NÕUKOGUDE LIIDU AATOMIPOMMI SAAMISLOOST

18 April 2006
Only in et

SISSEJUHATUS

Väljapaistvaks näiteks tippteaduse, tehnoloogia ja riigi vajaduste viljakast ühendamisest on teadusloolased aastakümneid toonud nn Manhattani projekti. Selles osales 125 tuhat inimest ja ühtekokku kulutati umbes kaks miljardit dollarit. Projekti lõpptulemusena vapustasid maailma 1945. a Alamogordo kõrbes katsetatud esimene tuumapomm ja selle järel kaks Jaapani linnadele visatud pommi. Lühiülevaate maailma esimese tuumapommi valmistamisest sai avalikkus juba 1945. aastal Smythi aruandena tuntuks saanud raamatust (Smyth 1945), mille tõlge vene keelde mõne aasta pärast isegi Eestisse jõudis. Viiekümnendatel aastatel sai seda lugeda Toompeal raamatukogus ja see täiendas hästi Georg Metsa tuumafüüsikaloenguid Tallinna kõrgkoolides. Kas ja kui palju võis Georg Mets sõja ajal Venemaal viibinuna ise teada NSV Liidu samalaadsest projektist, sellest ei saanud ta muidugi rääkida. Selle projekti juht Igor Kurtsatov (1903-1960) olevat Smythi aruannet oma lähetustel alati kaasas kandnud, selle lugemisest isegi vangilaagris kirjutab Aleksandr Solzenitsõn. Pool sajandit hiljem saime teada, et vene keeles anti raamat trükiarvuga 30 000 välja Lavrenti Beria juhitud erikomitee rangelt salajase otsuse alusel.

Möödus kümmekond aastat ja USAs hakkasid ilmuma asjaosaliste mälestused, sealhulgas projekti administratiivjuhi Leslie Grovesi sulest (Groves 1962). Vene keelde tõlgituna said mitmed neistki raudse eesriide taga kättesaadavaks, mõned isegi eesti keeles (nt Jungk 1963). Järgnenud poolsajandi jooksul ilmus veel sadu Manhattani projekti füüsikalisi, tehnilisi ja organisatsioonilisi külgi käsitlevaid publikatsioone, mõnes võeti vaatluse alla ka massihävitusrelva loomise kõlbelised ja eetilised probleemid. 1953. aastal avaldas major Oskar Käbala Londonis eestikeelse raamatu Aatompomm ja relvastuse areng selleni, milles ta vaatleb eelmise relvapõlvkonna (tankid, kahurid, käsirelvad) taustal aatomipommi, vesinikupommi ja rakettrelvi. See on asjatundja kirjutatud hea populaartehniline ülevaade relvastuse arengust maailmas ja uute relvaliikide füüsikalis-tehnilistest alustest ning ehitusest. “Igal riigil on võimalik valmistada aatompommi, eeldades, et tal on küllaldaselt toormaterjali (uraani või plutooniumi), vastav eriteadlaste kaader ja, mis kõige tähtsam, küllaldaselt kapitali selle valmistamiseks,” tõdeb autor (Käbala 1953).

Üsna pea pärast Teise maailmasõja lõppu hakati avaldama ka andmeid aatomipommi loomise ettevalmistustest Saksamaal. Selline oht oli olnud Manhattani projekti tõukejõuks ja arusaadavalt tundsid USA vastavad ringkonnad ülimalt suurt huvi Saksamaa uurimiskeskustes tehtu vastu. Eriüksuse Alsos juhi Samuel Goudsmiti kirjeldus nende keskuste leidmisest, hõivamisest ja kohtumistest Saksa füüsikutega ilmus peatselt raamatuna (Goudsmit 1947), sellele järgnes teisigi samal teemal (nt Irving 1967); mõlemad viidatud teosed tõlgiti ka vene keelde. Huvi tolleaegsete tuumauuringute vastu Saksamaal pole raugenud kuni viimase ajanigi (Walker 1990; Cornwell 2003). Sel põhjusel avalikustasid Nils Bohri pärijad Bohri ja Heisenbergi kirjavahetuse varem, kui see oli määratud testamendis.

Mitmekümneks aastaks jäi suureks saladuseks tuumapommi valmistamise ajalugu NSV Liidus. Alles impeeriumi lagunemise järel hakkas informatsioon sellest avalikkuseni jõudma, algul üpris ebalevalt ja silutuna osalenute mälestustes, siis mõnede riiklike institutsioonide rüpes sündinud ametlike dokumentide kogumikena ja lõpuks üksikute ametkondade esindajate ennast tähtsustavate käsitlustena. Nii ongi objektiivne ja ammendav ülevaade veel sündimata, mis osalt põhjendab ka järgneva vaatluse informatiivset väärtust Eesti asjahuvilistele. Olulisemaks tuleb siiski pidada siit väljakooruvaid järeldusi ja tõdemusi teaduse ning tehnoloogia arendamisest totalitaarses suurriigis. Neid järeldusi võib nimetada küll üllatavaks, küll vapustavaks, küll ebameeldivaks, ent neis võib näha ka kurjakuulutavaid siirdeid tänapäeva ja tulevikku. Siinses ülevaates ei leia käsitlemist tuumapommi valmistamise teaduslikud alused ega tehnoloogilised aspektid, küll aga osalejad, organisatsioon ja selle juhtimine. Ettekujutuse saamiseks sellest, millele täpsemalt on suunatud järgnev käsitlus, olgu loetletud mõned probleemid ja küsimused.

– Kuidas õnnestus tehnoloogiliselt mahajäänud ja sõjast kurnatud riigil nii kiiresti toime tulla tehnoloogiliselt sedavõrd kõrgetasemelise hiigelprojektiga?
– Milline oli alistatud Saksamaalt saadud teabe ja inimressursi osa ja tähtsus?
– Mille nimel osalesid projektis NSV Liidu parimad täppisteadlased ja insenerid?
– Kui tähtis oli USAst ja teistest lääneriikidest spioonide hangitud teave?
– Mille nimel reetsid oma kodumaa Lääne tippteadlased Pontecorvo, Fuchs ja teised?
– Vangide töö projektis ja nende kui saladustesse pühendatute edasine saatus.

Mõistagi ei anna siinne artikkel neile küsimustele ammendavaid ega lõplikke vastuseid. Salastatus pole täielikult kaotatud ja võib-olla ei kaogi, avalikustatud dokumendid sisaldavad suurel määral võltsi poliitilist sõnavahtu, memuaaride avaldamist kammitsesid kuni viimase ajani ametlikud seisukohad ja tsensuur, pal-jude autorite töödes on esiplaanil enesekiitus ja eneseõigustus, ikka väiksemaks jääb veel elavate osalenute hulk. Arvan, et pilguheit meid okupeerinud suurriigi ülisalajase projekti telgitagustesse võiks olla huvipakkuv ning ühtlasi teaduse ja tehnoloogia arengu seisukohast mõtlema panev. Vaatlusaluseks ajavahemikuks on eelmise sajandi neljakümnendad-viiekümnendad aastad. Kasutatud kirjandus pärineb suures osas üheksakümnendatest aastatest. Enne 1985. aastat avaldatu piirdub enamalt jaolt TASSi ametlike teadaannetega ja nende sisuvaeste ajakirjanduslike mugandustega, mis paljudel juhtudel sisaldavad vassimist ja desinformatsiooni. Vaid pisut kõrgemale on neist suutnud tõusta aimeraamatud, biograafiad ja memuaarid–tsenseerituna, faktiliste andmeteta, maotult nõukogude teadust ülistavatena. Eesti lugejani jõudnud ühe hea näitena olgu nimetatud Jeremei Parnovi kirjutatud Kurtsatovi lugu Probleem 92 (Parnov 1980). Aeg-ajalt sai Läänes üksikuid fragmente teatavaks sõjajärgsel Venemaal töötanud Saksa spetsialistide jutustustest, samuti kinnipüütud spioonide või ülejooksnute suust.

Avalikustamispuhang tuli üheksakümnendatel aastatel. Alustasid läände siirdunud teadlased ja endised dissidendid, näiteks Roi ja Zores Medvedev, keda on allpool korduvalt refereeritud. Edasi sai ajakirjanikele võimalikuks aatomilinnakute külastamine ja sealsete juhtfiguuride intervjueerimine (Gubarev 1995, 2004). Esialgu olid vastused väheinformatiivsed ja ebalevad – tehnilisi üksikasju ei avaldatud, sakslaste ja spioonidelt saadud teabe osatähtsust eitati või pisendati, Gulagist ei teatud midagi jne. Siis aga hakkasid raamatuid kirjutama endised KGB ohvitserid, kes selge sõnaga väitsid, et esimene NLi aatomipomm tehti USAst varastatud informatsiooni põhjal. Peagi jõudsid KGB-lased spioonide rolli ületähtsustamiseni ning esinesid absurdsuseni ennast ülistavate väidetega. See omakorda sundis pommitegijaid “tõde jalule seadma”, ka lõdvendati tsensuuri ning hakkas ilmuma ametlikke dokumendikogumikke, memuaare, teadusloolisi artikleid. Kõikvõimalikest allikmaterjalidest tegi pedantse kokkuvõtte (umbes 1800 viidet!) ameeriklane David Holloway, kelle raamat kiiresti ka vene keelde tõlgiti (Holloway 1994). Dokumentide kogumikuna on suur väärtus neljal ametkondlikul publikatsiooniköitel Atomnõi projekt (1998-2002), ent muidugi ei sisalda ükski tolleaegne dokument kaugeltki kogu tõde. Inimlikku mõõdet annavad aatomilinnakutes juhtival ametikohal tegutsenud Lev Feoktistovi memuaarid (Feoktistov 1999), pipart lisa-vad sellele vennad Medvedevid oma Stalini-käsitluses (Medvedev, Medvedev 2001). NSV Liidu aatomispionaazi kirjeldatakse enam kui tosinas raamatus, enamikus neist heroiseeritakse KGB ja GRU vapraid luurajaid ning nende kommunismiideaalidest tiivustatud agente Läänes. Eesti keeles ilmunud paar seda liiki raamatut on tagasihoidlikumad ja kainemad (Sudoplatov 2000; Andrew, Mitrohhin 2002), kuigi mitte lõpuni usaldusväärsed.

Viimastel aastatel on jälle olnud märgata avalikustamiskraanide kinnikeeramist. Avaldamiseks lubatu on avaldatud, projektides osalenutest suur osa surnud, võimud tuletavad meelde vaikimiskohustust. FSB polkovniku Aleksandr Zaporozski mõistis Moskva sõjakohus 18 aastaks vangi riigisaladuste avaldamise eest, tuumafüüsik Igor Sutjagin läks trellide taha 15 aastaks. Huvitava episoodi paljastab nüüd USAs elav Roald Sagdejev: KGB otsustas 1992. aastal oma arhiividokumendid (kaasa arvatud tehnilised aruanded) avalikustada, kuid sellele seisis vastu pommi põhitegija Juli(us) Hariton. Põhjenduseks esitas ta võimaluse, et sellest võiksid tehnikateavet saada terroristid, ja ta saavutaski avaldamise edasilükkamise.

KÕIGE ALGUSEST

Stalini-aegset Nõukogude impeeriumi vähegi tundes on selge, et otsuse aatomipommi valmistamise kohta sai vastu võtta ainult Stalin ise. See aga sai omakorda toimuda vaid diktaatorini jõudnud veenva informatsiooni põhjal. Siin on kaks võimalust – kas füüsikateadlaste ettepanekud või luureametkondadelt saadud and-med pommi ettevalmistamise kohta lääneriikides.

Tuumafüüsika oli sõja eel NSV Liidus heas seisus, ahelreaktsiooni võimalikkusest räägiti mitmel teaduskonverentsil. 1940. aastal avaldatud ülevaates aatomituuma lagunemise teemalistest uuringutest väitsid Jakov Zeldovits (1914-1987) ja Juli(us) Hariton (1904-1996) oma arvutuste põhjal, et ahelreaktsiooni esilekutsumiseks aeglastel neutronitel on vaja 2,5 tonni uraani ja 15 tonni rasket vett. Aatomipommi tehnilisest realiseerimisest veel juttu ei olnud. Püüti kõigest väest algatada uraani kaevandamist, kuid osa teadlasi seisis sellisele rahakulutusele vastu. Igor Kurtsatovi autoriteet ei olnud tollal teadusringkondades eriti kõrge: 1938. aastal ei valitud teda Teaduste Akadeemiasse, tema esitatud ahelreaktsiooni uuringute kava jäi kinnitamata. Entusiastlikult suhtus tuumaenergia väljavaadetesse Georgi Fljorov (1913-1990), kes hindas kiiretel neutronitel toimuva ahelreaktsiooni energeetiliseks ekvivalendiks saja tuhande tonni trinitrotoluooli plahvatust, ent ei olnud siiski veendunud sellise ahelreaktsiooni võimalikkuses. Esimene teade võimalikust aatomipommist ilmus NLi ajakirjandusse 13. oktoobril 1941: teadlaste antifasistlikul miitingul ütles füüsik Pjotr Kapitsa (1894-1984), et isegi väike tuumapomm võiks hävitada mitme miljoni elanikuga suurlinna. Sõjaalguse segadustes ei võtnud seda keegi üleskutsena tegutseda, kuid uuesti sai innustust juba sõjaväkke võetud füüsik Georgi Fljorov. Ta saatis 1942. a mitu kirja Riiklikule Kaitsekomiteele ja Stalinile endale, veendes neid uraaniuuringute jätkamise vajaduses. Tõenäoliselt ei jõudnud need kirjad aga üldse riigi ja sõjaväe kõrgema juhtkonnani, rääkimata Stalinist. Omamoodi kurioosumina teatas 1940. a kaks vähetuntud Ukraina füüsikut, et on leiutanud uraanipommi, ja saidki pärast sõda vastava autoritunnistuse kätte, seda küll juba salastatuna.

Teisalt laekus 1941. a sügisel NSV Liidu luureametkondadele Londonist mitu teadet aatomipommi võimaliku valmistamise kohta, sealhulgas põhjalik teaduslik-tehniline aruanne (kriitilise massi arvutused, isotoopide eraldamise tehnoloogia jms), mille oli Briti valitsusele koostanud nn uraanikomitee. Oletati, et pommi tegemiseks kulub kaks aastat. See informatsioon oli nii kõrgetasemeline, et võis lõpuni arusaadav olla vaid aatomifüüsika spetsialistidele. NSV Liidu ülimalt autoritaarse korra juures saadi aga spioonidelt laekunud teavet kasutada ainult Stalini enda kaudu. NKVD ja GRU (Glavnoje Razvedovatelnoje Upravlenie, sõjalise luure peavalitsus) hangitud andmed ei läinud kõigepealt mitte kindralstaapi, vaid otse Stalinile. Marssal Georgi Zukovgi kurdab oma mälestustes, et kindralstaabi luureülem Filip Golikov esitas tihti oma ettekanded Stalinile, minnes mööda nii kindralstaabi ülemast kui ka kaitseministrist. Sellest tulenes Stalini erakordne informeeritus ja kõigeteadja oreool. 1942. aasta keskel tegid aatomipommi kohta Stalinile suulise ettekande Lavrenti Beria ja kõrghariduse rahvakomissar (ühtlasi kaitsekomitee teadusvolinik) Sergei Kaftanov – esimene toetus luurelt saadud andmetele ja teine Fljorovi kirjadele. Kaftanovi mälestuste järgi olevat Stalin mõnda aega kabinetis edasi-tagasi kõndinud ja lausunud siis pühalikud sõnad: “Tuleb teha.” Järgnesid juhtfiguuri otsingud. Siin pidi otsustava sõna ütlema ka NKVD, sest väljavalitavale isikule pidi tutvustatama luureallikatelt hangitud paari tuhandet lehekülge ülisalajasi teabematerjale. Teave teabeks, kuid see ei tohtinud mingil juhul viia allikate endi paljastamiseni! Akadeemikutest võisid juhtidena kõne alla tulla Abram Joffe, Vitali Hlopin ja Pjotr Kapitsa, kes kõik olid juba hõivatud suurte instituutide juhtimisega. Entusiasmi ei näidanud üles ka akadeemikud ise, kartes NKVD diktaati. Miskipärast ei peetud sobivaks ainsana ise aatomiprojekti juhtima pürginud Keemilise Füüsika Instituudi direktorit akadeemik Nikolai Semjonovit. Järgmisena võeti kaalumisele noorema põlve tuumafüüsikutest Georgi Fljorov, Igor Kurtsatov, Isaak Kikoin, Abram Alihhanov ja Juli(us) Hariton. Samal ajal (1942) kirjutas Stalin juba alla Riikliku Kaitsekomitee esimesele sellealasele otsusele – “Uraanialaste tööde organiseerimisest”. Otsuse täitmise üldjuhendajaks määrati Vjatseslav Molotov, kes mäletab asja nii: “Tsekistid andsid mulle usaldusväärsete füüsikute nimekirja, kellele võinuks toetuda, ja ma hakkasin valima. Kutsusin enda juurde Kapitsa, akadeemiku. Ta ütles, et me pole selleks valmis ja aatomipomm pole selle sõja relv, vaid tulevikuasi. Küsiti Joffelt – ka tema suhtus asjasse kuidagi ebamääraselt. Lühidalt öeldes jäi mul järele kõige noorem ja kõigile tundmatu Kurtsatov, talle polnud võimalusi antud.” Molotovi arvates sai just tema soovitusel 1943. aasta algul NLi aatomiprojekti liidriks Kurtsatov, ühe teise versiooni järgi soovitas Kurtsatovit Joffe. Kolmanda versiooni järgi esitati Stalinile paarikümne kandidaadi toimikud ja juht ise valis neist välja Kurtsatovi. Vihjatakse sellele, et autoriteetsete ja isepäiste vanemate akadeemikutega võrreldes pidi valitavat iseloomustama küllaldane paindlikkus ja poliitiline juhitavus (et mitte öelda kuulekus). Kurtsatov lasti tutvuma NKVD-GRU kogutud teabega ja seal leidus tema jaoks tõesti palju uudset ning üllatavatki. Näiteks valitses NLi füüsikute seas arusaam, et tuumareaktoris tuleb neutronite aeglustajana kõne alla vaid raske vesi; just selle hankimise taha olid takerdunud sakslaste uuringud, NSV Liidul seda peaaegu polnudki. Nüüd selgus, et saab kasutada ka grafiiti, mida NLi elektrotehnikatööstus mingil määral tootis. Uudiseks oli ka teade plutooniumi võimalikust kasutamisest pommimaterjalina, samuti isotoopide eraldamisest gaasdifusiooni meetodil – venelased lootsid tsentrifuugimise peale. Kurtsatovil tuli vaeva näha Beria vastuseisu ületamiseks, et tutvustada ülisalajasi dokumente teistele juhtivatele füüsikutele – üksi poleks ta suutnud kogu informatsiooniga toime tulla. Ligipääsu andmetele said algul Abram Joffe, Abram Alihhanov ja Isaak Kikoin, hiljem arvati usaldusväärsete hulka veel Lev Artsimovits, Juli(us) Hariton ja Kirill Stsolkin. Igaüks sai lugeda vaid tema enda tööd puudutavaid dokumente, ainult Kurtsatov pääses ligi kõigile materjalidele. Kuid nad ei tohtinud mitte kusagil ega mitte kellelegi avaldada and-mete päritolu. Niisiis pidid Kurtsatov ja teised teesklema, nagu oleks teave nende endi mõttetöö vili. Sellest sündis Kurtsatovi kui kõigeteadja maine, tema kolleegid ja alluvad pidasid paljusid lahendusi ja otsuseid lausa geniaalseks. Seda väideti pärastpoole ka Kurtsatovi biograafiates (vt nt Parnov 1980). Kurtsatov sai isegi õiguse esitada nn organite kaudu (NKVD, GRU) spioonidele esmatähtsate küsimuste ja probleemide nimekirju.

Kaitsekomitee korraldusega moodustati 1943. aasta esimesel poolel formaalselt Teaduste Akadeemia koosseisu kuuluv täiesti salajane laboratoorium nr 2. Sellele, miks just nr 2, on mitmesuguseid tõlgendusi – näiteks väidetakse, et objektiks nr 1 võis olla Kreml või NKVD peakorter Lubjankal. Laboratooriumi kureerimisel said Molotovi asetäitjateks sõjavarustuse rahvakomissar Boriss Vannikov (1897-1962) ja keemiatööstuse rahvakomissar Mihhail Pervuhhin (1904-1978). Teoreetilised ja eksperimentaalsed uuringud said laboratooriumis siiski alata alles 1944. aastal. 19. mail 1944 kirjutas Kurtsatov Stalinile pika ettekande töö edenemisest, sellele lisatud kirjas tegi Pervuhhin ettepaneku panna kaitsekomitee juures moodustatava uraaninõukogu etteotsa Lavrenti Beria. Sisuliselt vahetati organisaatori ja otsustajana saamatu Molotov Beria vastu välja. Laboratooriumi taheti seejärel muuta lausa NKVD uurimisinstituudiks nr 100, kuid päris NKVD koosseisu laborit siiski ei viidud. Küll pandi täielikult NKVD peale uraanimaardlate otsingud, maagi kaevandamine ja rikastamine; selleks loodi eraldi instituut. Mõnda aega eksisteeris veel laboratoorium nr 3, kus Kurtsatovi rivaal akadeemik Abram Alihhanov püüdis lahendada küsimust, kuidas end aatomipommi eest kaitsta. Laboratooriumis nr 2 sai pommi väljatöötamise otseseks juhendajaks Juli(us) Hariton. 1945. aasta tööplaani ilmusid desifreerimata jäetud lühendid BS-1 ja BS-2 (BS – bomba spetsialnaja, spetsiaalpomm).

16. juulil 1945, Potsdami konverentsi avapäeval, katsetati USAs esimest aatomipommi. Stalin olevat sellest Berialt teada saanud 21. juulil ehk kolm päeva varem, kui vastava sõnumi edastas konverentsil Harry Truman. 1945. aasta augustikuus toimus mitu nõupidamist Stalini suvilas ja neile järgnes Riikliku Kaitsekomitee otsus 20. augustist, millega moodustati aatomipommi valmistamiseks uued juhtimisstruktuurid. Neid pidi suunamakäsutama erakorraliste volitustega direktiivorgan, erikomitee, esimeheks Lavrenti Beria. Lisaks mitmele sõjatööstuse tippjuhile kuulusid sellesse ka füüsikud Kurtsatov ja Kapitsa. Viimane omakorda saavutas, et töödesse kaasati Beria arvates ebausaldusväärne Lev Landau.

Jätkus sõjapäevil praktiseeritud tootmise militariseerimine. Faktiliselt peeti riiki ikka veel sõjaseisukorras olevaks, ühiskond pidi endiselt ilmutama kangelaslikku eneseületamist ja hüvedest loobumist. Arendati edasi nn saraskade süsteemi, kus vägivalla abil sulatati kokku teadus, tasuta töö ja vangla. Täisvõimsusega töötas NKVD repressiooniaparaat, varustades NLi aatomiprojekti sunniviisil tööjõuga – nii lihttöölistega vangide ja küüditatute näol kui ka kõrget teaduslikku ja tehnilist kvalifikatsiooni omava personaliga sundvärbamise kaudu. Seega jätkati Moskva-Volga kanali ja teiste sõjaeelsete suurehitiste süngeid traditsioone. Sõja lõpust oli möödunud vaid üks kuu, kui Stalin andis lennukikonstruktor Tupolevile korralduse muudatusteta kopeerida juhuslikult NLi territooriumile sattunud USA kaugpommituslennuk B-29, seades eesmärgiks 20 lennuki tootmise kahe aasta jooksul.

Oleks aga ekslik arvata, nagu saanuks aatomisõda Stalini ja kõrgemate sõjaväelaste maailmavallutamise doktriinis kohe olulise koha. Veel terveks sõjajärgseks aastakümneks jäi kindralstaabi visioon tulevikusõjast ikka seotuks tankiarmeedega ja soomusmasinate tootmine üha kasvas. “Kremli juht ei märganud revolutsioonilisi muutusi sõjanduse sfääris. Kogu sõjajärgse aastakümne jätkas ta valmistumist “eelmiseks sõjaks”: täiustas ja suurendas tankiparki, moodustas uusi lennuväepolke ja -diviise, arendas välja diiselallveelaevade ja veepealsete ristlejate masstootmise” (Drogovoz 2005). Niisiis ei toetunud aatomipommi tegemise initsiatiiv üldse sõjandusringkondadele, pigem tuli inseneridel, teadlastel ja NKVD-l ületada nende ringkondade vastuseis.

URAANI OTSINGUD

Plutooniumi võis pommi valmistamiseks saada tuumareaktorist (tollal levinud nimega “uraanikatlast”). Laboratooriumis nr 2 oli kohe selge, et tuumareaktori ehitamiseks vajatakse kümneid tonne uraani. Seda metalli oli laboratooriumis vaid mõni kilogramm ja NLi territooriumil uraanimaaki ei kaevandatud. Saksamaalt vedasid kahe sealse tuumareaktori uraani ära ameeriklased – hoolimata sellest et üks neist paiknes NLi okupatsioonitsooni jäävas Leipzigis. NKVD aserahvakomissari Avraami Zavenjagini (1901-1956) juhitud füüsikute rühm alustas Berliinis uraani otsinguid 1945. aasta maikuus. Tabati uraanitootmise peaspetsialist Nikolaus Riehl (1901-1991), kes vabatahtlikult nõustus koostööd tegema. Riehl oli sündinud Peterburis ja valdas vene keelt. Ta juhatas otsijad Oranienburgi linna, kust leiti purustatud uraanirikastusvabrik. Ühes teises väikelinnas avastati 100 tonni uraanioksiidi ja 12 tonni uraani. Kõik see viidi kohe Venemaale, samuti Riehl koos perekonnaga ja veel mõned spetsialistid. Juli(us) Haritoni meenutuste järgi olevat Kurtsatov öelnud, et see nn trofeeuraan kiirendas NLi reaktori käikuandmist aasta võrra.

Moskva lähedal Noginski linnas seadistati Riehli juhendamisel uraanimaagi rikastamiseks ümber tehas Elektrostal. Riehl kirjutab oma mälestustes, et töö tegid vangid – peamiselt need endised vene sõdurid, kes olid sakslaste käes vangis olnud (Riehl, Seitz 1996). Niisiis võis veel hiljuti Hitleri riiki ja armeed teeninud mees Noginskis jälgida, kuidas võitnud riigi sõdurid olid sattunud sunnitööliste seisusesse. NKVD kehtestas “ehitiseks 713” nimetatud objektil 10-tunnise tööpäeva. Esimesed puhta uraani kogused saadi Noginskis 1946. aasta algul ja need läksid kohe Kurtsatovile eksperimentaalse reaktori ehitamiseks. Tehasest sai üks esimesi uraani-Gulagi laagreid, kus toodetava uraani kogus kasvas võrdeliselt vangide arvuga – 1950. aastaks oli laagris umbes 10 tuhat inimest ja toodeti tonn uraani päevas.

Uraanimaagi leiukohti otsiti palavikuliselt edasi. Euroopas olid sakslased välja selgitanud leiukohad Bulgaarias, tolleaegses Tsehhoslovakkias ja Ida-Saksamaal. Osa kaevandustest olid ameeriklased lõhkunud, osa andis väga vaest maaki. 1945. aasta lõpus õnnestus uuesti käivitada kaevandused Tsehhoslovakkias ja Saksamaal, viimases moodustati ebamäärase staatusega aktsiaselts Vismut, kus algul töötasid peamiselt sakslastest vangid. Ungaris ja Poolas avati uued kaevandused. 1946. aastal toodi Saksamaalt uraanimaaki kokku 35 tonni, ajavahemikus 1946-1953 too-tis aga enam kui saja tuhande töölisega Vismut kokku umbes 9500 tonni uraani. (Eelmise sajandi lõpukümnenditel hakati kaevandusi sulgema ja reostatud loodust puhastama, millele Saksamaa nüüd kulutab miljardeid.)

Otsinguid jätkati ka NLi territooriumil. Üheks esimeseks sammuks selles suunas oli olnud kaitsekomitee 1942. aasta lõpul tehtud otsus “Uraani kaevandamisest”. Siis otsustati esimene kaevandus ja rikastusvabrik rajada Tadzikistani, kus uraanimaagi maardla oli ammust ajast teada. Kõik kulges ülimalt algeliselt ja aeglaselt – kaevandatud uraanimaaki veeti mägiteid pidi eeslite ja kaamelitega rikastusvabrikusse Leninabadi oblastis. Kuigi avastati veel teisigi leiukohti Usbekistanis ja Kirgiisias, polnud Kurtsatovil siit niipeagi loota vajaminevat paarisadat tonni uraani. Tolleaegne Nõukogude majandus tundis vaid üht järsu intensiivistamise meetodit: uraanitootmine anti üle NKVDle Lavrenti Beria kontrolli alla. Kogu Kesk-Aasia uraanivarude kaevandamiseks ja töötlemiseks asutati kombinaat nr 6, ülemaks NKVD polkovnik (peatselt kindral) Boriss Tsirkov. Järgnes valitsuse otsus “Eriümberasustatute, Volgostroi krimmitatarlaste ja kvalifikatsiooni omavate vangide suunamisest uraanikombinaati…” ning 1945. a töötas selles kombinaadis juba 2295 vangi. Nende hulgas oli nii Saksamaalt naasnud repatriante kui ka vlassovlasi. 1947. aasta lõpuks koosnes kombinaat seitsmest rikastusvabrikust, mis said maaki 18 kaevandusest; 176 tuhandest tonnist maagist toodeti aastas 66 tonni uraanikontsentraati. Siiski tarniti umbes pool reaktoritele vajaminevast uraanist kuni viiekümnendate aastate alguseni Ida-Saksamaalt, Tsehhoslovakkiast ja Bulgaariast. Uraani leiukohti otsiti isegi Põhja-Koreast, Hiina jäi sellest ringist siiski välja.

NLi territoorriumil haarati edaspidigi kinni igast võimalusest, üheks nende hulgas oli Sillamäe kaevandus ja rikastusvabrik, mille kohta on kättesaadav üsna põhjalik ülevaade (Maremäe 2000). 1946. aasta suvel Stalini enda viseeritud otsuse järgi pidi siin uraani toodetama järgmistes kogustes: 1947 – 15 tonni, 1948 – 80 tonni, 1949 – 150 tonni ja 1950 – 200 tonni. Sõna “uraan” kirjutati seejuures välja vaid Stalinile määratud tekstis, kõikjal mujal täiesti salajasteks kvalifitseeritud dokumentides nimetati seda materjaliks A-9. Sillamäe tootmiskombinaadi arengulugu ja eriti sellega seotud sotsiaalprobleeme kirjeldab teisal David Vseviov (2001), kasutades lisaks arhiividokumentidele ka omaaegse Moskva esindaja Mihhail Althauseni mälestusi. Võib vaid lisada, et teiste analoogiliste tootmisüksustega võrreldes oli Sillamäe kompleksi rajamisele iseloomulik suhteliselt leebe ümberkäimine inim-ja loodusressurssidega.

Tuleb aga vastu vaielda meedias levitatud ekslikule sõnumile, nagu võinuks esimene NLi aatomipomm olla valmistatud Sillamäel toodetud uraanist. Esiteks ei olnud esimene NLi tuumapomm valmistatud uraanist, vaid plutooniumist. Plutoonium pole kaevandatav metall, vaid seda saadakse tuumareaktorites. Teiseks läks uraani küll vaja just nende reaktorite käivitamiseks, kuid seejuures väga suures koguses. Sillamäe diktüoneemakildast 1948.-1952. a toodetud 22,5 tonni uraani oli tühine kogus. Näiteks ainuüksi Moskva oblastis oli Elektrostali rikastuskombinaadi uraanitoodang 1947. aastal 130 tonni. Tõenäoliselt toodi esimese pommi plutooniumi tootmiseks uraanimaak Ida-Euroopa kaevandustest, uraan eraldati Elektrostalis ja plutoonium toodeti sellest kombinaadi nr 817 esimeses reaktoris objektil Tseljabinsk-40. Sillamäe toodangu osatähtsuse ülehindamine on olnud tingitud sellest, et puudus informatsioon teiste NLi ja Ida-Euroopa samalaadsete tootmisbaaside kohta. Nüüd on ajaloolased leidnud ka dokumente, mis näitavad, et aastast 1948 “hakkavad ilmuma juba esimesed märgid kombinaadi tähtsuse vähenemisest üleliidulises plaanis” (Vseviov 2001). Aatomipommi esmakatsetusele järgnenud autasustamisel märgiti uraani tarnijatena ära ligi paarkümmend Vismuti töötajat, neist kuus isegi sotsialistliku töö kangelased, kuid mitte kedagi Sillamäelt. Kuni NLi lõpuni jätkus siin siiski mujalt toodud uraanimaagi töötlemine, millest ühtekokku saadi ligi 100 tuhat tonni uraani. Samamoodi pretendeerib mõnede ajakirjanike arvates esimese aatomipommi jaoks uraani andnu “aule” Tsukotkal asunud Peveki kaevandus. Tsukotkal töötas 1942.-1945. aastal 247 tuhat sunnitöölist, neist 16 tuhat kaevandas uraanimaaki. Praeguseks täiesti mahajäetud laagri territooriumil ületab kiirgustase normi kohati 10-1000 korda. Peveki laagrit on nüüd isegi Venemaa ajakirjanduses tituleeritud “Stalini Oswiecimiks”.

1946. a aasta paiku avastati uraanivarud Kolõmal. Samast ajast hakkasid sealsed vangilaagrid jälle kasvama Lääne-Ukrainast ja Balti riikidest küüditatute arvel. Hakati moodustama karmi reziimiga “erilaagreid”, andes konspiratsiooniks neile leebeid ja lüürilisigi nimetusi. Kolõma kaevandused olid näiteks Nadezda, zelannõi, Pobeda. Kokku moodustasid nad laagrite kompleksi Beregovoi (Berlag), kus 1951. a viibis üle 30 tuhande vangi. Pärastpoole saadi uut täiendust aatomilinnakutes oma karistusaja ära istunud “saladusekandjate” arvel, keda siia ümber asustati. Ühe vabakäigu-autojuhi meenutustest: “Minu tuhatkonnast [nummerdatud “rahvavaenlasest” märgiga 3-2] jäi üheainsa 1952. aasta talvega ellu ainult 36. Surdi nälja, külma, üle jõu käiva töö, kiirituse üledoosi tõttu. Kui sõita läbi kuru, mis kandis sümboolset nime “Mõtle järele!”, võib Saitani mäeharjal kohata suurimat laagri-matmispaika, kust metsloomad käivad inimeste jäänuseid laiali tassimas. Kohati on tee inimkolpadest nagu munakoortest üle külvatud” (Sokolov 2004). Uraanikaevandused olid salastatud kuni 1990. aastani. Ka kaevurid ise ei teadnud uraanist midagi, kaevandatavat nimetati “erimaagiks”, dokumentides seisis uraani asemel seatina. Päris alguses toimetati maaki suurele maale isegi lennukitega. Neljakümnendate aastate lõpul kaevandati uraanimaaki suures mahus ka ühes Krivoi Rogi kaevanduses (Zoltõje Vodõ) ja eraldati puhas metall jällegi Elektrostali kombinaadis Moskva oblastis. Kuid lõppeesmärgiks oli plutooniumi tootmine.

Esimesed mikrogrammid plutooniumi olid saadud tsüklotroni kasutades, edasi rakendus 25. detsembril 1946 käivitatud laboratooriumi nr 2 eksperimentaalreaktor F-1. See oli algul üsna primitiivse ehitusega, puudus vesijahutus ja seepärast sai seda töös hoida vaid lühikest aega. Ahelreaktsiooni tekkimiseks piisas umbes 45 tonnist uraanist, mis oli suuremalt jaolt saadud Kesk-Euroopast toodud maagist. Alles 1948. aastal käivitus miljon korda võimsam plutooniumi tootmisreaktor Tseljabinski lähedal Kõstõmis, sinna läks vaja 150 tonni uraani. Algul saadi umbes 100 grammi plutooniumi ööpäevas.

SAKSLASED NLi TUUMAPROJEKTIS

Saksamaa sõjalise kokkuvarisemise hetkeks olid lääneriigid eesotsas USAga varakult ette valmistanud aatomiuuringute ja -tehnoloogia hõivamise kava, mis hõlmas inimesi, seadmeid, materjale, teavet. Kardeti, et sakslased on pommi valmistamisel üsna kaugele jõudnud. Kuidas eriüksuse Alsos tegevus sõja lõpuperioodil kulges ja mida leiti, seda kirjeldas paari aasta pärast küllaltki üksikasjalikult selle üksuse juht Samuel Goudsmit (1947), hili-sem ülevaade leidub David Irvingi raamatus (1967). Suur osa füüsikuid ja insenere pages läänetsooni. NL jäi mõnevõrra hiljaks, sest puudusid kõrgemalt poolt antud direktiivid. Alamväelased tegelesid kellade, vaskkraanide ja majapidamisesemete riisumisega, ohvitseridel oli juba võimalus hõivata raadioid ja nahkmantleid, kindralid täitsid terveid raudteekonteinereid mööbli, maalide ja serviisidega. Tööstusettevõtete nn reparatsiooni hankimise retked olid lausa seadustatud, oma tootmisbaasi täiendas tõhusalt ka raadiotehas RET Tallinnas.

NKVD kindrali Avraami Zavenjagini rühm, kuhu kuulusid kiiruga polkovnikumundrisse topitud füüsikud Fljorov, Kikoin, Hariton, Artsimovits ja teised, alustas jahti järelejäänud tuumaspetsialistidele. Kokku viidi 1945.-1955. a NSV Liitu ja pandi seal tuumaprojekti kallal tööle ligi 300 Saksa teadlast ja inseneri. Nad jaotusid peamiselt nelja instituudi ehk “objekti” vahel. A-instituut asus endises NKVD sanatooriumikompleksis Suhhumis ja seda juhtis Manfred von Ardenne. Katsetati isotoopide lahutamist magnetväljas. Teises Suhhumi-lähedases endises sanatooriumis paiknes G-instituut, mida juhtis 1925. aasta Nobeli auhinna laureaat Gustav Hertz. Seal oli eesmärgiks isotoopide lahutamine gaasdifusiooni meetodil. Kummaski instituudis töötas umbes sada sakslast. Kolmas instituut (B) asus hoopis Tseljabinski oblastis Kasli linnakese lähedal (hilisem Tseljabinsk-70). Seal töötasid Nikolai Timofejev-Ressovski, Klaus Zimmer, Hans Born ja teised, sealhulgas mitu vangistatud nõukogude teadlast. Neljandaks objektiks oli V-laboratoorium Kaluuga oblastis (hilisem Obninsk). Professor Heinz Pose püüdis seal koos Aleksandr Leipunskiga ehitada reaktorit osaliselt puhastatud uraanist. Kõikjal valitses laag-rireziim, kuid ülejäänud Gulagist märksa leebem. Töörühmade juurde olid kinnistatud NLi teadlastest juhendajad/ülevaatajad. Sõeluti läbi ka sõjavangide laagrid, otsides spetsialiste füüsika-, keemia-ja tehnikateaduste alal, osa neist saadeti eelnimetatud instituutidesse, üsna paljud aatomiprojektiga seotud tehastesse. Peale NSV Liidust naasmist avaldasid mitu sakslast oma memuaarid, kus kirjeldasid töö-ja elutingimusi salastatud asutustes. Mõned raamatud tõlgiti isegi vene keelde, ent need olid Ida-Saksamaale jäänute sulest, üsna tendentslikud ja olulist maha vaikivad (von Ardenne 1972; Steenbeck 1978). Märksa informatiivsem ja Nõukogude süsteemi suhtes kriitilisem oli Lääne-Saksamaal ilmunud Heinz ja Elfi Barwichi raamat Punane aatom (Barwich, Barwich 1967), alles hiljuti ilmus inglise keelde tõlgituna Nikolaus Riehli Kümme aastat kuldses puuris (Riehl, Seitz 1996).

Heinz Barwich lõpetas Berliinis küll tehnikaülikooli, kuid puutus kolmekümnendatel aastatel kokku füüsika suurkujudega, nagu Albert Einstein, Max Planck, Erwin Schrödinger, Werner Heisenberg ja teised. Juhendaja Gustav Hertz (1887-1975) suunas ta ainete isotoopide lahutamise teaduslik-tehnilise probleemi juurde. Sõja ajal töötas Barwich Siemensi tehase uurimislaboratooriumis ultraheli ja torpeedode juhtimissüsteemide alal. Raamatus tunnistab ta otsesõnu, et 10. juunil 1945 otsustas ta täiesti sundimata Nõukogude Liitu tööle minna: “Ma olin 33 aastat vana, abielus, mul oli kolm väikest last, neljas sündimas. Ma olin ka töötu. Nii ei valmistanud see otsus mulle raskusi.” Pealegi selgus, et ta juhendaja Gustav Hertz oli juba ees läinud. Suhhumi G-instituuti Barwich saadetigi.

Timofejev-Ressovski (1995) kirjeldab sakslaste palgatingimusi järgmiselt: “Nad ei olnud mingid vangid, nad olid lepingulised spetsialistid. Nad said kolossaalset palka. Riehl, kes tuli meie juurde teaduskonsultandi kõrgele astmele, sai vanas rahas 12 tu-hat kuus. Tavalised teadustöötajad, sakslased ja austerlased, said 6 tuhat kuus. Tean täpselt, et NSVLi kõrgema järgu ministri palk oli 12 000. [–] See oli tohutu raha. Ja Nikolai Vassiljevits Riehl oli ainus (ma ei tea, võib-olla oli veel keegi) välismaalasest sotsialistliku töö kangelane. Ta sai kolm Stalini preemiat ja ühe ministeeriumipreemia. Talle kingiti auto Pobeda.” Vabatahtlikkus ei laienenud siiski mitte kõigile ja kõikjale. Raske vee tootmise eriteadlane Karl-Hermann Geib tungis Moskvas Kanada saatkonda ja palus poliitilist varjupaika. Ta saadeti sealt tagasi ning mõne päeva pärast teatati abikaasale, et mees on surnud.

Sakslaste endi hulgas tekitas hämmingut keemiaprofessor Peter A. Thiesseni ja tema kolleegide karjäär. Thiessen oli olnud Berliin-Dahlemis asunud füüsikalise keemia instituudi juhtfiguure, peale selle Albert Speeri relvastusministeeriumis keemiatööstuse koordinatsiooninõukogu esimees. Ta kuulus nn vanade võitlejate eliiti parteis ja oli kuldse parteimärgi omanik. Omal ajal tegeles ta juutide minemaajamisega teadusasutustest. Inglaste või ameeriklaste kätte sattumine oleks temasugusele mehele lõppenud katastroofiliselt, ent venelaste juures leidis ta sooja vastuvõtu. Thiessen oli tuntud suurepärase mälu poolest ja kujutas endast niisiis erakordset teabeallikat tehismaterjalide ja lõhkeainete tootmise kohta Saksamaal. Heinz Barwich kirjutab, et ta vältis sellisele tegelasele käe ulatamist! Peter Thiessen tegi ära üsna suure töö uraaniisotoopide lahutamise probleemi kallal, valmistades filtreid difusioonseadmetele. Ta sai 1951. a esimese järgu Stalini preemia, hiljem veel Tööpunalipu ordeni, auto ZIM ja sada tuhat rubla preemiaks. Alates 1956. aastast üritas ta Saksamaale naasta, kuid NLi julgeolekuametkond püüdis takistada sakslastest nn saladusekandjate sattumist läänemaailma. Ida-Saksamaal pakuti neile mõne uurimisinstituudi direktori või ülikooliprofessori ametikohta (Steenbeck, Barwich, von Ardenne jt). Võimaluse avanemisel lahkusid siiski mitmed Lääne-Saksamaale, sealhulgas ka sotsialistliku töö kangelane Riehl. Kõneldakse, et Riehl müüs oma preemiana saadud suvila Mstislav Rostropovitsile ja seal omakorda kirjutas Gulagi-raamatut Solzenitsõn. Kõik lahkujad pidid andma allkirja, et nad ei avalikusta 25 aasta jooksul oma osalemist NLi aatomiprojektis.

Omapäraseks tegelaseks Venemaale viidud sakslaste hulgas oli veel parun Manfred von Ardenne (1907-1997). Eriüksuse Alsos nimekirjas seisis tema instituut kui üks võimalikke aatomipommi valmistajaid. Manfred von Ardenne oli siiski pigem insener ja leiutaja kui teadlane. Kuigi tal puudus kõrgharidus, sai ta elu jooksul umbes 600 patenti; enne sõda leiutas ta mitmesuguseid elektroonikaseadmeid, täiustades raadiolampe, elektronkiiretorusid, elektronmikroskoopi ja televisioonitehnikat (Ardenne 1974). Sõja ajal tegeles ta radari arendustööga. NSV Liidus anti talle Musta mere rannikul tolle aja kohta suurepärane laboratoorium (A-instituut) ja tal tuli lahendada teatud tehnoloogiaprobleeme aatomipommi valmistamiseks. 1947. a sai temagi Stalini preemia ning kümneaastase NSV Liidus töötamise järel Ida-Saksamaale naasnuna oma erainstituudi Dresdenis. Autodidakti teadussaavutustesse suhtuti maailmas siiski skeptiliselt, eriti ironiseeriti tema vähkkasvajate raviks katsetatud kuumutamismeetodite üle.

Tseljabinski lähedal Uuralites moodustatud salajasel objektil tegeldi radiokeemia-, radiobioloogia-ja mõnel määral isegi radiogeneetikaalaste uuringutega. Neid juhtis maailmakuulus radiobioloog Nikolai Timofejev-Ressovski (1900-1980), kellel oli kahekümnendatel aastatel õnnestunud Venemaalt Saksamaale stazeerima sõita ja kes 1937. a keeldus sealt tagasi tulemast. Kuni sõja lõpuni jätkas ta teadustööd geneetika ja biofüüsika instituudis Berliinis. Sealt deporteeriti ta koos sakslastest kolleegidega 1945. a NSV Liitu ning mõisteti 10 aastaks vangi. Et aga NL vajas tema eriala spetsialiste, siis sai ta juba 1947. a nn saraska teadusjuhiks Sungulis, 30 km Kõstõmist põhja pool. “Objektil” tegeldi kiirguste mõõtmismeetoditega ja uuriti kiirguse mõju elusolenditele. Salastatus ja otsealluvus NKVD kõikvõimsale Avraami Zavenjaginile kaitses Timofejev-Ressovskit lõssenkistide võimalike rünnakute eest. Eesti lugejale on kättesaadav Daniil Granini raamat “Pürg” (Tallinn 1990), kus Timofejev-Ressovski elulugu esitati küll ilma tol ajal veel salastatud uuringute ja reziimi üksikasjadeta. Kohtumisest Timofejev-Ressovskiga Butõrka vanglas jutustab Solzenitsõn oma Gulagi-raamatus (Solzenitsõn 1990). Kümmekonna aasta eest ilmusid vene keeles tema memuaarid (Timofejev-Ressovski 1995).

Püüdes kokkuvõtlikult hinnata, kui suur oli Saksamaalt saadud oskusteabe väärtus, peame tõdema, et NL ei saanud kätte saksa füüsika esimese suurusjärgu teadlasi, tuumateaduse ja -pommi konstrueerimise ideolooge. Ei õnnestunud kätte saada ka kuigi palju kompleksseid ja töökorras laboratooriume ega tehnorajatisi (näiteks uraanikatelt). Kuid Saksa teadlased ja insenerid tõid Venemaale peaaegu kõik selleks ajaks leitud põhimõttelised lahendused ja tehnoloogiad ning viisid need seal uuesti ellu. Et aga Saksamaal oli asi pommi valmimisest veel üsna kaugel, siis ei olnud neil üle anda mingit lõpplahendust (pommi saladust), küll aga kiirendasid nad pommini jõudmist.

SPIONAAZI OSATÄHTSUS PROJEKTIS

Kuni kaheksakümnendate aastate lõpuni ei olnud niisugust teemat NLi avalikkuse jaoks üldse olemas. Veel üheksakümnendate aastate algul vastas omaaegne Teaduste Akadeemia president (1975-1986) ja NLi tuumaenergeetika juht Anatoli Aleksandrov (1903-1994) ajalehe Izvestija korrespondendi seda puudutavale küsimusele tõrjuvalt: “Midagi nagu oleks olnud. Kuid sellel ei olnud mingit tähtsust.” Sellistest vastustest ärritusid luureametkonnad. Nemadki riskisid, agente pandi pikaks ajaks vangi ja isegi elektritoolile – nüüd aga öeldakse: ei olnud mingit tähtsust. Edasi hakkasid ilmuma artiklid ja raamatudki, millest selgus, et Kurtsatov luges pidevalt spioonide ettekandeid, andis neile kõrge hinnangu ning jagas uusi ülesandeid. Öeldi ka välja, et esimene Nõukogude aatomipomm oli USA pommi koopia. Mitmes raamatus kirjeldati NKVD ja GRU loodud ulatuslikku spionaazivõrku lääneriikides (Sudoplatov 2000; Andrew, Mitrohhin 2002). Neljakümnendate aastate algusest peale oli agentide tegevust hakatud suunama teaduslik-tehnilise informatsiooni hankimisele. Mitmekesist, kuid mitte väga põhjalikku teavet sõjatehnikaalaste projektide kohta saadi algul peamiselt Londonist nn Cambridge’i viisiku käest. 25. septembril 1941 andis näiteks NKVD Londoni resident Anatoli Gorski edasi informatsiooni seal üheksa päeva eest peetud riikliku uraanikomitee salajasest nõupidamisest, kus arutluse all oli ka pommi projekt. Gorski teatas, et inglise teadlased peavad võimalikuks uraanipommi valmistamist kahe aastaga ja et staabiülemate nõukogu otsustas kohe alustada tehase ehitamist uraanipommide tootmiseks. See informatsioon pärines Donald McLeanilt ja John Cairncrossilt, samalaadset teavet edastas GRU-le Klaus Fuchs (rivaalitsevad NKVD ja GRU tol ajal omavahel informatsiooni ei vahetanud).

Juba 1943. aasta keskpaigaks hakkas ka USAs moodustuma aatomiproblemaatikale ja sellega seotud tööstusobjektidele orienteeritud NLi spioonivõrk. Teave liikus mööda kolmeastmelist ahelat: Manhattani projektiga seotud teabeallikas, USA kodanikust sidemees ja professionaalne NLi spioon. Viimaste arv oli USAs üsna suur; osa neist olid legaalselt NLi saatkonnas ja ametiasutustes mõnda ametit pidavad NKVD või GRU töötajad, osa illegaalses seisundis. NLi spionaazivõrgu kohta USAs ja teistes riikides on viimase kümmekonna aasta jooksul avaldatud Venemaal paarkümmend raamatut: algul ülejooksikutelt (Gordijevski, Kalugin, Mitrohhin), siis erruläinud KGB ja GRU ohvitseridelt (Sudoplatov 2000; Dolgopolov 2000) ja lõpuks ka kitsamalt aato-mispionaaziga tegelnuilt endilt (Tsikov, Kern 2001; Lota 2002; Tsertoprud 2002). Kõige äärmuslikumate väidete kohaselt olevat USA Los Alamose tuumauuringute keskusest venelastele andmeid edastanud ligi kolmkümmend isikut.

Aatomitehnoloogia sisuliste reetjate “kõrgliigasse” kuulusid seni teadaolevalt Klaus Fuchs, Bruno Pontecorvo ja John Cairn-cross. Nende kohta on kinnistunud arvamus, et tegemist oli veendumustelt kommunismimeelsete inimestega ja andmeid edastasid nad täiesti vabatahtlikult, enamalt jaolt ka tasuta. Materjali laekus neilt palju ja see oli ülimalt spetsiifiline: teadusaruanded, projektid, arvutused, joonised. 1942. aastaks olevat seda NKVDs kogunenud umbes kaks tuhat lehekülge. Nagu eespool juba öeldud, ei leidnud see algul mitte mingisugust kasutamist: mittespetsialistidele oli kõik täiesti arusaamatu, füüsikuid ei lasknud Beria ligi.

John Cairncross (1913-1995) oli nn Cambridge’i viisiku üheks liikmeks (nüüd hinnatakse liikmete arvuks juba kuus). Töötades 1940. aastatel Suurbritannias ministriabina ja pärast luureametis SIS, said talle kättesaadavaks kõik tuumauuringuid ja -tehnoloogiat käsitlevad dokumendid ning aruanded. 1943. a autasustati teda Punalipu ordeniga. Cairncross jõudis paljastamata pensionile minna ja kolis elama Prantsusmaale. Teda reetis alles keegi ülejooksnutest (võimalik, et Gordijevski), kuid kohtu alla ta ei läinudki – väidetavalt vastutasuks avameelse ja kõikehõlmava ülestunnistuse eest. Spioneerimine NLi kasuks langes Suurbritannias madalseisu 1951. aastal, kui Kim Philby saadeti tööle Washingtoni ja Guy Burgess ning Donald Maclean põgenesid Moskvasse. Tegutsema jäi vaid kolmekümnendatel aastatel värvatud Melitta Norwood, kes vastava uurimisnõukogu juhi sekretärina oli saanud ja edasi andnud kõik materjalid inglaste uraaniprojekti kohta ja kes paljastati alles sajandi lõpuks.

Klaus Fuchs (1911-1988) oli USA aatomipommi ehitusest täiesti teadlik: ta oli üks Los Alamose juhtivaid teadlasi, Manhattani projekti teadusjuhtidele Robert Oppenheimerile ja Edward Tellerile lähedal seisnud isik. Enne ja pärast Los Alamost tegutses Fuchs Suurbritannia tuumatehnoloogia instituutides. 1950. aastal Fuchs paljastati ja mõisteti 14 aastaks vangi. NL ignoreeris kohtupidamist ega võtnud vähimatki ette oma agendi päästmiseks. Ida-Saksamaa ajakirjandus teatas: “Tuntud aatomiteadlane vangistati Inglismaal poliitilistel põhjustel.” Oma aastatest üle poole ära istunud, Fuchs vabastati ja ta sai Ida-Saksamaal asedirektoriks samas tuumainstituudis, kus lühikest aega oli direktoriks Venemaalt naasnud Barwich. Läände põgenenud Barwich iseloomustas Fuchsi paadunud dogmaatilise marksistina, kelle parteitruuduse tagant aimus ometi karjäärihimu. KGB ei tahtnud aga ikka veel midagi omaks võtta ega isegi tänanud oma kuulsusrikast agenti. Alles 1992. a tunnistas akadeemik Juli(us) Hariton ajakirjanikele, et “esimene Nõukogude tuumalaeng oli valmistatud ameeriklaste eeskujul, kasutades ära Klaus Fuchsilt saadud üksikasjalikku kirjeldust.” Nüüd ilmusid välja ka KGB veteranid: “Esimese Nõukogude aatomipommi eduka katsetamise järel sai suur rühm nõukogude teadlasi, spetsialiste, nende hulgas ka luuretöötajaid, kõrged Nõukogude autasud. Ja ainult K. Fuchs, kes kaheksa aastat osutas nõukogude teadusele abi tuumarelva loomisel, ei saanud midagi. Ei midagi muud kui neliteist aastat vanglat,” kirjutas KGB polkovnik Aleksandr Feklissov (1994).

Klaus Fuchsi motiividest rääkides märgitakse alati, et ta oli pahempoolsete vaadetega ning varem olnud kommunistliku partei liige ja et ta ei küsinud oma andmete eest kunagi raha, kuid vaikitakse ühest olulisest episoodist Fuchsi elus. Fuchs oli põgenenud Saksamaalt, kus tema ema ja õde lõpetasid elu enesetapuga. Teise maailmasõja algul liigitati ta aga Inglismaal vaenulike välismaalaste hulka, teda kuulati üle lojaalsuse kontrollimise komisjonis ja lõpuks saadeti laagrisse Mani saarel. Paari kuu pärast järgnes interneeritute ja sõjavangide deporteerimine ookeani taha Kanadasse. Tuntud füüsikute vaheleastumise tulemusena Fuchs lõpuks vabastati ja ta sai 1941. a ka Suurbritannia kodanikuks, kuid üleelatud vintsutused ja alandused ilmselt häälestasid teda läänemaailma vastu. Klaus Fuchsi ülestunnistuse põhjal tabati ta sidemees USAs, Harry Gold, kes mõisteti 30 aastaks vangi. Gold omakorda juhtis FBI David Greenglassi jälile. Viimane oli sõjaväeteenistuse ajal saadetud Los Alamosesse, kus ta töötas lihtsa mehaanikuna. Greenglassi kui veendunud kommunisti oli agendiks värvanud tema oma õemees Julius Rosenberg. David Greenglass avaldas uurijaile kõik ja veel rohkemgi. Enda ja oma naise päästmiseks tunnistas ta oma õe ja selle abikaasa vastu, kes mõlemad läksid teatavasti 1953. a elektritoolile. Aastakümneid kestis “kogu maailma progressiivsete jõudude” kampaania Rosenbergide kaitseks; nüüd on KGB omaks võtnud, et Julius Rosenberg oli NLi spioon, kuid just aatomisaladustega seoses polnud tal peale materjalide edasitoimetamise mingit sisulist rolli. Oma õe ja õemehe elektritoolile saatnud Greenglass pääses ainult 10-aastase vangis istumisega.

Bruno Pontecorvo (1913-1993), samuti Los Alamoses kõrgel kohal olnud tuumafüüsik, põgenes 1950. aastal koos perekonnaga NSV Liitu. Ka tema puhul mainiti pikka aega põhjusena vaid poliitilist tagakiusamist USAs, NSV Liidus sai ta peatselt akadeemikuks, töötades ka Moskva-lähedases Dubnas tuumauuringute instituudis. NSV Liidu piires sai ta varsti liikumisvabaduse ja 1962. aastal käis ka ühel konverentsil Tõraveres. Pommiga seotud uuringute juurde teda muidugi ei lubatud, kuid ta sai nii Stalini kui Lenini preemia. Aatomispiooniks peeti teda Läänes juba ammu, kuid KGB võttis selle omaks alles sajandivahetuse paiku – võimalik, et Gordijevski paljastuste tõttu.

Tänaseni on teadmata GRU illegaalsele agendile Artur Adamsile (“Achilleus”) mitu tuhat lehekülge Manhattani projekti käsitlevaid aruandeid ja uraaniproove edastanud teadlase nimi. Tuvastanud jälitamise, loobus ta edasistest kontaktidest ning väidetavalt ei ole ta nime isegi GRU arhiivis. Ka ei ole GRU avalikustanud oma ainsa Oak Ridge’i aatomilinnakus sõjaväelasena töötanud ja 1949. a Moskvasse naasnud kutselise spiooni “Delmar” nime.

Theodor Alvin Hall figureeris telegrammides agendinime “Mlad” all. Ta oli 18-aastaselt lõpetanud Harvardi ülikooli ja kohe Los Alamosesse tööle saanud. Tegeldes tuumaplahvatuse füüsikalise efekti prognoosimisega, oli ta muidugi pommi ehituspõhimõtetega hästi kursis, konstruktsiooniga ehk vähem. Kui ta 1944. aastal New Yorgis puhkusel viibis, andis üks sõber talle mõtte ühendust võtta NLi saatkonnaga. Moskva tunnistas Hal-lilt saadud andmed ülimalt väärtuslikuks. Kuna FBI ei tahtnud avalikustada NLi saatkonna telegrammide desifreerimist, siis ei saadudki Halli kohtusse viia ning ta pääses karistamatult. Tema spioonitegevus sai teatavaks alles 1990. aastatel. NLi saatkonna telegrammides mainiti veel üht allikat Los Alamoses, varjunimega “Kvant”, keda ei õnnestunudki tuvastada. Ta pidi olema kvalifitseeritud füüsik või insener, sest kirjeldas uraanimaagi rikastamist gaasdifusiooni meetodil. “Kvant” olevat 1943. aastal omal algatusel pöördunud NLi saatkonna poole Washingtonis ja kohe edasi andnud mingi väärtusliku dokumendipaki. Edasiste kontaktide kohta FBI midagi teada ei saanud ja spiooni isik jäigi saladusse.

Alan Nunn May (1912-2003) hakkas NLi luurele informatsiooni edastama Manhattani projektis osalemise ajal (alates 1942. a), suurema osa aga andis üle pärast sõda Kanadast. See oli sisuliselt kogu Manhattani projekti raames tehtu kokkuvõte, millele olid lisatud isegi uraani isotoopide proovid. 1946. aastal jooksis Ottawas üle NLi saatkonna ametnik Igor Guzenko ja paljastas May, kes mõisteti kümneks aastaks vangi. Arvatakse ka, et just Guzenkolt saadud andmed (ülesanded NLi spioonidele) näitasid läänemaailma juhtidele, et NL on võtnud suuna aatomipommi valmistamisele.

Aatomispionaazi omaaegne juht NKVD liinis, Pavel Sudoplatov väidab oma memuaarides, et Nõukogude poolele olevat sõja ajal aatomisaladusi edastanud ka sellised tippteadlased nagu Nils Bohr, Enrico Fermi, Robert Oppenheimer ja Leo Szilard (Sudoplatov 2000). See väide lükati veenvalt ümber rahvusvahelises teadusajakirjas Science ning seda kinnitas ka FBI. Venemaa välisluure ameti pressiteates 1994. aastast öeldakse: “Välisluure ameti arhiivides olevate materjalide põhjal otsustades kujutab P. Sudoplatovi raamat Erioperatsioonid endast tegelike sündmuste, pooltõdede ja puhta väljamõeldise mosaiiki. [–] Puuduvad samuti mis tahes toimikud Oppenheimeri, Fermi, Bohri ja teiste kohta” (Tsikov, Kern 2001). Veel kaugemale läheb oma memuaarides Beria poeg, kes väidab, et Robert Oppenheimer olevat külastanud enne sõda tema isa Moskvas! Seda laadi fantaasiad leiavad meedias kordamist ja paisuvad. “Sel viisil aitasid Oppenheimer, Fermi ja Szilard Nõukogude luurel üles ehitada oma agentuuri Oak Ridge’i, Los Alamose ja Chicago laboratooriumides. [–] 1944. aasta alguseks oli aatomipommi loomise “Manhattani projekt” täielikult teada ja selles ei olnud peaaegu mitte midagi, mida poleks teadnud ka venelased. Moskva sai 286 ülisalajast dokumenti. Koos Londonist saadud andmetega oli tal aatomiprojektist täielik ettekujutus,” kirjutab üks KGB eruohvitsere. Nüüd, mil USAs on avaldatud NLi saatkonna telegrammide ammu desifreeritud tekstid, kummutavad need KGB/FSB loodud müüdid suurest hulgast kõrgetasemelistest spioonidest Los Ala-moses. Segadust suurendas KGB kroonikakirjutaja Tsikov, kes pidi tagantjärele omaks võtma, et oli oma kirjatöödes agendinime Pers(eus) all loonud “mitme agendi koondkuju”.

Spioonide otsimine/leidmine jõudis liialdusteni ka USAs. 1994. aastast hakkas NSA (National Security Agency) lõpuks avalikustama Teise maailmasõja aegseid ja järgseid NLi spioonide radiogramme, mida edastati saatkonnast. Nendes esinesid allikad koodnimega Pers(eus), Mlad, Huron, Kvant, Volok. Mlad identifitseeriti kui Theodore Hall, Huron võis olla Bruno Pontecorvo. Ameerika teadlaste föderatsiooni kauaaegse presidendi Jeremy J. Stone’i kätte juhtusid KGB pressiesindaja Vladimir Tsikovi kaks artiklit, mille põhjal Stone tegi USA teadusavalikkust sokeeriva järelduse: Pers(eus) olevat olnud hilisem Massachusettsi ülikooli emeriitprofessor ja populaarne televisioonikommentaator Philip Morrison. Sellise järelduse mitu eeldust osutusid üsna pea valeks (Goodwin 1999). Vastupidiselt viimasel ajal avaldatud KGB ja GRU veteranide väidetele peab ka tõdema, et enamikku 1940. aastatel erakordselt edukalt tegutsenud agente ei värvanud mitte NLi professionaalsed luurajad, vaid sisuliselt kommunismiideaalid ja müüdid, tagant tõukamas fasismivastasus. See ei kestnud kaua. “Enamik sõjaaegsete ideeliste topeltagentide järelkäijatest olid kasuahned isehakanud ja kaitseettevõtete korrumpeerunud töötajad, kes üritasid oma ettevõtte saladusi müüa” (Andrew, Mitrohhin 2002).

1943. a aastal andis Igor Kurtsatov NKVD aatomispioonidelt saadud materjalidele järgmise hinnangu: “Uurisin juuresolevat nimekirja Ameerika uraaniprojektide kohta. Peaaegu kõik need pakuvad meile suurt huvi. [–] Andmed on erakordselt huvitavad ja väga väärtuslikud.” Tollal oli tegemist alles USA aatomisaladustesse tungimise kõige esimese etapi tulemustega. Järgmisel aastal teatab Kurtsatov Beriale, et ta luges läbi 3000 lehekülge välismaalt saadud materjale. On vaieldamatu, et Kurtsatov sai 1945. a kätte USA esimese ja ka järgmiste tuumapommide kirjelduse ning esimene NLi pomm tehti nende põhjal, täpsemalt Nagasakile visatud plutooniumipommi koopiana. Viimastes teadusloolaste publikatsioonides süüdistavad füüsikud Beriat selles, et ta ei edastanud saadud teavet algusest peale kiiresti Stalinile ja seejärel teadlastele, vaid pidas kinni oma suletud NKVD ametkonnas. GRU ole-vat selles mõttes aktiivsem olnud.

AATOMITÖÖSTUSE KONGLOMERAAT

1945. aastal oli muudetud NLi aatomiprojekti juhtimisstruktuuri ja moodustatud erakorraliste volitustega erikomitee. See oli nn direktiivorgan, midagi aatomitööstuse poliitbüroo taolist. Selle esimeheks oli Lavrenti Beria, liikmeteks Malenkov, Voznessenski, Vannikov, Zavenjagin, Kurtsatov, Kapitsa, Mahnev ja Pervuhhin. Töö tegelikuks toimetamiseks loodi Rahvakomissaride Nõukogu juurde esimene peavalitsus, mille koosseisu viidi üle suur hulk teadus-, projekteerimis-, ehitus-ja tootmisorganisatsioone, nende hulgas ka Kurtsatovi laboratoorium nr 2. Suurimaks üleantavaks struktuuriks oli aga NKVD tööstusehituse laagrite peavalitsus oma 13 laagri ja kokku 103 tuhande vangiga. Lisaks saadi NKVD-lt veel mäe-ja metallurgiatööstuse laagrid kokku 190 tuhande vangiga.

USA aatomiprojektis osales 125 tuhat inimest, N. Liit oli 1945. aasta lõpuks oma projekti kaasanud kolm korda rohkem inimesi, viie aasta pärast oli neid juba üle 700 tuhande. Üle poole neist moodustasid vangid, kolmandiku sõjaväestatud ehitajad ja vaid kümnendiku vabad inimesed (kelle liikumisvabadus oli ometi piiratud). Erikomitee ja esimene peavalitsus eksisteerisid ligi kaheksa aastat, kuni Beria arreteerimiseni. Hiljem varjati aatomitööstus keskmise masinaehituse ministeeriumi nime alla, ministriks oli 30 aastat Jefim Slavski (1898-1992). Keskmine masinaehitus sai ministeeriumi nimeks seepärast, et kerge-ja raskemasinaehituse ministeerium olid juba olemas; pärastpoole moodustati raketitööstuse juhtimiseks veel juurde üldmasinaehituse ministeerium. Slavski kui üks salastatumaid tippjuhte kogus aastatega kolm NLi kangelase kuldtähte ja kümme (!) Lenini ordenit, oma koha kaotas ta alles pärast Tsernobõli katastroofi nagu ka Teaduste Akadeemia president Aleksandrov.

Stalini seatud aatomipommi valmimise tähtaeg oli 1948. aasta. Valitsuse otsused, mille täitmine oli kõigile NLi asutustele ja organisatsioonidele absoluutselt kohustuslik, tähistati kahe nulliga algava numbriga, mis näitas nende lähtumist Stalinilt endalt. (Tuleb möönda, et otsestest isiklikest kontaktidest Stalin pigem hoidus – tuumafüüsikute ja inseneridega kohtus ta väga harva, isegi Kurtsatoviga vaid paaril korral, samuti ei külastanud ta nn objekte ja paljudel otsustel tema allkiri puudub.) Näiteks läks objektidel ootamatult vaja suurt kogust elavhõbedat vahelduvvoolu alaldite valmistamiseks. Varustusorganisatsioonid pidid nõudmise rahuldama otsekohe ja mööndusteta ning selle tulemusena kadusid kogu NSV Liidus mõneks ajaks müügilt kraadiklaasid. Hiljem käivitati eraldiseisev elavhõbedaauru-alaldite tööstusharu, mille üks tehaseid paiknes Tallinnas Balti jaama läheduses. Nagu jutustas üks selles tehases töötanud insener, rakendati seal elavhõbedaaurude kontsentratsiooni vähendamiseks tsehhide õhus… tugevamaid ventilaatoreid!

1946. a otsiti arendustöö baasiks välja Sarovi kloostri järgi tuntud väikelinn, kus sõja ajal valmistati “Katjuusadele” laskemoona. Sellest hetkest kadus kohanimi Sarov kõigilt NSV Liidus trükitud kaartidelt. Aastate jooksul kandis see objekt koodnimetusi Arzamas-16, Kremljov, KB-11 ja viimati VNIIEF (Üleliiduline Eksperimentaalfüüsika Teadusinstituut). Algul mõnekümne töötajaga aatomilinnakusse hakati koondama riigi väljapaistvaimaid füüsikuid. Siia tuli üle Kurtsatovi laboratooriumi nr 2 põhikoosseis, tippfüüsikutest Igor Tamm, Dmitri Frank-Kame-netski, Jakov Zeldovits, Andrei Sahharov. “Objekti” ülemaks oli küll KGB kindral, kuid tegevjuhiks sai peakonstruktori ametis Juli(us) Hariton (1904-1996), tema asetäitjaks Kirill Stsolkin. Kõigi Stsolkinit tundnud inimeste arvamuse kohaselt oli tegemist erakordselt andeka eksperimentaatoriga, kes lõi pommi tehnoloogilise lahenduse, katsetas seda makettidel ja viis läbi esimeste pommide lõhkamised polügoonil. Plutooniumipommi ehituse põhimõte ei olnud keeruline. Pommi keskel paiknes plutooniumist kera, mida ümbritsesid uraanist tehtud neutronitepeegeldid. Järgnes alumiiniumist kest, selle taga 32 lõhkelaengut. Laengud pidid plahvatama absoluutselt üheaegselt ja suruma sel viisil uraani-plutooniumikera kokku ahelreaktsiooniks vajaliku kriitilise tiheduseni. Lõhkelaengute suunatuse ja sünkroonsuse saavutamiseks tehti tuhandeid lõhkamiskatseid, muidugi kasutades neis plutooniumi asendajat.

Mõnevõrra ette rutates olgu öeldud, et Stsolkini initsiatiivil organiseeriti 1955. aastal umbes kolmandiku Sarovi objekti teaduritest ja inseneridest uus objekt Uuralis, just seal, kus varem töötas Timofejev-Ressovski. Asutus sai tuntuks kui Tseljabinsk-70, hiljem VNIITF (Üleliiduline Tehnilise Füüsika Teadusinstituut). Praegu on sealse aatomilinnaku nimeks Snezinsk. Paralleel-se/konkureeriva asutuse loomise motiivide kohta on mitu versiooni: strateegiliselt kaitstum asukoht, võistlusmomendi tekitamine jms. Sarovisse jäänud Andrei Sahharov nimetab veel üht põhjust: “Ministeeriumiametnikud hüüdsid omavahel teist objekti Egiptuseks, pidades silmas, et meie oma oli siis Iisrael, meie teadlaste ja juhtivkoosseisu sööklat aga “sünagoogiks””. Erimeelsuste tõttu lahkus Stsolkin 1960. aastal pommitegijate juurest.

Põhimõtte “otstarve pühendab abinõu” järgimine vähendas mingil määral partei ja isegi KGB mõjuvõimu aatomilinnakutes. NLi aatomipommi isaks peetaval Juli(us) Haritonil oli kahtlane minevik: tema Riias elanud isa suri vangilaagris, ema elas Berliinis. Füüsikud ja isegi füüsikaõpetajad otsiti üles vangilaagritest ning koondati “saraskadesse”, selle aktsiooni tulemusena pääses kõige halvemast ka Solzenitsõn, kes kirjutab: “kuskil sellessamas Arhipelaagis on olemas tillukesed paradiisisaared. Keegi ei ole neid näinud, keegi ei ole seal olnud, ja kui keegi ongi olnud, siis ta vaikib, ega reeda ennast. Räägitakse, et seal olevat piimajõed ja pudrumäed ja et kehvemat toitu kui munad ja hapukoor seal üldse ei pakutagi; seal valitseb puhtus ja on alati soe, töötada tuleb peaga ja töö on jube salajane. Nendelesamadele paradiisisaartele (mida vangid omavahel “saraskadeks” kutsuvad), sattusin minagi poo-leks oma karistusajaks. Nendele olen ma tänu võlgu selle eest, et hinge jäin, laagrites ei oleks ma tervet karistusaega ilmaski vastu pidanud” (Solzenitsõn 1990). Saraskades valitsenud eluja töötingimusi on oma teostes kirjeldanud Solzenitsõn (Esimeses ringis) ja Kopelev (Kustuta mu janu), Tupolevi saraskat kirjeldab üksikasjalikult seal töötanud Leonid Kerber (Körber). Tema andmetel töötas seal sõja-aastatel mitu tulevast akadeemikut, sealhulgas Sergei Koroljov (Kerber 1999). “Kõik need saraskad ilmusid tuhande üheksasaja kolmekümnendast aastast alates, kui insenere hakati karjadesse ajama. [–] Vabaduses on võimatu ühte konstruktorite rühma liita kaht suurt inseneri või kaht suurt teadlast: nad hakkavad võitlema nime, au, Stalini preemia pärast ja üks surub kindlasti teise välja. Sel põhjusel vabaduses on kõik konstrueerimisbürood kahvatud ringid ühe helge pea ümber” (Solzenitsõn 2004). Väga suure hulga arhiivimaterjale läbi töötanud ja pal-jude vangidega kohtunud Anne Applebaumi (2003) hiljuti ilmunud GULAGi ajaloos saraskadest peaaegu ei räägita, aatomilinnakuid ei kirjeldata üldse.

Sarovi teadlaste ja inseneride kõnepruugis puudus sõna “uraanipomm” või “aatomipomm”, üsna suur osa töötajaid ei teadnudki, mille kallal nad vaeva näevad. Aatomipomm, laeng, lõhkepea – neid ja ka nende koostisosi nimetati lihtsalt toodeteks (vene k izdelije). See sõna juurdus NLi inseneride ja tehnikute kõnepruugis sügavalt, temast pole vabanetud tänapäevani. Ka Koroljovi suured kosmoseraketid kandsid tehnodokumentides lihtsalt nime “toode”!

Timofejev-Ressovski mälestustes on värvikalt kirjeldatud aruannete vormistamist salajastes asutustes. Kõik aruanded kirjutas ümber kõrge salastatusastmega masinakirjutaja, kes aga ikkagi ei tohtinud teada saada kõige tähtsamaid saladusi. Teatud sõnade kohale pidi ta tekstis jätma tühikud, kuhu aruande koostaja kirjutas ise käsitsi sisse puuduva sõna, sellegi enamasti sifreeritult. Näiteks tuli sõna “kiiritamine” asendada sõnaga “suitsutamine”, “raadium” “naatriumiga” jne. Teistel objektidel kasutati aga sõnade asendamisel hoopis teisi reegleid, millest tekkis suuri segadusi. Kõnekeeles nimetati sellist sifreerimist “koerte keelde” tõlkimiseks. Aruanded läksid alati otse Moskvasse, omavahel ei tohtinud instituudid neid vahetada. Kui tekkis vajadus aruannet teise asutusse saata, pidi ametnik Moskvas ühel objektil kasutatud koodi asendama teise omaga – näiteks raadiumi tähistava “naatriumi” maha kustutama ja asemele kirjutama “kaaliumi”. Kuid polnud ju välistatud, et aruandes võis vahel juttu olla ka päris naatriumist või kaaliumist!

Sarovi elanikel seisis passis sissekirjutus Moskvasse, mõnikord täiesti olematul aadressil. Selle kõrval seisis erimärk, mis näiteks miilitsates kutsus esile ülima aupaklikkuse: nad pidid teadma salajast instruktsiooni, mille kohaselt sellise passi omanikule tuli osutada igakülgset abi. Puhkuse ajaks saadi luba objekti territooriumilt lahkuda, aga mitte näiteks Baltikumi sõita. Need, kellel vanemad või sugulased seal elasid, pidid kohtumise korraldama Venemaal. Ei tulnud kõne allagi sugulaste küllakutsumine Sarovisse. Vaid üksikud tippteadlased (nt Zeldovits) said regulaarselt väljas käia. Moskvas töötas edasi Lev Landau. Ühe töötaja mälestustes mainitakse eestlasest poisikest Edik Labbit, kelle onu Dmitri Stelmahhovits mingite spionaazikahtlustuste tõttu elu enesetapuga lõpetas. Ka Sarovi sees olid suletud laboratooriumid ja tootmisüksused. Eriti vastutusrikkal kohal töötajatele, nagu Hariton ja Zeldovits, olid määratud asendajad-dublandid, kes pidid õnnetuse korral tööd jätkama. Neil endil oli keelatud lennukit kasutada, kõikjal saatsid neid KGB ihukaitsjad. Kogu salastatusest hoolimata mäletab endine Dubravlagi vang Jaan Isotamm, et Mordva vangilaagrites üldiselt teati mingi salapärase “kloostri” olemasolust üsna laagrite läheduses.

Saroviga seotud objekte tekkis juurde mitmel pool NLi territooriumil. Avalikustamise perioodil anti neile üldnimeks “Stalini valge arhipelaag”. Neis elati võrreldamatult paremini kui tavalistes Gulagi laagrites, paremini kui sõjaaegsetes saraskades, isegi paremini kui suurlinnades. Nn eritoitlustamisele kuulus 1947. a sada tuhat inimest 43 linnas, umbes pooled neist osalesid otseselt aatomiprojektis. Piitsa kõrval ei unustanud Stalin ka präänikut: Ministrite Nõukogu otsus 1946. aastast nägi ette senikuulmatuid preemiaid. Esimese järgu preemia tähendas näiteks üht miljonit rubla, sotsialistliku töö kangelase aunimetust, esimese järgu Stalini preemiat, maja, suvilat ja autot, palga kahekordistumist, tasuta sõitu mis tahes transpordivahendis kogu perele ja veel muudki. Juba 1947. aastal said Kurtsatov ja Artsimovits tohutu preemia – vastavalt 500 tuhat ja 300 tuhat rubla ning sõiduauto ZIS-110. Nende luksusautode omamine võrdsustas mõlemad valitsuse liikmetega. Preemiat said ka teised osalejad, kokku jagati välja üle kahe miljoni rubla. Eraldi otsusega premeeriti sakslasi. Seda kõike veel enne pommi katsetamist.

Minister Jefim Slavski sõnutsi oli tal kuuekümnendateks aastateks välja kujunenud oma teaduste akadeemia: 24 akadeemikut, 670 teadusdoktorit, 4500 teaduskandidaati, 25 sotsialistliku töö kangelast. NLi lõpupäevadel haldas tema ministeerium kümmet suletud linna kokku 700 tuhande elanikuga. Võimalus valgest arhipelaagist täielikult lahkuda tekkis alles Hrustsovi ajal ja seda said kasutada vaid üksikud juhtivad teadlased (Sahharov, Zeldo-vits, Tamm).

Kui minna tagasi sõja lõpuaastasse, siis esimese peavalitsuse põhimureks oli algul uraanikaevanduste ja rikastusvabrikute ehitamine, millest eespool sai juba räägitud. Kohe järgmiseks ülesandeks, mida tuli paralleelselt lahendama hakata, oli tööstuslike tuumareaktorite (uraanikatelde) ehitamine ja käivitamine. Aatomi-Gulag pidi oluliselt erinema uraani-Gulagist, sest tuumareaktorite, radiokeemiatehaste, isotoopide eraldamise seadmete ja veel hulga salajaste laboratooriumide ning instituutide rajamiseks vajati palju kõrgema kvalifikatsiooniga töötajaid kui uraanimaagi kaevandamisel. Üsna sõja järel alustati suletud linnaku Krasnojarsk-26 (nüüd Zeleznogorsk) juurde maa-aluse rikastusja radiokeemiatehase rajamist, et saada nn relvaplutooniumi. Väljakaevatud pinnase kogumahtu hinnatakse suuremaks Moskva metroo kaevetööde mahust. Kaks aatomilinnakut rajati Sverdlovski oblastisse, teadusjuhtideks olid seal Isaak Kikoin (1908-1984) ja Lev Artsimovits (1909-1973). Suured jõud paisati 1946. aastast Semipalatinski katsepolügooni väljaehitamisele.

Kõstõmi objekti (tehas nr 817, Tseljabinsk-40, nüüdseks tootmiskombinaat Majak, Ozjorski linn) hakati samuti ehitama 1946. aastal, kuigi tuumareaktorile vajaminevat uraanikogust siis veel polnud. Objekti tootmistsoonis rajati maa-alune tuumareaktor, ehitati suur radiokeemiatehas, plutooniumi eraldamise ja töötlemise tsehhid, radioaktiivsete jäätmete hoidlad ja mitmed abitootmishooned. Umbes kümne kilomeetri kaugusele kavandati linnak 25-30 tuhandele elanikule, elektrijaam ja teisi olmerajatisi. Esimestena saabusid vangid ja sõjaväelastest ehitajad, kelle laagrid ning kasarmud paiknesid otse tootmistsooni juures. Algul toodi tööjõud ära lähedastest Tseljabinski oblasti vangilaagritest, hiljem aina kaugemalt. 1947. aasta lõpuks oli kohal 20 tu-hat vangi, järgmisel aastal oli vangide ja sõjaväelaste üldarvuks 45 tuhat. Kaevati välja 190 tuhat kuupmeetrit pinnast, paigaldati 82 tuhat kuupmeetrit betooni, monteeriti viis tuhat tonni metallkonstruktsioone, monteeriti 230 kilomeetrit torustikke. Ohutuse tagamiseks oli reaktorihoone süvistatud 57 m sügavusele, hoone kõrgus oli maapinnast veel ligi poolsada meetrit. “Aga juhtus ka nõnda – välknõupidamisel teatasid monteerijad, et neil on roostevabad poldid otsas. Kohal viibinud ministri asetäitja helistab Moskvasse ja käsib valmistajatehasel saata auto poltidega lennujaama, et need lennukisse laadida. Ja hommikul läks meilt auto Tseljabinskisse. Poldid tulid kohale õigel ajal, aga maksid peaaegu kulla hinda” (Sokolov 2004). Reaktorikompleksi peakonstruktoriks oli keemia-masinaehituse instituudi direktor Nikolai Dollezal, kes oma 100-aastase eluaja jooksul projekteeris peaaegu kõik NLi tuumareaktorid, kaasa arvatud Tsernobõli oma. Ta oli lõpuks kahekordne sotsialistliku töö kangelane ja nelja riikliku preemia laureaat.

Ühe radiokeemiku mälestustest: “Pisut vangide tööst. Alguses valitakse maa-ala mõne hoone ehitamiseks. Siis ümbritsetakse see maa-ala kõrge traataiaga; aia joonele ehitatakse mõned valvetornid sõduritele. Sellise hoolsa ettevalmistuse järel hakatakse iga päev territooriumile tööle tooma “zekke” hästi relvastatud soldatite ja dresseeritud valvekoerte saatel. Töö algul ja tööpäeva lõpul tehti nimede kontroll. Töötingimused olid kohutavad. Reziimi vähimagi rikkumise eest olid teatud skeemi kohaselt ette nähtud karistused, nii et ükskõik kuidas ka ei töötanud, 5, 10, 20 ja 30 aastat jäid muutmatuks. Oli põgenemiskatseid, kuid kõik edutud. Ma juhtusin mitu korda nägema, kuidas põgenikke peksti “liivakotiga” (see oli standardne “kasvatamise” metoodika). Peksu jälgi pole väliselt näha, aga sisemus on segi pekstud.

Sellistes töötingimustes inimene metsistub. Vangid mängisid kaartidega maha üksteist, valvureid. [–] Eksisteerisid ka muud ja veel metsikumad tegevused, milleks ainult see õnnetute inimeste maailm oli suuteline. Umbes nii ehitati meie esimest plutooniumikombinaati Baas-10.”

1948. a alguseks polnud Venemaal ikka veel niipalju uraani, et oleks jätkunud plutooniumi tootmise reaktori käivitamiseks. Seda läks Kõstõmi reaktorile vaja 150 tonni. Kurtsatov lootis ära kasutada ka eksperimentaalreaktori uraani, kuid see osutus kõlbmatuks. Aasta keskpaigaks oli kogu kättesaadav uraan kokku kogutud ja Kõstõmi reaktorisse paigale pandud, sealhulgas ka va-rem väljapraagitud mitte küllalt puhas uraan. Uraani paigaldamisel osales Kurtsatov ise. Reaktor käivitus, ent järgnesid seisakud remondiks ja avariidki. Kogu 1948. aasta saatsid Kurtsatov, Vannikov ja Zavenjagin põhiliselt mööda objektil, mitu korda käis kohal Beria ise. Aasta pärast oli saadud kümme kilogrammi plutooniumi – ameeriklaste andmeil pidanuks sellest pommi valmistamiseks piisama. Kolme aasta pärast töötas samal territooriumil viis relvaplutooniumi tootmisreaktorit ning neid ehitati üha juurde. Nüüdseks on Snezinski linnas 80 tuhat elanikku. Plutooniumi käitlemiseks moodustati jällegi omaette NKVD instituut NII-9, direktoriks akadeemik Andrei Botsvar. Selleski instituudis töötasid mõned sakslased. Probleemiks oli plutooniumi ja uraani kiire korrodeerumine, eriti toodete säilitamisel niiskes keskkonnas.

Teist aatomilinnakut hakati rajama Ülem-Neivinskisse (Sverd-lovsk-44) ja sealgi alustas tööd laager umbes 10 tuhande vangiga, kelle arv varsti kahekordistus. Meieni pole jõudnud teavet eestlastest aatomi-Gulagis. Üsna põhjalikult on kirjeldatud sunnitööd Molotovskis (praegune Severodvinsk), hilisema tuumaallveelaevade baasi ja tehase asukohas (Kallas 1992).

Esimese NLi aatomipommi katsetamine toimus Semipalatinski polügoonil Kazahstanis 29. augustil 1949. Viis tonni kaalunud pomm paiknes umbes 30 m kõrguse metalltorni otsas. Jefim Slavski mälestustest: “Saatsime esimest pommi polügoonile. Oleks nagu pidanud rõõmustama, aga kõik meis väriseb: mis siis, kui ta ei lõhke. Oli ju selgemast selgem, mis meie kõigiga siis juhtub. Kuigi Beria mindki nimetas “meie kotkaks”, polnud meil illusioone selle rahvakomissari suhtes. [–] Me kõik “kõndisime hirmu kammitsais”.” Oli füüsikuid ja insenere, kes kahtlesid plutooniumi kasutatavuses pommi tegemiseks üldse ja neile näis, et see variant põhineb ainuüksi Kurtsatovi pimedal usul.

Plahvatusest atmosfääri paiskunud ainete analüüsi põhjal mõistsid ameeriklased septembris, et tegemist oli Nagasakile visatud plutooniumipommi analoogiga. NL mingit teadet katsetuse kohta ei avaldanud. Ülemnõukogu salajase otsusega autasustati suurt hulka projektis osalenuid kõrgete riiklike autasudega. Sotsialistliku töö kangelaseks sai 33 isikut, sealhulgas Kurtsatov, Fljorov, Hariton, Stsolkin, Dollezal ja sakslastest Riehl. Kõigile kingiti Moskva lähedal suvila ja sõiduauto Pobeda. Sotsialistliku töö kangelaseks said ka paljud ametnikud ja ülemused: Vannikov, Zavenjagin, ehitusobjektide ja kaevanduste ülemad. Lenini ordeni sai 260 inimest, Tööpunalipu ordeneid jagati välja ligi 500, Stalini preemia laureaatide nimekiri sisaldas umbes 300 nime. Beriat autasustatute hulgas ei olnud.

Autasustamisega seoses serveeriti aastakümneid kuuldustena ja nüüd ka trükisõnas musta huumori lähedast kirjeldust sellest, kuidas Beria koostas enne katsetust nimekirja valitsuse otsuseks. Paberilehe ühes servas olevat iga nime taga seisnud taotletav autasu, teises servas aga karistus võimaliku ebaõnnestumise korral. Sotsialistliku töö kangelase kandidaate oleks luhtumise korral ähvardanud kõrgeim karistusmäär (mahalaskmine), Lenini ordeni kandidaadid oleksid saanud 25 aastat, Tööpunalipu ordeni kandidaadid 15 aastat jne. Tuli kunagi ka see juhus, et pomm ei plahvatanud, kuid selleks ajaks (19. oktoober 1954) polnud enam ei Beriat ega Stalinit ja karistusteni asi ei läinud.

Püstitades küsimuse, kes olid NLi aatomitööstuse ülikiires arengus kõige suurema tähtsusega, kas spioonid, teadlased või valitsejad, leiavad Zores ja Roi Medvedev, et ühest vastust pole sellele võimalik anda. “Peamist rolli kõigi probleemide praktilisel lahendamisel reaktorite, tehaste, polügoonide ja kogu infrastruktuuri rajamise juures mängis kahtlemata Gulag–ülimalt mobiilse ja olemuselt orjusliku, ent kvalifitseeritud tööjõu unikaalne hiigelreserv.” Esimese aatomipommi lõhkamise järel Stalinile esitatud lühiaruandes nimetatakse projektis osalenute arvuks 231 671, neist Sarovis (KB-11) 4507 inimest. Arvesse polnud ilmselt võetud sõjaväelastest ehitajaid ega vange.

1950. aastast seati ülesandeks aatomipommide arsenali loo-mine ja vesinikupommi valmistamine. Järgmisel aastal visati kolmas pomm Semipalatinski polügoonile juba lennukilt TU-4. Esimesed sõjaväeõppused aatomipommi kasutamisega viidi läbi septembris 1954 Orenburgi oblastis, andmed selle kohta on suurelt jaolt tänini salastatud. Miks valiti õppuste toimumise paigaks just sealne Totski polügoon, see saadi lõpuks siiski teada – sealne maastik sarnaneb oletatud kolmanda maailmasõja tandriga Saksamaal. Õppustel osales mitukümmend tuhat sõdurit. 1999. aastal kirjutas ajaleht Literaturnaja Gazeta pealkirja all “Tuumalöök Venemaa pihta anti Nõukogude Armee poolt 45 aasta eest” järgmist: “Katsetuspaiga valik ei olnud ekslik – see oli kuritegelik. Raske oleks ühe kuuendiku maakera mandriosal leida tihedamini asustatud piirkonda kui Volga ja Uurali vaheline ala.”

1952. aastaks ehitati juurde veel mitu tootmis-tuumareaktorit, uraanimaaki kaevandati neljateistkümnes kaevanduses, alustati esimese tuumaelektrijaama ja esimese aatomiallveelaeva ehitamist. Tupolev täitis Stalinilt sõja lõpul saadud ülesande kopeerida USA kaugpommituslennuk B-29 ja 1946.-1947. aastaks oli see nime all TU-4 valmis, kuid võimeline mõnetonnist aatomipommi toimetama vaevalt 5000 kilomeetri kaugusele, seejuures tagasipöördumiseta. Järgnes ülesanne konstrueerida pommitaja, mis suudaks viia pommi Ameerikani ja ise sealt naasta. Paralleelselt tehti Georgi Babakinile ülesandeks välja arendada mandritevahelisi kaugusi ületav tiibrakett, ja üht kosmosesüstikutaolist lennuaparaati mõne aasta pärast tõesti ka katsetati. Et reaktiivmootorite konstruktor Nikolai Kuznetsov suutis valmistada senistest võimsama ja suhteliselt ökonoomse mootori, sai Tupolev 1955. a valmis Ameerikani küündiva kaugpommitaja TU-95. Umbes samal ajal kooskõlastasid Kurtsatov ja Koroljov omavahel tuumapommi kandva tulevase mandritevahelise ballistilise raketi põhiandmed. Koroljov lubas läbitavaks vahemaaks 6-8 tu-hat kilomeetrit, pommi maksimaalseks massiks kolm tonni (taheti viis tonni) ja tabamistäpsuseks viis kilomeetrit. Mõne aasta pärast olidki sellised raketid valmis ja kadus vajadus pomme lennukiga kohale toimetada. Kui Kurtsatov julges 1955. a esineda tuumaenergia rahuotstarbelise kasutamise ettepanekuga, sai ta selle eest parteilise karistuse, järgmisel aastal oli tal esimene insult. Küll aga tekkis pärast esimeste tuumapommide katsetamist aatomienergia-eufooria ja hakati projekteerima aatomireaktoriga laevu, Tupolev olevat visandanud aatomimootoriga lennuki, Koroljov tuumakütusega kosmoseraketi. Tõusujoones arenes alates 1952. aastast siiski vaid tuumareaktoriga allveelaevade projekteerimine ja ehitamine Aleksandrovi ja Dollezali juhendamisel. Kuu pinnale saadetavate automaatjaamade projekteerimise ajal tegi Jakov Zeldovits ettepaneku Kuul peal aatomipomm lõhata, et tagada sündmuse hea vaadeldavus Maalt (!); mõnda aega oli see projekt Koroljovi juures tõesti kavandamisel.

Arvatakse, et neljakümnendate aastate teisel poolel moodustasid NLi rahvuslikust kogutoodangust sõjalised kulutused üle 50%, sellest omakorda vähemalt poole moodustasid tuuma-ja raketirelvastuse tootmismahud (Sokolov 2004).

KIIRUSTAMISE HIND

Kõstõmi objekti üheks suurrajatiseks oli 151 meetri kõrgune korsten, mille kaudu pidi atmosfääri paisatama radiokeemiatehase gaasilised jäätmed, aerosoolid ja radioaktiivne tolm. Ehitamise kohta kirjutab üks osalenuist: “Sinna saadeti ainult “surmale määratuid”, kellel karistusaeg oli 10-15 aastat. Miks “surmale määratud”? Ei mingit ohutusvööd. Korstna võnkumise amplituud oli 2-3 meetrit ja tuli ette kukkumisi; surnuks kukkunuid oli iga päev.” Töö tehnilist taset iseloomustab ohvitser N. Lapõgin nii: “Hämmastas primitiivse tööjõu küllus ehitusel – kui normi järgi pidi meister juhatama pooltsadat töölist, siis siin oli neid kakssada ja enamgi. Inimesi aeti massidena kokku, töö tuli ära teha suure hulgaga, mitte oskusega. Oli ju tehniline varustus armetu – polnud ei tõstetehnikat ega mullatöömasinaid, kõike tehti käsitsi, veidi kasutati väikemehhanisme. [–] Raha raisati ükskõik millele, aga mitte selleks, et kergendada ja mehhaniseerida soldatite tööd” (Sokolov 2004).

Peamiseks ohuallikaks oli aatomilinnakutes siiski radiatsioon, mille kahjulikku mõju ei osatud tol ajal hinnata. Kiiritushaiguse sümptomeid ei tuntud, dosimeetrilise kontrolli vahendid peaaegu puudusid. Kiiritada said kõik: vangid, spetsialistid, teadlased ja ka kõrged ülemused. Korstnast tõusis kogu aeg kollast suitsu, mis tekkis lämmastikhappe kasutamisest reaktorist väljavõetud uraani lahustamisel. Kogu territoorium tehase ümber oli nii reostatud, et ohtliku doosi võis saada isegi mullatöödel. Ühe tol ajal Kõstõmis töötanud arsti sõnul “1951. aastal tuli meil [–] laagribarakis ra-vida 13 kiiritusdoosi saanud vangi, kellest kolmel olid ägeda kiiritushaiguse rasked ilmingud, mis ühel juhul lõppesid surmaga. Need inimesed said kannatada radiokeemiatehase kõrvale kraavi kaevates. Põhiliseks toimivaks teguriks oli välispidiselt mõjuv gamma-beetakiirgus nukliididega saastatud pinnasest” (Medvedev, Medvedev 2001). Tarbetud detailid ja materjalid visati kontrollimatult prügimäele.

Akadeemik Igor Petrjanov-Sokolov kirjeldab Kõstõmi kombinaadi olukorda järgmiselt: “Külastanud mitut plutooniumiga ja poloonium-210-ga tegelnud tootmisüksust, olin ma masendatud naistöötajate ilmest (enamasti oli seal palju noori naisi). Neil oli imelik kõnnak (nad liikusid aeglaselt) ja koolnukahvatu jume. Mulle räägiti, et neist paljudel on “halb” veri ja menstruatsioonihäired. Juba siis panin ma tähele, et neil naistel (nagu muide kõigil tootmistöölistel) puudusid igasugused individuaalsed kaitsevahendid, elementaarseid kiirguskaitse sanitaarhügieenilisi eeskirju ei täitnud aga keegi. [–] Nimelt just siis nimetasin need noored õnnetud iludused mingi seletamatu assotsiatsiooni mõjul “Rjazani madonnadeks” ” (Gubarev 2004). Nüüd teatavaks saanud andmetel said väga paljud töötajad (kuni 8500 inimest) esimesel viiel tööaastal ülisuuri kiiritusdoose. Oli paarsada kiirituspõletust, kahel juhul viisid need käte amputeerimiseni. Mitme aasta jooksul ei teadnud umbes 130 tuhat ümbruskonna elanikku, et vesi jõgedes on radioaktiivselt saastatud, ja jätkasid jõgedest vee ammutamist; radioisotoopide sisaldus vees ületas lubatava sadu ja isegi tuhandeid kordi.

Et kogu maailmas ammu teatavaks saanud Kõstõmi plahvatusest 29. septembril 1957 on palju kirjutatud (nt Medvedev 1979), siis siin sellest vaid üsna lühidalt. (Kuni 1989. aastani pidid NLi tuumateadlased juhtunut rahvusvahelistel konverentsidel ometi salgama.) Plutooniumi tootmise reaktorite ja radiokeemiatehase jäätmed koguti vedelal kujul suurtesse reservuaaridesse. Selleks oli Kõstõmis 60 maa-alust mahutit, igaüks ruumalaga 250 kuupmeetrit. Mahutid olid ümbritsetud betoonseintega ja kaetud pealt 1,5 m paksuste betoonkaantega. Väljastpoolt jahutati reservuaare veega. Plahvatas arvatavasti vedeliku kohale kogunenud gaasisegu (vesinik, metaan, atsetaadiaurud jms), kusjuures 160-tonnine raudbetoonkaas lendas eemale ja atmosfääri paiskus 200 miljonit küriid radioaktiivseid aineid (strontsium-90, ruteenium-106, tseesium-144). Mõne tunniga oli radioaktiivne pilv jõudnud enam kui 300 km kaugusele. Võttes saastatuse piiriks 0,1 küriid/km2, jäi saastatud alasse 217 asustatud punkti elanike arvuga kokku 270 tuhat inimest. Evakueeriti enim saastatud piirkonnast umbes 10 tuhat inimest.

See õnnetusjuhtum polnud Kõstõmis esimene. Kuni 1995. aastani hoiti täielikus saladuses seda, mis oli seal toimunud 1949. aastal. Aasta varem käivitatud tuumareaktoris kasutati jahutamiseks alumiiniumtorudes voolavat vett. Vähem kui poole aastaga hakkasid torud lekkima ja reaktor tuli seisata. Torustiku väljavahetamiseks oli vaja ligi 40 tuhat uraaniklotsi reaktorist välja võtta, mida sai teha kahel viisil: ohutumalt reaktori alla veebasseini lastes või äärmiselt ohtlikul viisil ülespoole, reaktori operatsioonisaali tõstes. Esimesel meetodil eemaldatud uraan poleks enam olnud kasutuskõlblik ja sel ajal ei leidunud kogu riigis 150-tonnist uraanivaru. Niisiis otsustasid kõrged ülemused Beria, Vannikov, Zavenjagin ja Kurtsatov uraaniklotsid ükshaaval ülespoole välja tõsta, sorteerida ja kõlblikud klotsid pärast tagasi panna. Tolleaegne reaktori peainsener Jefim Slavski kirjutab memuaarides: “Uraanivaru (ja juba saadud plutooniumi) päästmise ülesanne lahendati kõige kallima hinnaga – personali möödapääsmatu liigkiiritusega. Sellest hetkest peale osales objekti kogu meessoost personal, sealhulgas tuhanded vangid, klotside väljatõstmises ja nende seast kahjustatute eraldamises; kokku võeti käsitsi välja ja töödeldi 39 tuhat uraaniklotsi [–].” Töö olevat kestnud üle kuu aja, selles osales palju aega ka Kurtsatov ise, kes ainsana oli pädev eraldama defektseid plokke. Klotside kiirgus oli väga tugev ja Slavski arvates saigi see osalemine Kurtsatovile saatuslikuks. Ta suri 57-aastaselt, Beria asetäitja Zavenjagin 55-aasta-selt, töös osalenud radiokeemik Boriss Nikitin 46-aastaselt. Kus ja kunas surid vangid, kes tegid ära suurema osa tööst, ei ole avalikustatud ega üldse kunagi selgitatud. Dokumentides on vaid fikseeritud vangide arvu vähenemine laagris 1949. aastal umbes kolme tuhande inimese võrra, ent seda muutust ainuüksi kiiritushaigusega seletada ei ole piisavalt alust. Lisagem veel, et eriti pingestas töötempot eesmärk koguda kiiresti küllaldane hulk plutooniumi esimese aatomipommi jaoks, mis pidi lõhatama just Stalini 70. sünnipäevaks (detsembris 1949)! Avariiolukordades töötajatele oli ette nähtud lahjendatud piirituse norm. Arvatakse, et kiiritushaiguse all kannatanute arv ulatus viiekümnendate aastate keskel kümne tuhandeni, alles sajandi lõpuks võrdsustati nad Tsernobõlis kannatanutega.

Kõstõmi lähedal paiknevas Karatsai veekogus on praeguseni ja veel aastakümneteks radioaktiivseid jäätmeid 120 miljonit küriid, mida on hinnangute järgi 2,5 korda rohkem Tsernobõli avariis õhku paisatust. Peale selle paikneb tehase territooriumil kaheksa reservuaari eriti aktiivsete vedeljäätmetega; omaaegne plahvatus toimus ühega neist.

VESINIKUPOMMI AUTORLUS

1946. aastal peeti Los Alamoses nõupidamine nn superpommi küsimuses. Edward Telleri juhtimisel arutati vesinikupommi loo-mise võimalust ja lahendusi. Nõupidamisel osales ka Klaus Fuchs. Fuchsi reeturluse hilisem paljastamine ja kohtuasi omakorda sundisid kiirendama uuringuid ja arendustööd. Telleri sõnutsi “ajaloo iroonia on selles, et just inimene, kes andis meie aatomisaladused välja Nõukogude Liidule, avaldas ka tugevaimat mõju otsuse vastuvõtmisele jätkata vesinikupommi loomise alaseid töid”. Levinud arvamuse kohaselt andis Klaus Fuchs Nõukogude Liidule peale aatomipommi saladuse välja ka vesinikupommi võimaliku lahenduse, kuid 1987. aastal antud intervjuus väitis omaaegne Los Alamose juhtiv füüsikateoreetik Hans Bethe, et see polnud siiski nii. Nimelt ilmnes kohe pärast Trumani valitsuse otsust 1952. aastal koostatud salajasest aruandest, et kõik varasemad (ja Fuchsile teada olnud) lahendused vesinikupommi ehitamiseks osutusid kasutuskõlbmatuks. Hans Bethe resümeerib: “Kui venelased tõesti alustasid oma termotuumaprogrammi selle informatsiooni põhjal, mida nad said Fuchsilt, siis oleks ka nende programm pidanud läbi kukkuma.” Telleri nn klassikalise superpommi lahendus põhines vedela deuteeriumiga täidetud konteineril, milles deuteeriumi pidi termotuumasünteesini viima aatomipommi plahvatus. Just siis, kui valitsus oli vormistanud superpommi valmistamise otsuse, sai täitjatele selgeks, et see skeem ei kõlba. Deuteeriumile oleks tulnud lisada ülimalt defitsiitset ainet triitiumi. Triitiumi toot-mine tuumareaktoris oleks kujunenud kümneid kordi kallimaks kui näiteks plutooniumi saamine. Oli ka muid põhjusi, miks superpommi klassikaline kontseptsioon osutus tehnoloogiliselt täiesti kõlbmatuks, liiatigi avastati esialgsetes arvutustes vigu.

Mingit informatsiooni oleks NL võinud saada esimese USA termotuumplahvatuse järel 1952. a atmosfääri paisatud ja sademetega maapinnale langenud ainete täppisanalüüsi põhjal. Seda sai aga teha alles pärast katsetust ja selleks vajati üpris täpseid instrumente. Pommiks ei saanud katsetatut nimetada, sest tegemist oli umbes 50 tonni kaaluva ja kahekordse maja kõrguse rajatisega (Lapp 1962). Esimese NLi vesinikupommi katsetuse järel need analüüsid USAs tehti ning jõuti järeldusele, et ka see 1953. aasta katsetus polnud siiski “päris” vesinikupommi katsetus. Tuleviku seisukohalt olid need ebasobivad lahendusvariandid.

Ajalooliseks muutunud aruandes kirjeldab Bethe üksikasjadeni, kuidas tuli loobuda superpommi klassikalisest lahendusest ning kuidas pingsate otsingute tulemusena jõuti uue kontseptsioonini, mis sai tuntuks kui termotuumapommi Telleri-Ulami skeem. Selleks ajaks oli Fuchs ammu Los Alamosest lahkunud. Kuidas aga seletada Nõukogude Liidu ülimalt kiiret järelejõudmist pommi valmistamisel, eriti veel arvestades Fuchsilt saadud informatsiooni eksitavust? Ulami-Telleri kontseptsiooni järgi pidi deuteerium kokku surutama väga suure tiheduseni, mis oleks välistanud vajaduse triitiumi järele. Ulami idee järgi tuli selleks kasutada aatomipommi plahvatuse lööklainet, Telleri variandi kohaselt aatomipommi fokuseeritud kiirgust. Igal juhul seisnes uus lahendus ülikõrge temperatuuri asemel ülikõrge rõhu kasutamises. Bethe kinnitab oma aruandes, et uus lahendus oli otse vastupidine 1946. aasta ettepanekule. Ulami-Telleri lahenduse puuduseks olid plahvatuse korral atmosfääri paisatavad ja sealt sademetega maapinnale jõudvad jääkained, mis hoolsa analüüsi korral pidid reetma pommi ehituspõhimõtte. Hans Bethe väitis ühes hilisemas intervjuus, et “Sahharov võis küllaltki kergesti teha järelduse, et [–] reaktsioon toimus kokkusurutud aines”. Siit tekib uus motiiv Robert Oppenheimeri ja Vannevar Bushi taotlusele vesinikupommi katsetamist edasi lükata – nii oleks takistatud informatsiooni lekkimist. Vannevar Bush võrdles olukorda esimese NLi aatomipommi katsetamisega, kui ameeriklased ammutasid olulist informatsiooni NLi tuumatehnoloogia kohta just sademete analüüsist. Suurbritanniaski analüüsisid füüsikud sõltumatult USA vesinikupommi katsetamise jääkaineid ning teatasid oma USA kolleegidele, et nad tuvastasid tuumakütuse kokkusurumise pommis (Holloway 1994).

Kuidas juhtus, et NLi füüsikud kasutasid Ulami-Telleri lahendust? Viited spionaazile katkevad viiekümnendate aastate algusest. Ainult ühel korral mainib Hariton oma mälestustes min-git dokumenti ameeriklaste vesinikupommi kohta, kuid väidab teisal, et üldisemalt ei langevat NLi vesinikupommi loomislugu üldse kokku ameeriklaste lähenemisskeemiga. Sahharov nimetab Zeldovitsi pommikontseptsiooni puhtalt “mahaviksituks”, põhjendusi ja viiteid lisamata. Seda probleemi käsitleb pikemalt oma mälestustes ka Feoktistov, nähes algul siin lihtsalt uuringute juhuslikku kokkulangevust, pärast aga vihjates mõnedele salapärastele asjaoludele. Feoktistovi arvates kisti teoreetikud min-gil hetkel lahti senistest ideedest ja neid sunniti otsima midagi kardinaalselt uut. “Mingil hetkel sai “üleval” nähtavasti selgeks, et ei Zeldovits oma meeskonnaga ega Sahharov enda omaga tee seda, mida tarvis, ja vajati otsustavat sammu. Läbimurret, kui soovite. See samm ka tehti. Kuidas – see on teine küsimus” (Feoktistov 1999). Olevat välja ilmunud mingi Zavenjagini visand, mis ei leidnud küll realiseerimist, kuid millest midagi olevat üle võetud. “Mõne kuu pärast ilmus äkki nagu valgus pimeduse riiki ja sai selgeks, et on saabunud “tõe hetk”. Rahvasuu omistas need Telleri ideedest kantud mõtted kord J. B. Zeldovitsile, kord A. D. Sahharovile, kord mõlemale, kuid alati mingis ebamäärases vormis: näib, nagu oleks… ” (Feoktistov 1999). Feoktistov lisab, et isiklikel kohtumistel ei võtnud kumbki asja otseselt omaks.

OSALEMISE MOTIIVID

Pommitegijate tohutus armees on teatud määral arusaadavad kahe äärmise kontingendi – lihttööliste ja tippjuhtide tegutsemise motiivid. Suurel hulgal madala kvalifikatsiooniga töötajatel (vangid, sõjaväelased, ehitajad, lihttöölised) puudus valikuvõimalus, liiatigi ei teadnud nad üldse, mis on eesmärk. Nad olid sunnitöölised selle sõna kõige otsesemas mõttes. Vangide ja sõjaväelaste seisundil polnud olulist vahet. Kurtsatovi asetäitja Igor Golovin vastas ajakirjaniku küsimusele “Kas aatomiprojekti teostamisel kasutati vangide tööd?” järgmiselt: “Kõige laiemas ulatuses! Kõik ehitised, kaevandused, aatomilinnakud, isegi meie instituut Moskvas – kõigil nendel objektidel töötasid vangid. Kas nägite meie klubi? Selles hoones oli vangla, see oli kõrge kinnise müüriga ümbritsetud, nurkades tornid automaaturitega. Ehitis, milles käivitati esimene aatomireaktor (nagu siis öeldi: katel), naaberhooned – kõik püstitati vangide kätega. Või praegune tuumauuringute keskus Dubnas! Selle esimesed ehitajad olid samuti vangid [–]. Meie ehitustel oli neid mitmeid tuhandeid. Seda nägid ja kõigest teadsid kõik spetsialistid.” Kõrvalepõikena olgu lisatud, et vange hakkas tööjõuna kasutama isegi Teaduste Akadeemia oma mittesalajaste instituutide rajamisel. Moskvas ja Leningradis on paljud üldtuntud teadusasutused ehitatud vangide käega: Teaduste Akadeemia füüsikainstituudi FIAN uued hooned, Dubna uurimiskeskus, praegune Obninski instituut (omal ajal objekt Malojaroslavets-10).

Selles osalejate kontingendis olid kaotused suured ning võib küüniliselt väita, et just ellujäänud tekitasid ülemustele probleemi: kuhu panna oma aja ära teeninud/istunud saladusekandjad. Kõstõmis töötanud ja sõjaväelasest ehitajaga abiellunud Tamara L. tunnistas: “Ehitasid soldatid, kuid millised? See sai selgeks alles siis, kui ehitustöö lõppes. Mul ei tulnud mehe ja kolmekuuse pojaga sõita mitte sinna, kuhu oleks tahtnud, vaid kuhu viidi. Aga viidi meid 1949. aasta augustikuus kaubavagunis Sovetskaja Gavanisse, edasi mootorlaeva Nogin trümmis ühisnaridel Kolõmasse. [–] Magadanis teatati sõduritele demobiliseerimisest ja sunniti sõlmima tööleping kolmeks aastaks. Meid viidi kaevandusse “Zelannõi”, kus enne meid olid olnud vangid, ja pandi elama ühisbarakkidesse-muldonnidesse – naised, mehed ja lapsed koos” (Medvedev, Medvedev 2001). Võib lisada, et tööliste üleviimine ühelt aatomiobjektilt teisele oli eeskirjadega keelatud, isegi Magadanis hoiti eri objektide nn erikontingendid rangelt la-hus.

Projekti juhtide hierarhia tipnes muidugi Stalini endaga ja selle meeskonna tegutsemise motiivid ning stiimulid on enamvähem arvatavad. Jättes kõrvale hüüdlauselised sotsialismi ehitamise, rahu kaitsmise ja nõukogude patriotismi, mööngem, et seda liiki motiividest ei saa päriselt välistada külma sõja ohtu ja impeeriumi säilitamise soovi. NLKP Poliitbüroo dokumentidest nähtub, et antiamerikanismi tooniandjaks oli Stalin ja et tema lähikondsed toetasid teda aktiivselt. Hrustsov kirjutab oma memuaarides, et Stalin pidas olukorda sõjaeelseks ja lõi selleks ka kogu riigis vastava poliitilise pingestatuse. Vene keeles on nüüd külma sõja teemal ilmunud mitu kogumikku, nagu Stalin ja külm sõda, Külma sõja stalinlik kümmeaasta, Külm sõda 1945-1963. Ajalooline retrospektiiv, Superriikide salajane sõda jt. On võimalik, et projekti juhtkonnas tõesti usuti lääneriikide rünnaku ohtu. Venemaa aatomienergiaminister Viktor Mihhailov kordas veel pärast NLi lagunemist: “Avaldatud dokumendid tõendavad muud: aatomirünnakuid NSVLile planeeriti reaalselt. Meie, aatomispetsialistid, oleme veendunud, et pool sajandit aitas planeedil rahu säilitada meie loodud tuumarelv. Iga kord, kui USAs ilmus välja uus relvaliik, vastasime adekvaatselt, mis tegi kohe tuumarünnaku mõttetuks – kättemaks muutus vältimatuks.”

Kuna pommitegijatel ei olnud vähimatki võimalust Läände põgeneda, siis tsiteerin siin kõige kuulsama Nõukogude diplomaadist ülejooksiku Arkadi Sevtsenko poja memuaare, kes toob näiteks 28 aastat NLi välisministri kohal püsinud Andrei Gromõko karjääri: “Enamik minu isa kolleege suutis selles atmosfääris ellu jääda. Nad lihtsalt surusid maha kõik südametunnistuse piinad ja elasid, nagu said, nagu välja tuli. Nõukogude ametnikud, nagu muuseas ka Vene ametnikud, muutusid paadunud küünikuteks, kes kaotasid võime eristada head halvast, pühendudes täielikult oma karjäärile ja materiaalse kasu rehkendamisele. Need, kes kahtlesid, jätkasid samuti nõukogude süsteemi teenimist, hoides oma erimeelsust peas, elades sunnitult kaksikelu. Selleks oli palju põhjusi: hirm perekonda kahjustada, hüpertrofeerunud seotus riigiga ja ebakindlus selles, kas eksisteerivad mingid paremad võimalused. [–] Gromõko truudus nõukogude süsteemile oli piiritu ja vaidlustamatu. Ja ka ta ise oli muundunud selle süsteemi põhimõtteliselt tähtsaks osaks ning üheks selle võimsaimaks edasiviivaks jõuks. Ta oli üheaegselt nii süsteemi produkt kui ka üks selle peamistest peremeestest” (Sevtsenko 2004). Surma eel lõpetas Gromõko oma mälestused enam kui tuhandel leheküljel, kuid neis on vähe uut, võib isegi väita, et paljudel juhtudel just oluline puudub.

Aatomitööstuse ja-majanduse juhtfiguure innustasid ja aheldasid silmanähtavalt hirm ja võimutunnetus. Valitses range käskude ja drastiliste karistuste süsteem, ent ka jaotatavad hüved olid tolleaegse nõukogude ühiskonna taustal ahvatlevad. Tööst eemaldumine oli ohtlik, kui mitte võimatu. Jättes kõrvale Stalini ja Beria, peatume erikomitee ühe juhtkuju, Vannikovi saatusel ja käitumisel. Lavrenti Beria elu ja tegevust kirjeldavaid raamatuid on vene keeles ilmunud mitu, üks neist tõlgitud ka eesti keelde (Sokolov 2004). Viimastes Beria biograafiates püütakse väita, et tema kaaskondlaste Malenkovi, Molotovi, Mikojani, Vorosilovi, Hrustsovi, Bulganini ja teiste käed olid samapalju või enamgi verega määritud, Beria aga olevat tegutsenud ennastsalgavalt riigikaitse huvides.

Boriss Vannikov (1897-1962) oli enne sõda töötanud mitmes sõjatehases ja lõpuks relvastuse rahvakomissariaadis. 1941. a ta arreteeriti. Lavrenti Beria ise oli 1953. a sunnitud tunnistama, et “Vannikovi ja teiste suhtes rakendati halastamatut peksmist, see oli tõeline hakklihamasin. Niisiis neilt peksti välja laimavad tunnistused”. Piinajad kirjeldasid, kuidas Vannikov nende käes röökis, kätt haigele südamele surudes. Enamik kaaskannatajaist lasti varsti maha, kuid Vannikovil vedas. Sõja alguspäevadel os-kas ta koostada kirjaliku ettekande relvade tootmise asjus, saatis selle Stalinile ja selle tulemusena sai ta uuesti rahvakomissariks, 1946. aastast aga esimese peavalitsuse ülemaks. Juli(us) Hari-toni hinnangul “suutis andekas insener ja suurepärane organisaator Vannikov kiiresti leida ühise keele suure teadlaskollektiiviga, mida juhtis I. Kurtsatov”. Kuidas see “ühise keele leidmine” mõnikord välja nägi, kirjeldab ühe episoodi kaudu teisal Kõstõmi asedirektor Filippov: “Vannikov läks laua taha, võttis pintsaku seljast ja pani selle korralikult toolileenile. Taskust tõmbas ta püstoli ja pani selle lauale. Nõupidamist alustades käratas ta: “Noh, [–] matj, kandke ette!” Operatiivnõupidamist juhtis ta agressiivselt, suure ülbusega, väljendeid valimata. Kord teatasin ma, et projekti muutmise tõttu hilineb reservuaaride valmimine. Vannikov katkestas mind: “Kui ma olin relvastuse rahvakomissar ja minu peainsener muutis oma lahenduse ökonoomsemaks, käskisin ma ta maha lasta.” Tootmise tõhustamise pärast muretsemise eest ähvardas Vannikov alluvaid samade karistustega, mida talle endale oli kunagi lubatud NKVDs.” Boriss Vannikov sai kolmekordseks sotsialistliku töö kangelaseks, tal oli kuus Lenini ordenit ja kaks Stalini preemiat…

Pommi peakonstruktor Samuel Kotsarjants selgitab oma sattumist Sarovi objektile järgmiselt: “Stalini korraldusel. Olin 1945. aastal Moskva Energeetikainstituudi kateedrijuhataja. Meie juurde tuli keskkomitee kaitseosakonna juhataja Serbin ja ütles, et on seltsimees Stalini korraldus siia tööle suunata. Ma katsusin protesteerida – ausalt öelda ei tahtnud ma loobuda huvitavast tööst MEIs, kuid midagi ei tulnud välja. [–] Naine käis Malenkovi juures, püüdes mind päästa, see ütles: “Ei saa midagi teha, see on seltsimees Stalini käsk.” Pärast proovisin veel kord lahti rabelda, pöördusin Hrustsovi poole, kuid see väitis vastu: “Las Kotsarjants jääb objektile. Pole tal Moskvas midagi teha.” Nii jäingi sinna.”

Et ka kõrgeimal tasemel oli siiski mingi võimalus osalemisest loobuda, näitab Kapitsa juhtum. Kapitsa oli esimene NLi teadlane, kes oli saanud sotsialistliku töö kangelaseks. Tal oli julgust mitu korda saata kirju otse Stalinile, neis isegi Beriat kritiseerides. Kurtsatov tegi varakult (1943) ettepaneku kaasata uraaniprojekti Kapitsa ja tema instituudist veel Lev Landau. Kui 1945. a moodustati aatomienergia erikomitee, siis kuulus sellesse vaid kaks teadlast – Kurtsatov ja Kapitsa. Hiljem hakkas Kapitsa erikomitee tööd kritiseerima ja tegi katset sellest eemalduda. Nüüd on selgunud, et erimeelsus Kurtsatovi ja Kapitsa vahel sai alguse luureandmete kasutamisest. Neid lugenud Kurtsatov võttis Stalini käsul suuna USA pommi kopeerimisele. Kapitsa ei saanud NKVD-lt andmetele juurdepääsu ning üritas uuringutes oma joont säilitada. Ta vabastati algul kohustustest uraaniprojekti raames, mõne aja pärast (1946) võeti aga maha kõigist riigi-ja teadusametitest (Sokolov 2004). Tema instituuti pandi juhtima Kurtsatovi kaastöötaja Anatoli Aleksandrov, pärastine NLi Teaduste Akadeemia president. Kapitsa pidi loovutama ka oma elamu instituudi territooriumil ja jäi üheksaks aastaks võimude põlualuseks. Kapitsa maksis mängust väljumise eest üsna kõrget hinda, ent see hind võinuks veelgi kõrgem olla, kui poleks tegemist olnud maailmakuulsa teadlasega. Stalin ei riskinud Kapitsat täielikult represseerida.

Minnes osalejate hierarhiaredelit pidi astme võrra allapoole, jõuame teadlaste, juhtivate inseneride ja tippspetsialistide tasemeni. Siin muutub motivatsiooni väljaselgitamine keerulisemaks, kohati võimatuks. Põimuvad patriotism, kohusetunne, huvi töö vastu, hüvitised, karjäärihimu, hirm. “Erinevalt Kapitsast töötasid teised akadeemikud ja professorid, kes said oma käsutusse aatomispioonide toodud hindamatu materjali, nii hirmu tundes kui ka südametunnistuse järgi. Projekt võlus oma mastaapidega. Tuli ju luua see, mis ühel ilusal päeval lahvatab eredamini kui tu-hat päikest. Ning tundus, et neil oli ka moraalne eneseõigustus. Beria ja tema kolleegid kõrgemast juhtkonnast veensid teadlasi, et nad loovad kilbi, mis garanteerib, et maad ei ründa Ameerika aatomimõõk. Oli ka hirm selle ees, et kui neid ebaedu korral maha ei lasta, siis istuma pannakse kindlasti. Ning oli reaalne oht, mida esialgu ei osatud kahtlustada: radiatsioon. Paljud nõukogude aatompommi loomisest osa võtnud teadlased su-rid võrdlemisi noorelt kiiritustõppe” (Sokolov 2004). Kogu NLi eksisteerimise aja jooksul korrutati külmast sõjast lähtuvat ohtu suurele kodumaale ja kogu sotsialismileerile. Lõpupoole peeti vajalikuks lisada, et ega teadlastel ja inseneridel olnudki täit ettekujutust reziimi ebainimlikest külgedest. Esineb ka üsna võltse väiteid, nagu poleks midagi teatud Gulagist ega Beria tegevuse ülejäänud osast.

Ühe osalemist õigustava eesmärgina mainitakse teaduse, õigemini kitsamalt, reaalteaduste säilitamist ja arendamist. “Füüsika päästmise” motiivi selgituseks olgu tsiteeritud NLi termotuumaprogrammi juhti ja omaaegset Aatomienergia Instituudi direktorit Jevgeni Velihhovi: “Kahekümnendate aastate humanitaarteaduste kriisi järel jõudis järg nüüd juba hästi tuntud kriisini bioloogias, millega kõik need “rahvateadlased” – Lõssenkod, Prezentid ja Lepesinskajad – hävitasid agrobioloogia kui teaduse, purustasid sündiva geneetika. Vähem on teada, et sama saatust valmistati ette ka füüsikale. 1936. aastal lasti maha Moskva ülikooli füüsikateaduskonna dekaan ja pärast seda valitses teaduskonnas keskaegne pimedus kuni 1953. aastani. Samasugune saatus ootas ka Teaduste Akadeemia füüsikaosakonda. 1938. aastal arreteeriti tuntud füüsik Lev Landau, kes vabastati järgmisel aastal Kapitsa vastutusel. 1949. aasta algul oli trükivalmis korrespondentliikme A. Moltsanovi artikkel, mille taga aimus partei keskkomitee ja milles räägiti “kahjurlusest füüsikas” ning vajadusest pidada teadlastega avalikku diskussiooni. Valmistati ette konverentsi, kus oleks hukka mõistetud idealism ja kosmopolitism füüsikas. Legendi järgi helistasid sellest teada saanud Kurtsatov, Zeldovits ja Hariton koos Beriale. Nad teatasid talle, et kui otsekohe ei muudeta suhtumist teadusesse, siis aatomipomm ei lõhke. Lavrenti Pavlovits jäi mõttesse ja läks Stalinile ette kandma. Beria ole-vat püstitanud küsimuse nii: “Kas diskussioon või pomm.” Stalin vastanud: “Muidugi pomm. Kuid diskussioon – see on ka hea. Inimene püüdis, kirjutas artikli, see tuleb avaldada. Avaldame selle liha-ja piimatööstuse ajakirjas.” Järgnes telefonikõne, valmistumine “diskussiooniks” katkestati “tehnilistel põhjustel” ja enam selle juurde ei tuldud” (Argumentõ… 1999).

Filosoofide rünnakud jätkusid veel viiekümnendatel aastatel ning aatomiprojekti juhid pidid 1952. aasta lõpul uuesti pöörduma kirjaga Beria poole, kus nad selgitasid, et relatiivsusteooria ja kvantmehaanika moodustavad nüüdisaegse füüsika aluse, sealhulgas ka aatomitehnoloogiale. Füüsikud kaitsesid end seega lõssenkismi vastu aatomipommiga! Teadlaste vaateid ja sõnavõtte jälgisid KGB agendid, näiteks oli pideva jälitamise ja pealtkuulamise objektiks akadeemik Lev Landau. Pärastine Nobeli auhinna laureaat Vitali Ginzburg väidab, et kindlast arreteerimisest päästis teda… vesinikupomm. Landau aga olevat püüdnud end hoida projektile nii lähedal kui hädavajalik ja nii kaugel kui vähegi võimalik.

1999. aastal ilmunud kirjutises teeb Velihhov veel suurema üldistuse: “Aeg-ajalt võib kuulda väidet, et parem, kui NSVL polekski oma aatomipommi teinud. Siis poleks ju olnud meie riigile hävitavat “külma sõda” ja relvastuse võidujooksu. Kuid sel juhul me oleksime praegu näiteks Mosambiigi või Kameruni seisundis. Mille poolest need riigid meist erinevad? Selle poo-lest, et neil ei ole teadust, ja see paneb nad absoluutselt ülejäänud maailmast sõltuvasse seisu. Meie aga, tänu tööle tuumarelva kallal, suutsime arendada oma teadust, teha selle saavutused konkurentsivõimeliseks maailmaturul. Seepärast sai 29. august 1949, mil lõhati esimene Nõukogude aatomipomm, meie maale tõeliselt suureks hetkeks” (Argumentõ… 1999). On isegi piinlik juhtida lugeja tähelepanu Venemaa kuulsa akadeemiku arutluse naiivsusele. Velihhov ei märka, et ta näeb füüsika säilimise ja õitsengu põhjusena kuritegeliku reziimi tingimustes kaasaminekut selle reziimi agressiivsete pürgimustega.

Millised ohud varitsesid teadlasi, sellest nüüd 1949. aasta nn geoloogide süüasja näitel. Pravda juures ajakirjanikuna töötanud kellegi A. Sestakova pühaks ülesandeks oli osavõtt kampaaniast rahvamajanduse kahjurite otsimisel. Kord viidi ta Krasnojarskis vaatama kivimite kollektsiooni ja ühe eksponaadi juures selgi-tati, et tegemist on uraanimaagiga. Sestakova sai aru, et tegemist on Krasnojarski kraist leitud maagiga, ja ruttas sellest teatama Pravda peatoimetajale Moskvas. (Tegelikult pärines eksponaat Kesk-Aasia uraanimaardlast.) Peatoimetaja kandis Stalinile ette, et geoloogid-rahvavaenlased varjavad uraani leiukohti Siberis. Alustati otsinguid, saadeti välja ekspeditsioone, organiseeriti kaevandamist, kulutati sadu miljoneid rublasid. Uraani ei leitud. Stalin tegi järelduse, et geoloogid töötavad riigile vastu, ja käskis alustada kohtuasja. Arreteeriti 27 NLi juhtivat geoloogi, nende seas neli akadeemikut ja kümme professorit ning teaduste doktorit. Arreteerituid peksti ja piinati ning sunniti end ja oma lähikondseid süüdi tunnistama. Represseeritud rehabiliteeriti 1954. aastal.

Üheksakümnendate aastate algusest peale tuli pommitootjail end kaitsta avalikkuse rünnakute eest ning kõlas kaeblemine finantseerimise drastilise vähendamise üle. Ajakirjanik Vladimir Gubarev intervjueeris hulka aatomilinnakute juhtivtöötajaid ja tuumafüüsikuid, ning kuigi küsimused olid leebetoonilised, peegeldus vastustes arusaamatus toimuva üle, segadus tulevikuväljavaadetes, nostalgiline suhtumine minevikku ja kohati ka mõningad süümepiinad. Korduvad väited, et valitses suurepärane loominguline õhkkond, et kogu riigist koondati parimad seadmed ja materjalid, et tööle värvati kogu NLi kõrgkoolide pari-mad lõpetajad (Gubarev 1995). Teiselt poolt kõlas näiteks demokraatlikest ja roheliste ringkondadest üpris räige hukkamõist. Solzenitsõni kirjutistes iseloomustatakse NLi teaduslik-tehnilist intelligentsi väljenditega “kuritegelik kiindumine”, “valede tehnoloogiline toetamine”, “ülbe, väiklane ja viljatu gigantide suguharu”. Ühel konverentsil kõlas tuntud bioloogi suust väide, et tuumapommi tegijad tuleks maha lasta, pommi kasutajad aga üles puua! Enesekriitilised noodid ilmusid sajandi lõpuks ka endiste pommitegijate esinemistesse. Tseljabinsk-70 kunagise juhtfiguuri Lev Feoktistovi mälestuste ja mõtiskluste raamat (Mihhail Gorbatsovi eessõnaga) kannab pealkirja Relv, mis end ammendas (Feoktistov 1999). Teravalt väljendus ühes intervjuus nn pommitegijate jõugu kohta ise tuumaprojektis osalenud Vi-tali Ginzburg: “On teadlasi, kes millestki muust ei saa rääkida, kui kisada sellest, et teadus hävib. Vaat enne oli hea, eriti Stalini ajal, anti palju raha. Ma ei saa kuidagi nõustuda nende vanade oinastega. Ei maksa idealiseerida Nõukogude teadust! Tõesti, mõnedes suundades oli ta väga kõrgel tasemel, näiteks füüsika ja matemaatika. Arusaadav: füüsikalt oli kommunistidel tarvis pommi, seepärast olid ka füüsikal suured rahad. Meenub, et kui ameeriklased lõhkasid esimese aatomipommi, tõsteti mu palk kolmekordseks” (Ogonjok 2000).

Eelnevat kokku võttes ja toetudes intervjuudele Vladimir Gubarevi raamatutes (Gubarev 1995, 2004), võib kokkuvõtlikult esitada aatomipommi tegemises osalejate sõnutsi nende tegevuse motiivid ja põhjendused:

– pommi oli vaja, sest USA ähvardas rünnata,
– pommi tegemine oli patriootide kohus oma kodumaa ees,
– töö oli huvitav ja intellektuaalset pinget pakkuv,
– olid loodud kõik tingimused uuringuteks ja arendustööks,
– kindlustati suurepärased olmetingimused ja kõrge palk,
– tuli täita käsku ja karta repressioone,
– valitses kord ja distsipliin,
– tuumapommid on vahendid sõja ärahoidmiseks,
– tuumauuringud viivad edasi teadust ja tehnoloogiat kogu riigis.

Stalini isikliku arhiivi üks põhjalikumaid uurijaid, ajalooprofessor Boris Ilizarov kirjutab Stalini eraelu käsitlevas raamatus järgmist: “Ei keegi muu kui Stalin tegi avastuse, et viies andeka inimese elu ja surma piirile, võib see korda saata loomingulisi ja tööalaseid kangelastegusid. Ja sajad tuhanded loojad käisid läbi Beria “saraskadest”, laagritest, vanglatest ja “puhastustest” ning tõesti lõid nõukogude (täpsemalt stalinliku) teaduse, tehnika ja isegi kultuuri. Stalinismi aastatel oli sisuliselt kogu NSVLi elanikkond seatud piirile. Sellest siis “sotsialismi” ehitamise meeletu tempo ja isegi edu sõjas” (Ilizarov 2002).

Kirjandus

A n d r e w , Ch., V. M i t r o h h i n 2002. Mitrohhini arhiiv. Tallinn.
A p p l e b a u m , Anne 2003. Gulag: A History. New York: Double-day. [Eesti k: Gulag: Nõukogude koonduslaagrite ajalugu. Tallinn: Varrak, 2005].
A r d e n n e , M. von 1974. Ein glückliches Leben für Technik und Forschung. Autobiographie. Berlin.
A r g u m e n t õ … 1999 = Argumentyi fakty, 35, str. 3.
B a r w i c h , H., E. B a r w i c h 1967. Das rote Atom. München.
C o r n w e l l , J. 2003. Hitler’s Scientists: Science, War and the Devil’s Pact. London: Viking.
D o l g o p o l o v 2000 = N. Dolgopolov, Oni ukrali bombu dlya sovetov. Moskva.

D r o g o v o z 2005 = I. Drogovoz, Raketnye voiska SSSR. Moskva.
F e k l i s s o v 1994 = A. Feklisov, Za okeanom i na ostrove. Moskva.
F e o k t i s t o v 1999 = L. Feoktistov, Oru?ie kotoroe sebya isqerpalo. Moskva.
G o o d w i n , I. 1999. “New book unmasks scientist X as spy, but facts of case tell a different story”. – Physics Today, July 1999, pp. 39-40.

G o u d s m i t , S. A. 1947. Alsos. New York. [Vene k 1962]
G r o v e s , L. R. 1962. Now it Can be Told: The Story of the Manhattan
Project
. New York. [Vene k 1964].
G u b a r e v 1995 = V. Gubarev, Yadernyi vek Bomba. Moskva.
G u b a r e v 2004 = V. Gubarev, Belyi arhipelag Stalina. Moskva.
H o l l o w a y , D. 1994. Stalin and the Bomb: The Soviet Union and Atomic Energy 1939-1956. New Haven and London. [Vene k 1997].

I l i z a r o v 2002 = B. S. Ilizarov, Tainaya ?izn? Stalina. Moskva.
I r v i n g , D. 1967. The Virus House. London. [Vene k 1969].

J u n g k , R. 1963. Heledam kui tuhat päikest. Tallinn.
K a l l a s , V. 1992. “Siis, kui lõppes sõda”. – Igavesti noored. Toronto, lk 219-276.
K e r b e r 1999 = L. L. Kerber, Tupolev. Sankt-Peterburg.
K ä b a l a , O. 1953. Aatompomm ja relvastuse areng selleni. London.
L a p p , R. E. 1962. Kill and Overkill: The Strategy of Annihilation. New York.

L o t a 2002 = V. Lota, GRU i atomnaya bomba. Moskva.
M a r e m ä e , E. 2000. “Sillamäe uraanitehaste asutamine ja töö aastatel 1946-1952” (1973) – Akadeemia, nr 3, lk 476-512.
M e d v e d e v , Zh. A. 1979. Nuclear Disaster in the Urals. New York.
M e d v e d e v 2002 = ?. A. Medvedev, “Stalin i atomnaya bomba”. – Vestnik RAN, tom 72, No. 1, str. 57-66. Moskva.
M e d v e d e v , M e d v e d e v 2001 = ?. Medvedev, R. Medvedev, Neizvestnyi Stalin. Moskva.
O g o n j o k 2000 = Ogonek, 43/4670, str. 38-41.
P a r n o v , J. 1980. Probleem 92. Tallinn.
R i e h l , N., F. D. S e i t z 1996. Stalin’s Captive: Nikolaus Riehl and the Soviet Race for the Bomb. American Chemical Society and the Chemical Heritage Foundation.
S m y t h , H. D. 1945. Atomic Energy for Military Purposes. Princeton, NJ. [Vene k 1947].
S o k o l o v , B. 2004. Beria: Kõikvõimsa rahvakomissari saatus. Tallinn: Tänapäev.
S o l z e n i t s õ n, A. 1990. GULAGi arhipelaag, I-II. Tallinn.
S o l z e n i t s õ n, A. 2004. Esimeses ringis. Tallinn.
S t e e n b e c k , M. 1978. Impulse und Wirkungen: Schritte auf meinem Lebensweg. Berlin. [Vene k 1988].
S u d o p l a t o v , P. 2000. Erioperatsioonid: Lubjanka ja Kreml 1930-1950. Tallinn.
S e v t s e n k o 2004 = G. Xevqenko, Pobegiz koridorov MIDa. Moskva.
T i m o f eje v -R e s s o v s k i 1995 = N. Timofeev-Resovskii, Vospominaniya. Moskva.

T s e r t o p r u d 2002 = S.Qertoprud, Nauqno-tehniqeskaya razvedka ot Lenina do Gorbaqeva. Moskva.
T s i k o v, K e r n 2001 = V. Qikov, G. Kern, Ohota za atomnobomboi. Moskva.
V s e v i o v , D. 2001 Nõukogudeaegne Narva: Elanikkonna kujunemine 1944-1970. Tartu.
W a l k e r , M. 1990. Die Uranmaschine: Mythos und Wirklichkeit der deutschen Atombombe. Berlin.

Published 18 April 2006

Original in Estonian
First published in Akadeemia 2/2006

Contributed by Akadeemia
© Uno Veismann/Akadeemia Eurozine

PDF / PRINT

recommended articles