Euroopa Kõneleb Euroopaga?*

19. sajandi saksa kirjaniku Gustav Freytagi elurõõmsas, kuid muidu lootusetult ajast ja arust romaanis “Soll und Haben” leidub tragikoomiline lõik, kus üks uhke, ent tähtsusetu provintsiajakirjanik kirjeldab, mida ta on just äsja kirjutanud. Ülima enesekindlusega väidab ta, et tal on jälle kord õnnestunud panna paberile artikkel, mis kohe trükist ilmudes paneb tsaari nihelema.

Kui paljud Euroopa provintside ajakirjanikud või intellektuaalid on tänapäeval sama veendunud, et nende sõnad võiksid häirida Brüsseli või Strasbourg’i võimu või üleüldse kedagi väljaspool nende enda kaasmaalaste kitsast ringi? Paraku liigagi vähesed.

Rootsi mõtlejad kirjutavad rootsi lugejale, prantsuse intellektuaalid prantslastele ja eestlased eestlastele. Võibolla polegi see nii halb. Hullem on see, et nende mõlgutuste teemad ja vaatenurgad on peaaegu alati eriomased vaid nende oma maale – Rootsile, Prantsusmaale või Eestile.

Ehkki euro on paljudes maades edukalt omaks võetud, näib identiteetide, elulaadide ja viitekontekstide euroopastumine – ehk ühise avaliku ruumi teke – endiselt kauge unelmana. Ent kaugemad väljavaated tähendusrikkama Euroopa kogukonna tekkeks sõltuvad just nendest suundumustest. Manuel Castells formuleeris selle dilemma ühes hiljutises Euroopa identiteedi rajamist käsitlevas artiklis järgmiselt:

Tehnoloogia on uus, majandus globaalne, riigivõim on muutunud üleeuroopalikuks võrgustikuks, mis peab arvestama teiste rahvusvaheliste teguritega, inimeste identiteet on aga rahvuslik või teatud puhkudel isegi lokaalne ja regionaalne. Demokraatlikus ühiskonnas ei pruugi niisugune struktuurne ja kognitiivne dissonants kaua kesta. Euroopa lõimumine ilma ühise Euroopa identiteedita võib olla realistlik ülesanne senikaua, kui asjad lähevad hästi, kuid iga suurem kriis Euroopas või mõnel konkreetsel maal võib vallandada ettenägematute tagajärgedega kollapsi kogu Euroopas.

Teiste sõnadega: ilma ühisidentiteedita pole ka tõelist ja vastupidavat Euroopa kogukonda. Ja see ühisidentiteet sõltub eluliselt mingi üleeuroopalise avaliku ruumi olemasolust. Euroopa avalik ruum oleks väli, kus saab määratleda, kujundada ja ümber kujundada riikideüleseid väärtusi ja printsiipe – või kui soovite, siis riikideüleseid praktikaid – , ning kus rahvusülesed poliitilised institutsioonid võiksid omandada legitiimsuse.

Umbes aasta tagasi tehti üks kõigi aegade ambitsioonikamaid katseid arutada rahvusvahelisel tasemel Euroopa ühist tulevikku. 31.mail 2003. aastal avaldasid seitse Euroopa ajalehte tuntud intellektuaalide artiklid, mis püüdsid vastata küsimusele: “Mis on Euroopa?” Umberto Eco kirjutas La Repubblica‘s (Itaalia), Gianni Vattimo La Stampa‘s (Itaalia), Adolf Muschg Neue Zürcher Zeitung‘is (Šveits), Richard Rorty Süddeutsche Zeitung‘is (Saksamaa) ja Fernando Savater El País‘is (Hispaania).

Kõige kaalukamaks ja diskuteeritumaks osutus kogu projekti algataja Jürgen Habermasi artikkel, millele oli alla kirjutanud ka Jacques Derrida. Selle avaldasid nii Frankfurter Allgemeine Zeitung (Saksamaa) kui La Libération (Prantsusmaa).

Et viimaste aastakümnete kaks kõige mõjukamat Euroopa vaimuinimest tegid pragmaatilise otsuse jätta kõrvale oma erimeelsused ning kõnelda ühel häälel, oli juba iseenesest tähelepanuväärne. Harilikult on nende filosoofilised lähenemisviisid kapitaalselt erinevad. Sama hämmastav oli ka nende analüüsi poliitiliselt laetud konkreetsus.

Arutlused Euroopa ühisidentiteedi võimalikust alusest kipuvad takerduma kultuuri- või religiooniloo hämusse. Ebamäärased arusaamad demokraatiast ja vabadusest muutuvad veelgi laialivalguvamaks, kui “lobisevad klassid” annavad mõista, et Euroopal oleks nende peale justkui mingi patent. Paistab, et enamik neist, kes otsivad mingit eritunnust, mis võiks Euroopat koos hoida, üritaksid just nagu leida mingit viisi lummuse taastamiseks, mütoloogilise ja salapärase hiilguse heitmiseks kontinendi üle, mis on selleta esemestunud ja taandunud majandusprojektiks. Neist igatsustest võrsunud sümbolite õõnsus kargab lausa näkku, kui vaadata eurorahasid ehtivaid ebamääraseid arhitektuurilisi motiive. Kuskohas viieeurose rahatähe uduses viaduktis peitub küll Euroopa identiteet? Kas on sellel mingitki emotsionaalset kõla või sümboolset tihedust? Milliseid ühiseid unistusi see esile kutsub või edasi annab?

Sellest vaatevinklist oli Habermasi-Derrida artikkel tänapäeva tegeliku ajaloo ime. Aga vähemalt sama huvitav kui artiklis esitatud analüüs ja järeldused oli sündmus ise. See oli omamoodi interventsioon, performatiivne manifest, mis lausa nõudis tungivalt kõike seda, mida see tekst ise esindab ja millele üles kutsub: Euroopa diskussiooni Euroopa üle – Euroopa avalikku ruumi.

Avalik ruum laias mõttes hõlmab nii vanu rahvaliikumisi kui uusi vabaühendusi, mis tärkavad sama peadpööritava kiirusega, kui olemasolevad institutsioonid tõestavad võimetust täita oma algeesmärki. Avalikkuse peamised vahendid on aga endiselt raadio, televisioon, ajalehed ja ajakirjad – olgu nad digitaalsed või mitte. Habermas arvas, et 2003. aasta 15. veebruari sõjavastased demonstratsioonid on avalöögiks Euroopa avaliku ruumi tekkele, kuhu kuuluvad ka tänavameeleavaldused, kuid tema manifest üritas ka elustada nende vastet meedias. Näib aga, et selles osas tema algatus luhtus. Lai rahvusvaheline diskussioon torkas silma üksnes oma puudumisega. Selle asemel tõestati meile taas, kuidas avalik arutlus langeb rahvuslike ja keeleliste erinevuste pantvangi.

Hispaania keskendus peamiselt Savateri artiklile, Itaalia Eco ja Vattimo esseedele. Kuigi Saksa press oli ehk kõige vastuvõtlikum, näitas temagi üles vähest huvi selle vastu, mida kirjutati itaalia ja hispaania keeles. Maad, mis polnud algartiklite ilmumisega seotud, jäid veelgi reserveeritumaks: Financial Times‘is ei ilmunud sõnagi.

Kuigi taotlused olid grandioossed, sai Habermasi algatusest rabav näide neist raskustest, millele põrkub see Euroopaks kutsutav moodne Paabel, kui ta tahab rajada rahvusvahelist diskursiivset sfääri või aruteluruumi. Leidub palju teisigi näiteid.

Et niisugused püüdlused võivad olla kulukad, seda näitas ilmekalt ajalehe The European saatus, mille asutas ajalehemagnaat Robert Maxwell 1990. aastal ja mille tunnuslauseks oli: “Esimene Euroopa üldrahvalik [national] ajaleht”. Kõrghetkel oli selle tiraaž 180 000, millest üle poole müüdi Suurbritannias. Rootsis, mis oli üks neid Euroopa maid, kus see leht enam tähelepanu köitis, ei tõusnud see iial üle 5000 – st jäi samale tasemele, kui on autoriteetsetel, kuid “väikestel” ja “elitaarsetel” ajakirjadel nagu Ord&Bild ja Arena. 1990. aastate keskel muutis Andrew Neil The European‘i nädalaleheks, mille nimi võinuks sama hästi olla The Anti-European. Ja viimaks vajus seegi väheste leinajate saatel põhja, tundmatuseni kaugenenuna oma algsest visioonist olla laia lugejaskonnaga üleeuroopaline uudisteleht. See vaevalt aastakümme väldanud seiklus tõi umbes 70 miljonit naela kahjumit.

Kui tähtis kakskeelne Saksa-Prantsuse telejaam Arte tähistas hiljuti oma 10. sünnipäeva, võis ta end õnnitleda ühtekokku 1260 autasu puhul. Ometi polnud Arte jõudnud sugugi lähemale oma algsele põhieesmärgile, milleks oli tagasihoidlik 1%-line turuosa. Ehkki Arte uhkeks loosungiks oli “Euroopa vaatab TV-d”, tunduvad ta väljavaated leida Saksamaa ja Prantsusmaa kõrvale kolmaski suurem partner väga udused. Isegi neil kahel maal pole ta suutnud luua küllalt tugevat ja kütkestavat profiili või kaubamärki, mis võiks olla aluseks millelegi üleeuroopalise avaliku ruumi sarnasele.

Vaevalt on see kokkusattumus, et Habermasi jt artiklite tõlkimise rootsi, türgi, sloveeni ja – just hiljuti – poola keelde on võtnud enda peale hoopiski kultuuri- ja poliitikaajakirjad.1 Need väljaanded moodustavad meediasegmendi, mis on Euroopa avaliku ruumi ideaalile jõudnud kõige lähemale. Nad levitavad poliitilisi, filosoofilisi, esteetilisi ja kultuurialaseid ideid keelest keelde nii rahvusvaheliste kirjastusvõrgustike sees kui väljaspool neid. Le Monde diplomatique‘il, mida juhitakse peamiselt Prantsusmaalt, on väljaandeid ligi 20 eri keeles. Hea näide on ka Lettre international‘i võrgustik, mis on küll vähem sünkroniseeritud. Eurozine‘i võrgustikku kuulub umbes 50 partnerväljaannet, ja lisaks veel 60 lõdvemalt seotud ajakirja, mis vahetavad artikleid ja ideid. Ent kuigi Eurozine‘i võrgustiku sees ja väljaspool seda on tõlgitud ja levitatud üksikartikleid ligi miljonilises tiraažis, on kultuuriajakirjade kosmopolitism väiksemastaabiline. Nad võivad esindada osalist ja opositsioonilist avalikku ruumi, kuid nende maht on liiga piiratud, et olla foorumiks, mis suudaks vormida avalikku arvamust ja rahva tahet, – kohaks, kus saaks sõnastada võtmeküsimusi ja neid tõsiselt arutada. Avalik ruum, milles ja mille kaudu saaks tärgata Euroopa ühisidentiteet, mis võiks legitimeerida uusi rahvusüleseid poliitilisi moodustisi, peab olema avaram kui praeguste kultuuriajakirjade ruum.

Kokkuvõttes ilmneb, et väljakutsele, mille esitab rahvuslikult orienteeritud vaatajate, kuulajate ja lugejate heterogeenne kollektiiv, on ainult üks vastus: Euroopa avalik ruum, mille esirinnas oleksid juba olemasolevad üleriigilised meediumid, kes nii keelt kui konteksti tõlkides pakuksid “võõrastele” mõtlejatele ja mõistetele kohta laua taga, mille ümber tunneksid end koduselt nii rootsi, prantsuse kui eesti lugejad. Selles oleks võtmeroll mängida tõsistel ajalehtedel nagu Dagens Nyheter, Le Monde ja Postimees. Kuid iga samm selles suunas eeldab kas või veidigi avatust juhtiva meedia poolt, kelle käsutuses on vajalik formaat ja kes peavad otsustama, kuidas tõlgendada oma ajakirjanduslikke ja kodanikukohuseid uute ühiskondlike, poliitiliste ja kultuuriliste tingimuste valguses. Kui, nagu kinnitab Castells, riigivõim on muutunud üleeuroopaliseks võrgustikuks, siis tuleb neljandalgi võimul oma ülesanne ümber määratleda. Mitte ükski oluline Rootsi intellektuaal pole Habermasi provokatiivsele manifestile pühendanud ühtki tõsist analüüsi. Üks võimalikke järeldusi on, et Rootsi vaimuinimesed on suhtunud oma kohusesse hooletult, kuid viljakam oleks küsida, mida selline ükskõiksus ütleb Rootsi juhtiva meedia suutlikkuse kohta tabada ja arendada diskussioone, mis saavad alguse välismaal.

Selle asemel et kohelda oma väiksemaid vendi, st ajakirju, veidra seguga kadedusest (formaadi ja prestiiži pärast) ja põlgusest (käibe ja mõju pärast), peaksid üleriigilised ajalehed üle kogu Euroopa olema valmis koostööks, mis avaks väravad laiemasse maailma. See võiks tähendada ajakirjaartiklite lühendatud ja lühendamata eeltrükke ning ümbertrükke ajalehtedes või sündikaatlepinguid välismaa – ja mitte üksnes ingliskeelsete – väljaannetega. Olgugi et seda on teatud määral juba tehtud, on pikk tee veel käia. Selline samm tõstaks esile, edendaks ning kasutaks ära ajakirjade potentsiaali rahvusvahelise avaliku ruumi rajamisel. Suuremad ajalehed peaksid andma suurema panuse ja ilmutama rohkem algatuslikkust, täitmaks oma kohust olla kriitiliseks foorumiks avaliku arvamuse kujundamisel maailmas, kus juhtivad mõtlejad ei ole enam koondunud mingile ühele maale – olgu selleks Rootsi, Prantsusmaa või Eesti. Ja eriti selles, mis puutub riikide ja korporatsioonide piire ületavate kirjastamisvõrkude rajamisse, on päevalehtedel ajakirjadelt palju õppida.

Euroopa avalik ruum võib olla ühinenud Euroopa eeltingimuseks, kuid ühtsust ei tohi segi ajada üheülbalisusega. Pigem vastupidi. Rootslased ei pea kirjutama nagu eestlased ega eestlastel nagu sakslased. Põhiline ülesanne on võtta mitmekesisust tõsiselt ning teha ruumi uutele vaatenurkadele – olgu sõnas või mõttes. Ainult sellisel rikkal ja vabalt kulgeval dialoogil on potentsiaali sepistada ühisidentiteet ja see proovile panna. Seni aga võime ikka veel muiata Freytagi provintsiajakirjaniku Rootsi vaste üle – rohkem kui sajandi eest rõhutas ühe väikese kohaliku ajalehe Smålands Allehanda toimetaja oma asendit avalikus ruumis sellega, et tegi Bismarckile tubli peapesu: “Me oleme Saksa kantslerit juba hoiatanud senise poliitika jätkamise eest ja kordame nüüd taas oma hoiatust…”

Kuigi selline poseerimine võib meile tunduda naljakas, ei saa salata, et niisugusel jultumusel on ka oma võlu.

*Ettekanne Euroopa kultuuriajakirjade 17. kohtumisel “Kirjasõna vabariik? Kultuuriajakirjad Euroopa avalikkuse sfääris” Tallinnas 15. mail 2004. aastal.