktsioonidega. Seda massimeedia ruumi võib käsitada kui foorumit, kus riigi poliitiline ja ideoloogiline diskursus ühelt poolt ning opositsiooni hääled teised poolt põrkavad kokku reaalsusega, püüdes määrata sotsiaalse praktika ja argielu olemust ja sisu.

Pärast 1994. aasta valimisi asus riik omaenese kursile – vältimaks teed, mida mööda olid läinud kõik teised. Murrangumoment jäigi kasutamata, kuid oluline on siinjuures see, et uue mentaliteedi “värskeid võrseid” ei lämmatatud eos ega kadunud nad ka jäägitult, nad lihtsalt lõpetasid täielikult kasvamise. Inimestest, kes olid suutnud kogeda ühiskonnaelu uut kvaliteeti ning saavutanud sealjuures uue vabadusastme, said ajapikku opositsiooni liikmed ja toetajad. Praeguseks moodustavad nad omaette ühiskonnakihi, mida ühendavad omandatud “teadmised” ja sarnased arusaamad. Side ideoloogilise opositsiooniga on enamasti säilinud, vähemalt “vaimus” – sõltumatute ajalehtede lugemise ning riikliku televisiooni ja ajakirjanduse vältimise kaudu. Riiklikust poliitikast ei teaks nad parema meelega üldse midagi ja nad elavad omas maailmas, omas sotsiaalses reaalsuses, mille on loonud riiklikule meediale vastanduv infovoog.

Ent nagu mainitud, jäi muutusteaeg Valgevenes ülemäära lühikeseks ning uuendused olid liiga pehmed ja aeglased, et kutsuda inimeste teadvuses esile mingit üldisemat “nihet”. Tegelikult ei märganud enamik valgevenelasi oma elus üldse mingeid ühiskondlikke muutusi. Nende silmis on Valgevene olevik seesama mis sotsialistlik minevik – viimane lihtsalt ei olegi veel möödas. Seda arvukat ja mitmekesist inimkategooriat hoiavad vaos ametliku retoorika igapäevased “kaunite kingituste” ja “parema homse” lubadused.

Need inimesed tagavad režiimile vajalikud “hääled”, vaatavad riiklikke telekanaleid, kuulavad riigiraadiot ja loevad ametlikke väljaandeid. Arvamusküsitlused, mis viidi läbi 2002. aasta detsembris, näitasid, et 64,1% vastanuist saab informatsiooni ilmaelu kohta riigitelevisioonist, 25% riigiraadiost, 22% riiklikest ajalehtedest ja vaid 12,9% inimestest loeb s?ltumatuid lehti.6

Kaht infovoogu, mis edastavad täiesti erisuguseid arusaamu ühiskonnast, väärtustest, eesmärkidest ja argitegelikkusest, lahutab teineteisest tõeline, nähtamatu ja ületamatu müür. Riigis eksisteerib kaks ühevõrra ehtsat ja usutavat kujutelma Valgevenest – nii selle olevikust kui tulevikust. Samuti näib eksisteerivat kaks eraldi avalikku diskursust, mis lähtuvalt oma poliitilisest ja ideoloogilisest taustast loovad vastandlikke sotsiaalse reaalsuse konstruktsioone. Et mõista, kui tugevalt see läbipääsmatu infomüür Valgevene massimeedias ja inimeste teadvuses toimib, piisab kui võrrelda ühtesid ja samu teemasid käsitlevate artiklite sisu eri lehtedes ning kõnelda neid lugenud inimestega.

Peaaegu kõigi Valgevene avalikku elu puudutavate tähtsamate teemade kohta esineb kaks vastupidist interpretatsiooni. Kui juttu on liidust Venemaaga, on riikliku ja erameedia suhtumiste erinevus näha juba terminites. Ametlik press viitab alati “Liitriigile”, sõltumatu ajakirjandus aga räägib “Valgevene ja Vene kavandatavast alliansist”.

“Janka Kupala monumenti Moskvas rahastatakse Liitriigi eelarvest”
“Liitriigi loomise ambitsioonikad kavad”

“Liitriigi alused peavad valmima järgmisel aastal”

“Liidu romantiline periood on läbi”

“Liitriigi poksiturniir”

“Nii Liit kui tema idee on hävimatud”

“Liidulepe – Valgevene iseseisvuse tagatis”7

Nende pealkirjade peamiseks tagamõtteks on luua mulje Valgevene ja Venemaa liidust kui juba eksisteerivast riigist. Sõltumatu meedia arvates seevastu on selle liidu loomine midagi diskuteeritavat ja kaheldavat. Sealjuures näib liit Venemaaga ühiskonna ühele osale “Valgevene iseseisvuse uue astmena”, teisele aga võimude suurima veana, mis viib Valgevene riikluse kadumiseni.

Ka olukorda Valgevene majanduses esitatakse kahel viisil. Ametlikus diskursuses on käibel sellised mõisted nagu “Valgevene majandusime” ja “Valgevene majandusmudel”. Niisiis teatavad riiklikud ajalehed oma lugejatele, et:

“Palgad käivad ajaga kaasas”

“Statistika näitab märgatavat majanduskasvu”

“Valgevene positsioon maailmaturul püsib stabiilne”

“Me oleme valinud oma tee”

“Valgevene ja Euroopa vaheline kaubavahetus on dünaamiline”8

Samal ajal saab sõltumatu pressi lugejaskond teada, et:

“Valgevenet õõnestavad stagnatsioon ja hirm”9

“Valgevenelasi röövitakse”

“Valgevenelased ei suuda endale võimaldada esmatarbekaupugi”

“Ei mingit märki suuremast rahast” (seoses välisinvesteeringutega)

“IMF hoiatab ebarealistliku eelarve eest”10

Sõltumatu meedia lööb häirekella inimõiguste rikkumiste ja vabaduse piiramise üle,11 kuulus riigitelevisiooni ajakirjanik ütleb aga, et täielik vabadus valitseb vaid hullumajas, väljendades nõnda võimude üldist arvamust.

Vahest kõige iseloomustavama näite kahe diskursuse vastasseisust pakub see, kuidas kumbki interpreteerib mõisteid “Valgevene” ja “Valgevene rahvas”. Võimud märgistavad oma legitiimsusterritooriumi ühtsust sisendavate, n-ö monoliitsete mõistetega – “Valgevene rahvas”, “valgevenelased”, “Valgevene”:

“Valgevene rahvas valis presidendi”
“Valgevenelased tegid eksimatu valiku” (valimistulemustest kõneldes).

Nii tõugatakse sümboolselt kogu poliitiline opositsioon ühes selle toetajatega välja rahvuse “jäägitult ühtsest” ruumist. Kogukonna sümboolse ja retoorilise “terviklikkuse” väljal, mille on loonud ametlik retoorika, on nad sunnitud seisma silmitsi identifikatsiooniprobleemiga. Soovimata tunda end võõrastena iseenese kodumaal, rajab opositsioon oma legitiimsuse sellele, et kõneleb samuti “kogu Valgevene nimel”:

“President võttis valgevenelastelt kodanikuvabadused”

“Valgevene vajab uut presidenti”

“Valgevenelased soovivad ühineda Euroopaga”

“Valgevenelased ei taha elada Venemaal”12

Artikkel opositsiooni poolt Minskis 16. märtsil 2003. aastal korraldatud Valgevene intelligentsi kokkutulekust kandis pealkirja “Valgevene intelligents ütleb valitsevale režiimile “Ei!”” ja algas s?nadega: “Kogu Valgevene intelligentsi kokkutulek toimus…”13
Nii ühel kui teisel juhul paistab Valgevene “isamaa” jagamatu ideoloogilise tervikuna. 2003. aasta veebruaris keelasid võimud opositsioonil korraldada tänavameeleavaldust loosungi “Ma armastan Valgevenet” all. Arvatavasti dešifreerisid nad seda kui katset sümboolselt “üle võtta” “Valgevene isamaad”, mille oli juba usurpeerinud ametlik diskursus.

Mõistete nagu “Valgevene” ja “valgevenelased” üldistamise teel püüavad mõlemad avalikud diskursused Valgevene isamaad “erastada” ja seega välistada teise olemasolu. Opositsioon ei tunnista praeguse presidendi legitiimsust, kuna valimistulemused olid võltsitud. Rahvusvaheliste organisatsioonide (parlamentidevahelise assamblee, OSCE, Helsingi komitee) esindajad üritavad edendada suhtlust eri poliitiliste jõudude vahel, sellest aga saab võimude käes peamine argument tõestamaks opositsiooni nõudmiste ja ideoloogia “välismaist” ja “mittevalgevene” päritolu. Viited välismaistele rahaallikatele on võimude lemmikmeetodeid vastaste ideoloogilisel hävitamisel avalikkuse silmis. Luuakse pilti, et opositsioon ei ole oma poliitiliste programmide tegelik autor, vaid pelgalt protežee, mille on loonud ja kinni maksnud Lääs.

Neist näidetest on näha, et samal ajal kui kummalgi pool müüri käib aina pingsam ideoloogiatöö, muudavad k?ik poliitilised ja informatsioonialased ponnistused müüri ainult üha tugevamaks, k?rgemaks ja tihkemaks. Kummagi monoloogi argumendid arvestavad üksnes enda poole müüri jääva auditooriumiga. Nad on m?eldud ja suutelised veenma inimesi, kes on nendega juba niigi n?us.

Kokkuvõttes meenutab Valgevene ühiskond kahte kinosaali, mida eraldava müüri eri külgedel jooksevad samaaegselt kaks “filmi meie elust”. Vähe sellest: kumbki ekraanipilt on piisavalt eneseküllane ja täielik, et pakkuda täit kujutlust maailmast. Teine müüripool paistab küll oma “ekraani” juurest samuti kätte, aga pole mingit kohustust tunda huvi sealsete inimeste eksistentsi, arvamuste, soovide või probleemide vastu, isegi kui nood inimesed elavad tegelikult naaberkorteris.
“Müür” pole lihtsalt Valgevene lõhestatust illustreeriv metafoor. Temast saab nähtamatu ja varjatud, kuid vägagi reaalne tegur, mis põhjustab avalikkuse ruumis mitmeid olulisi moonutusi.

Tavaolukorras peaksid sellised uudsed infotehnoloogiad nagu internet laiendama inimeste silmaringi ja muutma piirded eri avalikkusesfääride vahel läbipaistvamaks. Valgevene puhul on tulemus olnud täiesti vastupidine, see on ainult laiendanud lõhet kahe ühiskonnakihi – internetikasutajate ja Valgevene TV vaatajaskonna – vahel. (Eri hinnanguil on Valgevenes ligikaudu 150 000-200 000 internetikasutajat, kellest omakorda 60-70% elab Minskis.14)

Selle läbipaistmatu ja läbitungimatu müüri olemasolu, mida igapäevaselt ja kindlalt laotakse inimeste teadvusse, võimaldab päevavalgele tuua erilise rolli, mis Valgevene ühiskondlik-poliitilise kriisi tekkes on olnud meedial. Loomulikult lõhenes Valgevene ühiskond pärast Nõukogude Liidu lagunemist toimunud ajalooliste protsesside käigus, mis ei jätnud ka Valgevenet ei puudutamata. Massimeedial on aga olnud peamine osa selle lõhe säilitamisel: meedia seisab kui müür erinevate sotsiaalsete väärtustega ning vastandliku oleviku- ja tulevikuvisiooniga valgevenelaste vahel.

Miks valgevenelaste peas ei käi “kodusõda”?

Teoses “Meedia mõistmine: inimese laiendused” kirjutas Marshall McLuhan:

“Suure osa meie eluajast on märatsenud kodusõda nii kunsti kui meelelahutuse maailmas… Liikuvad pildid, grammofonisalvestused, raadio, helifilm… Enamasti puudutab see sõda sügavalt meie hingeelu, sest sõda peavad jõud, mis on meie endi olemise laiendused ja võimendused. Meediumide vastasmõju on õigupoolest vaid teine nimetus sellele kodusõjale, mis möllab ühtmoodi meie ühiskonnas ja meie hinges.”

Metafoor “kodusõjast” avatud demokraatliku ühiskonna meediaruumis peegeldab fundamentaalset kujutlust informatsiooni-alastest suhetest liberaalses poliitika- ja ühiskonnasüsteemis. Selle süsteemi “massimeedialikkuse” tõttu peaksid pidevad inforünnakud võimaldama inimkonnale vähemalt potentsiaalse ligipääsu erinevatele infovoogudele. Kogu reaalsusepilt muutub potentsiaalselt “nähtavaks”. Olla “nähtav” tähendab olla “reaalne”, pole tähtis, kas ka hea või halb, tõene või väär. See “lihtne” võimalus valida annab inimestele juba järgmise “lihtsa” võimaluse: nõustuda või mitte, vastu võtta või tagasi lükata.

Võiks öelda, et niisuguse kodusõja puudumine massimeedias ja inimeste teadvuses ongi Valgevene ühiskonna tõeline probleem. Inimeste enamus, alistunud riikliku diskursuse mõjule, on olnud üleni mähitud katkematusse mahedasse infoniresse, mis räägib nende elust ja millega neid varustab ametlik meedia. Kuna ühegi teistsuguse versiooniga oma sotsiopoliitilisest maailmast ega omaenese reaalsusest nad tegelikult ei kohtugi, siis on nad kindlalt “müüri” taha suletud ega suuda kuulda poliitilise opositsiooni häält. Pealegi on ka teispoole “müüri” jääva ruumi asukad piiratud oma poliitiliste veendumuste ja omaenese infovooga. Juba põhimõtteliselt ei olegi keegi huvitatud protsessidest, mis toimuvad “vastasleeris”.

Sõltumatu pressi peamine eesmärk on esitada alternatiivne tõlgendus “uudistest” ja “faktidest”, mida varem on pakkunud riigimeedia. Niisugune suhestumine meenutab mustvalge foto negatiivi. Seetõttu takistab selline tugeval binaarsel opositsioonil rajanev meediaruum inimeste tegelikku ligipääsu tervikpildile sotsiaalsest ja poliitilisest reaalsusest. Valgevene inforuumi sees ei ole võimalik luua täit pilti Valgevene reaalsusest. Reaalsuse hõlmamiseks on vaja teatavat välist vaatekohta. Kui lugeda ainult Valgevene ajalehti – nii riiklikke kui sõltumatuid -, kuulata Valgevene raadiojaamu ja vaadata Valgevene telekanaleid, siis ei ole võimalik vältida mustvalget reaalsusekäsitust.

“Kodusõja” asemel on valgevenelased sattunud olukorda, kus nad on eeskätt “nähtamatud”. Valgevene inforuumi veider ülesehitus toob endaga kaasa selle, et osa reaalsusest on mingis mõttes täiesti nähtamatu ja ebareaalne (s.o osa, mis jääb teisele poole infobarjääri). Kuna Valgevene avalik ruum on läbinisti moonutatud, jäävadki kõik kodanikud lõksu omaenese poliitiliste veendumuste nõiaringi.
Valgevene juhtum näitab selgesti, et meedia pelgast kohalolust ei piisa, et mingi nähtus saaks ilmuda avalikkuseruumi. Ainuüksi opositsiooniliste poliitiliste jõudude ja sõltumatu pressi olemasolu ei suuda mõjutada riigi poliitilist situatsiooni ega kaotada režiimi totalitaarset loomust. Meedia peaks osalema ka avaliku representeerimise süsteemis – just selle süsteemi ülesehitamine oleks demokraatliku riigi rajamise üks tähtsamaid instrumente. Valgevene president kuulutab uhkelt, et Valgevene on demokraatlik riik, kuna leheputkades müüakse riiklike lehtede ja ajakirjade k?rval ka s?ltumatuid ajalehti. Sellega ta aga ainult r?hutab asjaolu, et Valgevenes eksisteerib kaks eraldiseisvat infovoogu, ja ignoreerib avaliku representeerimise süsteemi puudumist, kus meedia saaks hakata normaalselt toimima. Teisis?nu: ajalehtede olemasolu on üksnes kattekiht, mis varjab t?elise informatsiooni puudumist.

Valgevene avaliku reaalsuse ekraan ei too esile mitte üksnes massimeedia v?imet asju näidata, vaid ka neid varjata; mitte üksnes levitada informatsiooni, vaid ka muuta seda kättesaamatuks.

Juba esimesest pilgust nende kahe informatsiooniallika vastastikuste suhete üldisele loogikale selgub, et suvalise m?lemal pool “müüri” kajastatud teema puhul vaated lahknevad, suhestudes enamasti omavahel nagu negatiiv ja positiiv mustvalges fotograafias. Raamatus “Televisioonist” kirjeldab Pierre Bourdieu ajakirjandusvälja, mille moodustavad “uudistelehed kui news ning analüüsi ja vaatepunktide lehed kui views“. Ideoloogiline totalitarismikogemus tänapäeva Valgevenes aga näitab, kuidas siinne meediaruumi mudel, mis põhineb antiteetilistel tõlgendustel, välistab igasuguse ligipääsu tõsilugudele ja reaalsetele sündmustele. Algusest peale on kõik meedias ilmuv kahekordselt representeeritud, mis tähendab, et iga fakt varustatakse samaaegselt kahe vastandmärgiga ja muutub seega automaatselt enamiku inimeste silmis “tagantjärele tõlgendatuks”. Mitte miski ei saa esineda puhta fakti või loona.
Mõistagi avaldab see topeltesituse-fenomen Valgevene meedias oma mõju informatsiooni edastamisele üldse ning seab kindlad piirangud teemadele, mida on võimalik sel moel esitada.

Niisuguste piirangute üheks tagajärjeks on muud maailma puudutavate teemade uskumatu nappus Valgevene teaberuumis. Välisuudisteveergude puudumine Valgevene ajalehtedes on siinse infokeskkonna ainulaadsemaid omadusi. Veelgi enam: igasugune huvipuudus olukorra vastu väljaspool Valgevenet on ühtmoodi tunnuslik nii riiklikule kui sõltumatule pressile. Kõik, mis üldse ajalehes väitlust väärib, näib olevat koondunud Valgevene piiridesse. Aeg-ajalt ajalehed muidugi avaldavad lühilugusid sõdadest, loodusõnnetustest jmt iseäralikest sündmustest, mis on aset leidnud välismaal, kuid need üksnes rõhutavad Valgevene igapäevaelu “rahulikku tavapärasust” (nii on see vähemalt ametliku pressi puhul). Seetõttu ei toimu tegelikult mingit korrapärast suhtlust globaalse infomaailma ja Valgevene avalikkuseruumi vahel.
Välismaailma uudistele suletud inforuumi fenomen muutub mõistetavaks, kui arvestada seda eripärast loogikat, mis Valgevene meediakeskkonnas valitseb. Enamikku piiritagustest sündmustest pole võimalik Valgevene meediale iseloomulike rangelt mustvalgete hinnangutega varustada. Tuleb välja, et Valgevene inforuumi mikrokliima on muutunud rahvusvaheliste päevasündmuste kajastamise tarvis kõlbmatuks ja hukatuslikuks.

Väärib tähelepanu, et ainus meedium, mis suudab rääkida Valgevene-välisest reaalsusest, on televisioon. Igal õhtul pühendavad riiklikud telekanalid uudistesaates “Panorama” välissündmustele 15 minutit. Välisuudiste puhul järgib Valgevene ringhääling kindlat mudelit, mis seisneb piiri taga toimuvale äärmiselt negatiivsete hinnangute andmises ning seejärel selle kõrvutamises kauni ja terapeutiliselt rahustava pildiga Valgevene tegelikkusest. “Meie” vs. “nemad” on levinuim viis kirjeldada maailma ideoloogilist korraldust. “Nemad” püüavad pidevalt hävitada Valgevene paradiisi, mis selles keset Euroopat asuvas “saareriigis” on loodud.

Valgevene-Vene suhetes oli pöördepunkt läinud suvel, kui Vladimir Putin pakkus välja strateegiad Valgevene ja Venemaa liidu elluviimiseks ( kas kiire ühinemine üheks riigiks või siis tõelise konföderatsiooni loomine). Sellega seoses hakkas põhjalikult muutuma ka “nende” mõiste Valgevene ametlikus retoorikas. Pikka aega oli Venemaa olnud “meie” poolel, “meiega” koos kogu ülejäänud maailma vastu. Äkitselt aga nihutati ta “nende” poolele ja kehastas nüüd uut ohtu Valgevene iseseisvusele. Kogu keerukas “sisemisel” ja “välimisel” vahetegemise süsteem, mida Valgevene ideoloogiamasin kasutab, kujundati põhjalikult ümber ja Venemaaga seonduvaid uudiseid hakati nüüd interpreteerima negatiivsete näidetena ühe riigi arengust.

Välis- ja siseuudiste agressiivne vastandamine on eriti omane televisioonile. Muu, “sõnalise” meedia – ajalehtede, ajakirjade, raadio – huvi koondub Valgevene uudistele. Sealjuures torkavad silma olulised keeleerinevused meediakanalite vahel. Valgevene televisiooni ideoloogilis-retooriline meetod ei suudaks kunagi läbi lüüa tekstiformaadis, kuna telesaadete käsikirjad ei paista kirjalikus vormis toimivat. Teleuudistes toetavad tavapäraseks saanud äärmuslikke “meie ja nende” vastandusi ning mitmesuguseid “poliitiliste vaenlaste” kujusid (viimaste arv kasvab pidevalt, riik riigi haaval) abstraktsed arutlused ja jõulised visuaalsed kujundid. Kui vabastada välisuudiseid käsitlev tekst telenarratsiooni kontekstist, paljastuks hoobilt, et ta on kõigest riikliku ideoloogia otsene produkt. Nii aga ei juhtu kunagi, sest “see sobib ainult televisiooni” (Bourdieu). Telekanalite põhimõtteks on lihtsalt luua üksteise järel niisuguseid “produkte”, et täita Valgevene avalik ruum ideoloogilise simulaakrumiga.

Meediakanalite keeleerinevusel on tähtis roll ka presidendi imidži säilitamisel. See, kuidas massimeedia seda poliitilist kuju representeerib, on veel üks näide tähenduslikust erinevusest. On üldiselt teada, et Valgevene president on populaarne just “tavainimeste” seas, eriti “ühiskonna alamkihtides”. Tema laialdane populaarsus põhineb televisioonil. Telenarratsioon on osutunud keeleks, mis kõige paremini vastab presidendi kõne- ja valitsemisstiilile. Televisiooni poolt loodud kujundid, kus “tekstiga” kaasnevad pildid, visuaalne kontekst, žestid, hääletoon, sisendav väljenduslaad jne, pakuvad kõige sugestiivsemat viisi Valgevene diktaatori avalikuks kujutamiseks. Justkui sellest teadlikuna ilmub ta iga päev mitu korda teleekraanidele. Valgevene poliitilist elu täidab terve rida “sündmusi” (koosolekuid, esinemisi jne), mis on nähtavasti spetsiaalselt kohaldatud telekaamerate tarvis, et pakkuda võimu sümboolset representatsiooni. Ometi ei ole neid kõnesid võimalik avaldada ajalehtedes ega esitada lugemiskõlbuliku “tekstina”, sest Valgevene presidendi kasutatav retoorika on täiesti televisioonikeskne.

Tema väljaastumiste lühikestest toretsevatest efektidest, mis teleekraanil kombineeruvad “mitteinformatiivse lisainformatsiooni” vooga (veenev toon, kaastundlikud žestid, tundeline intonatsioon), näib piisavat, et enamikku valgevenelasi veenda. Isegi grammatikavead ja ilmsed vastuolud terve mõistusega võivad teleülekandes jääda märkamata.
Otse loomulikult ei ole neis ülesastumistes ja kõnedes midagi, mis kannataks trükimusta. Mõnikord kasutab sõltumatu press seda ära ja avaldab korrigeerimata lõike presidendi kõnedest, kuigi Valgevenes avalikkusesfääris pole see lubatud. Nii lihtsa võttega on võimalik tuua ilmsiks ideoloogilised maskid, mida kasutatakse varjamaks ratsionaalsuse puudumist võimude poliitiliste seisukohtade taga.

Ei saa öelda, et televisioon võimaldaks rohkem näidata ning vähem peita või vastupidi. Probleem on pigem selles, et nähtava ja nähtamatu vahelised suhted pressis kajastuvad eri meediumides erinevalt. Eelkõige on eri meediakeeltel oma meetodid sisu ja väljenduse eristamiseks ja kooskõlastamiseks. See eraldusjoon on sõnumi enese oluline koostisosa. Seepärast võib juba sisu ühest meediumist teise ülekandmisel kaduma minna nii selle mõte kui väärtus. Muret tekitab aga see, et eespool mainitud müür kui Valgevene sotsiaalse reaalsuse psühhosotsiaalne fenomen ja Valgevene avaliku ruumi võtmeelement niisuguseid ülekandmisi takistab.

Siit tuleneb, et Valgevene poliitilise ja ühiskondliku kriisi lahendus ei peitu enam võitluses, kus otsitaks võimalikult palju argumente teise poole vastu, vaid ühtse kultuuri- ja inforuumi loomises, mis “infomüüri” lammutaks. Ma ei pea silmas kõigi erinevuste hävitamist ühiskonnas ega sotsiaalse harmoonia ja üleüldise kooskõla saavutamist. Selle asemel tuleks praegune müür muuta vastandlikele arvamustele läbipaistvaks ja luua ühtne inforuum, mis oleks võrdselt ligipääsetav kõigile. See aga tähendaks ühtlasi radikaalseid muutusi “ühiskondlikus avalike suhete strateegias”.
Esimene samm selles suunas oleks lihtsalt näha teispool müüri elavates inimestes reaalseid indiviide.

2002. aastal trükitud raamatute koguarvust (7753) moodustasid valgevenekeelsed raamatud 10% (752). BelarusToday, 24.02.2003.

D. R. M a r p l e s, Belarus: A Denationalized Nation. New York, 1999, lk 60.

Sealsamas.

Mõiste "reaalsuse sotsiaalne konstruktsioon" on tihedalt seotud konstruktivistliku sotsioloogiaga - vt P. L. B e r g e r, Th. L u c k m a n, The Social Construction of Reality. New York,1967; V. B u r r, An Introduction to Social Constructionism. London, 1995. Põhiliseks vastuoluks, kui jutt on tervest ühiskonnast, jääb see, mis puudutab determineerituste peegelstruktuuri: teatud ideed ja visioonid sotsiaalsest reaalsusest osutuvad tegelikult algusest peale ühiskonna poolt determineerituks. Olles teadlik sellest teoreetilisest kitsaskohast, pean siinkohal silmas "visiooni sotsiaalsest hoonest", mis põhineb sotsialistlikul ideoloogial ning määrab sotsiaalsete struktuuride põhielemendid ja nendevahelised suhted.

J. Z a p r u d n i k, Belarus: At a Crossroads of history. Oxford, 1993.

Sõltumatu sotsioökonoomiliste ja politoloogiliste uuringute instituudi (IISEPS) küsitlustulemused detsembrist 2002 (1478 küsitletut).

Pealkirjad ajalehest Zvjazda, 2002-2003.

Ajaleht Sovetskaja Belorussija, 2002.

Financial Times, 26.09.2002; www.charter97.org (sõltumatud uudised Valgevene kohta).

Charter_97 www.charter97.org

Igakuiseid teateid inimõiguste rikkumise kohta vt www.charter97.org

Charter_97 Press Center.

Charter_97 Press Center 17.03.2003.

Komputernõje Vesti, Charter_97 04.12.2002.

Published 9 March 2004
Original in English
Translated by Jaan Rist

Contributed by Vikerkaar © Vikerkaar Eurozine

PDF/PRINT

Read in: EN / DE / ET

Published in

Discussion