Hirmuga kliimamuutuse vastu

„Sain hiljuti aru, kui haavatav on mu kodulinn ja et mitte „kas“, vaid „kunas“ põlengud ja üleujutused meid tabavad. Kuidas vaimseid praktikaid jätkata katastroofi korral? Kuidas ma oma kogukonda kaasan, kui neid takistab mobiliseerumast kliimaapaatia? Kuidas valmistuda vaimselt ja ökoloogiliselt?“

„Arvestage kollapsijärgsete elukohtade valikul kindlasti ka sellega, et tuumajaamad, mille eest enam ei hoolitseta, on suureks ohuks laiale alale!“

„Mida grupp arvab – milline võiks olla rahanduskollapsi järgne valuuta. Kuld? Hõbe? Ainult vorst vorsti vastu?“

Need küsimused, nõuanded ja mureavaldused on nopitud aruteludest aiva lisanduvates sotsiaalmeediagruppides, mida ühendab sügav veendumus kliimakatastroofi vääramatusest lähitulevikus. Selliste koondumisprotsesside valguses on hämmastav, et veel möödunudaastase uurimuse andmetel peab Eesti elanikest kliimamuutust oluliseks keskkonnaga seotud teemaks vaid 1%.1 Oma asukoha tõttu oleme seni suhteliselt vähe kliimamuutuse tagajärgi kogenud ja selle eitajail on seetõttu vähem üldkogetavate faktidega vaja vastamisi minna. Teisalt on meie teadlaskonnas endiselt jõuline eelmise – või koguni üle-eelmise – põlvkonna hääl, mis kliimateemat pisendab. See kajab ühtlasi soodsas harmoonias siinmail juba üle veerandsajandi poputatud neoliberaalsete praktikatega, aga ka poliitiliste jõududega, mis püüavad kahtlase väärtusega poliitilist kapitali kliimateemade tõstatajaid konspiraatorite või kuulsusejanustena kujutades.2

Paljudes teistes arenenud kapitalismiga ühiskondades on murelike osakaal samal ajal kasvutrendis.3 Selle intensiivsem vorm – kliimahirm – on psühholoogide jaoks teemadeks muutnud nii eel-traumaatilise stressihäire kui kliimaängistuse. Sotsiaalteadlased mõõdavad ka hirmu dünaamikat ja uurivad reaktsioone reaalsetele kliimamuutuste tagajärgedele. Kliimahirmu enda sotsiaalseid tagajärgi ei ole seni veel uuritud. Järgnev tugineb ühelt poolt minu veerandsajandi pikkusele osalusele kliimamuutusega seotud aruteludes mureliku kodanikuna,  teisalt värskelt alanud pilootprojektile suurt ohtu teadvustanud gruppide hulgas, mis lubab eritleda, kuidas kliimahirm paistab mõjuvat ligimestesse suhtumisele ja ühiskonnaelus osalemisele.

Kõige laiemalt liigub kliimahirm kahel teljel – individualistlikest vastustest sotsiaalseteni ja apaatsest masendusest ja leinast aktiivse tegutsemiseni. Individualistlike vastuste viimasel ajal selgelt esile tõusnud trend on sügav lein kesk kaaskondlasi, keda teema ei morjenda. Ilmselt on sellega paralleelseks protsessiks ka apaatia, ent selle tabamine ühiselu pinnavirvendustes on väga keeruline. Leinajad leiavad interneti vahendusel teised, kes samuti inimkonna tuleviku suhtes masendava äratundmiseni on jõudnud. Paradoksaalselt on üks pikemaealisi säärastest grupeeringutest inimkonnale lähitulevikus huku ennustajad. Uuematesse gruppidesse koondutakse vastavalt sellele, mis inimeste jaoks leinas olulisim – kurbuse süviti tunnetamisest hävingus elu mõtte otsimiseni.

Apaatiast ja leinast tegutsemisinnuni jõudnud võivad lahendusteotsinguis siiski individualistlikuks jääda. Ühendriikides on selliste gruppide ajalugu pikk ja ei seostu üksnes kliimahirmuga, vaid üldise Metsiku Lääne stiilis veendumusega, et riik võib osutuda ajutiseks, kergelthaavatavaks või lausa repressiivseks nähtuseks. Üksikisikul tasub olla valmis iga hetk saabuda võivaks WTSHTFehk (When-the-shit-hits-the-fan) sitt-ventikas stsenaariumiks, kus igaüks peab ise hakkama saama. Preppereid ehk „valmistujaid“ ja survivaliste ehk „ellujääjaid“ iseloomustabki esmajärjekorras enese ja oma pere kaitsmise ja iseseisvalt halvimate aegade üleelamise nimel tegutsemine: toiduainete ja joogivee varu pidev alalhoidmine, võrgustikuväliste peidukohtade rajamine, lühiajalise üleelamisvarustuse kogumine, aga ka enesekaitsevõtete omandamine ja vähemalt Ühendriikides ka relvastuse ja laskemoona varumine. Viimased ettevalmistused viitavad ka selle grupi keskseimale hoiakule, mille järgi ülejäänud kodanikest saab katastroofi tingimustes hullunud ja vägivaldne mass, kelle eest tuleb nii ennast kui oma varusid mistahes hinnaga kaitsta. Samas mõistavad individualistidest kliimakatastroofiks valmistujad, et tegu võib olla väga pikaajalise projektiga, mille puhul on vaja teiste „üleelanute“ tuge. Nii liiguvad nad sageli ühiste lahenduste poole otsides endasarnaseid, usaldusväärseid inimesi, kellega koos kollapsijärgses maailmas kõige kindlam oleks ellu jääda.

Mõnevõrra sarnasel moel koonduvad ka erinevad ökokogukonnad, kuigi neis puudub enamasti zombi-apokalüptiline eeldus kaasinimeste kohta. Suur osa selliseist kogukonnist on pealegi alguse saanud juba enne kliimahirmu tõusulainet – peamiselt eesmärgiga elada loodusega kooskõlas. Hoogsalt lisanduvad kliimahirmule leevendust otsivate kogukondade rajamise plaanid keskenduvad võrguvabale, lihtsale, auktartilisele elule. Samal ajal disainitakse uusi turvakogukondi varakatele kliimahirmunutele, kes usuvad, et rikkus neid katastroofist päästab.

Kliimahirmule vastamise aktiivseim väljund on protestimeelsus, mille eesmärgiks on rajada teed uuele maailmasüsteemile nii, et terendava kokkukukkumise rängad tagajärjed oleks veidigi mahenenud. Eelduseks jääb siiski, et neid ära hoida ei anna. Kuigi hirmu on peetud kliimateemal sobimatuks mobiliseerijaks, on viimase pooleteise aasta jooksul saanud globaalseteks fenomenideks briti Extinction Rebellionja rootsi päritolu Fridays for Future protestirühmitused: mõlema retoorikas on hirm keskne.4 Ka see, et sotsiaalmeedia on erinevaist kliimahirmuga tegelevaist gruppidest pakatama löönud näitab, kuidas laiaulatusliku käivitajana toimib just hirm, mis rajab teed seni liigradikaalsetena kõrvale heidetud lahendustele.

Kliimamuutus on loomulikult probleemi lähtealus, ent hirmu tundmine kollapsi potentsiaali ees on privilegeeritute lõbu, kes oma positsiooni ohtusattumise ja edasipärandumise katkemise pärast kardavad. Hirmu enesehävituslik ja isekas potentsiaal on suur, ning võimendab juba täna samaaegselt nii globaalset, ühiskonnasisest kui generatsioonideülest ebavõrdsust: ehk teisisõnu ei saa probleemina näha vaid kliimamuutust üksi. Kliimahirmu ja kirjeldatud sotsiaalsete vastuste valguses peab otsa vaatama meie kapitalismistki kaugemale ulatuvale veendumusele, et kuidagi saab ikka paja ühes otsas paremat suppi keeta. Kui osad individualistid üksi hakkama saamise usust lõpuks kaas-üle-elajate otsimiseni jõuavad, võib see toimuda kas äratundmises, et mida võrdsem ühiskond, seda vähem peab kaaskodanikku kartma ja panustama enese tema eest kaitsmisse, või hoopis soovides, et ebavõrdsus selle loogilisse lõppsadamasse tüüritakse ja ellu jäävad vaid (juba) privilegeeritud. Nagu õõvastavalt osutavad nt El Paso massitulistamise valguses kohtunud rassism ja vihkamine ning roheteemad, tõuseks sellise mõtteviisi valdavuse korral tegelikus kollapsis esile jõhkraim ning väiklaseim osa inimkonnast.5 Et paljud täna võimule pääsenud populistid keskenduvad hirmule mitte kliima, vaid migrantide ees, on siinkohal hirmuäratavalt kõnekas, arvestades, et varjatult on kliimamuutusest saanud migratsiooni üks olulisemaid päästikuid.6

Kriis ja hirm selitavad ühiskondlike vastuste radikaalselt erinevad teed: loodetav oma naha päästmine üle „võõraste“ laipade ühelt poolt – või võrdsuse jaluleseadmine juba täna nii üle põlvkondade, üleilmselt kui ühiskonnasiseselt, leidmaks ühist väljapääsu erakordsest ohust. Esimese stsenaariumi korral kulub tegutsemisjõud ebaõigluse vastuvõetavuse suurendamisele ja sellega tegelemine vähendab paratamatult tähelepanu katastroofi leevendamisele ja välistab võimalikud lahendused vastavalt allika sobimatusele. Kliimamuutus ise on niisugusel puhul paratamatult teisejärguline. Säärase suuna võidulepääsemist peaks teelt soovima väärata nii need, kes mõistavad, et sedavõrd globaalse mastaabiga probleemile peaks täiel määral ja kõigi ressurssidega pühenduma, kui need, kel pole sajaprotsendilist garantiid, et just nemad „omade“ ja ellujääjate poolele satuvad. Ka kõige hoolikamalt vormitud ja alal hoitud ebavõrdsus ei anna parematel positsioonidel olijaile, isegi mitte überrikastele ainustki tulevikku ulatuvat garantiid, et nende isiklik hea elu saab jätkuda.7

Eks igaüks võib nende variantide vahel vaagides mõelda, kuidas neil ses tulevases näljamängus minna võiks ja kas tasuks panustada esimesse või teise lahenduskäiku, aga ühtlasi ka, millist neist lahendustest sisuliselt juba toetavad erinevad olemasolevad poliitilised suunanäitajad ja nende retoorika. Kliimamuutus on nagu ühine test seni kiuslikeks teiste seljas liugu laskjateks ja kiusatuteks jagunenud klassis, kus tulemus sõltub tegelikust koostöövõimest.

Turu-Uuringute AS, Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuring, august 2018. https://www.envir.ee/sites/default/files/2018_keskkonnateadlikkuse_uuring.pdf

Nt. T. Vahter, Kas sinu laps on luuser või päästab maailma? Postimees, 31.07.2019.

Nt Pew Research Centre, Climate Change Still Seen as the Top Global Threat, but Cyberattacks a Rising Concern. Global Attitudes Survey Spring 2018, Washington, 2019, lk 28; A. Leiserowitz, E. Maibach, S. Rosenthal, J. Kotcher, M. Ballew, M. Goldberg, A. Gustafson, Climate change in the American mind: December 2018. New Haven, 2019. 

S. O'Neill, S. Nicholson-Cole, “Fear Won't Do It”: Promoting Positive Engagement With Climate Change Through Visual and Iconic Representations. Science Communication, 2009, nr 30(3), lk 355-379.

Vt ka B. Hartmann, Converging on Disaster: Climate Security and the Malthusian Anticipatory Regime for Africa. Geopolitics, 2014, nr 19(4), lk 757-783; M. Aufrecht, Rethinking “Greening of Hate”: Climate Emissions, Immigration, and the Last Frontier. Ethics and the Environment, 2012, nr 17(2), lk 51-74.

J.D.Sutter, One suspected driver of the migrant ‘caravan’: climate change. CNN Politics, 2018, 11 Dec. https://edition.cnn.com/2018/12/11/politics/climate-caravan-honduras-sutter; S.M. Torelli, Climate-driven migration in Africa. European Council on Foreign Relations, 2017, 20 Dec. https://www.ecfr.eu/article/commentary_climate_driven_migration_in_africa

D. Rushkoff, Survival of the Richest. Extinction Rebellion (toim.). This is Not a Drill: An Extinction Rebellion Handbook. London, 2019, ptk 8.

Published 17 October 2019
Original in Estonian
First published by Vikerkaar 9/2019

Contributed by Vikerkaar/Eurozine © Vikerkaar/Aet Annist/Eurozine

PDF/PRINT

Discussion