Mõnest demokraatia elujõulisuse tingimusest

I.

Sooviksin algatada arutelu demokraatia elujõulisuse tingimustest siin kahekümnenda sajandi lõpus. Ning selle kaudu omakorda tõstatada küsimuse, mida me “demokraatia” all õieti silmas peame.

Sissejuhatuse mõttes kõneleksin aga paari sõnaga demokraatia kesksest rollist meie ajajärgul. Pean silmas asjaolu, et demokraatia on möödapääsematu pürgimus, et tänapäeva maailma tsivilisatsioonis eksisteerib teatud demokratiseerumissurve, olgugi et selle poole liikumine on mitmes maailma osas takistatud või isegi vastassuunda pööratud.

Osalt seisneb küsimus selles, millised poliitilise legitimeerimise viisid on tänapäeval vastuvõetavad. Viimased hierarhial või päritava võimu arusaamal põhinevad režiimid on kadunud ning meil on keeruline meenutada sedagi, millised nad õieti olid. Õigupoolest oli Teisele maailmasõjale eelnenud fašistlike ja paremautoritaarsete režiimide laine lähiajaloos viimane, mis tõotas au ja uhkust mõne muu ideoloogia kui demokraatia teel. Praegu peavad kõik režiimid ennast õigustama demokraatia kaudu. Leninistlikud vasakpoolsed valitsused kuulutavad end olevat radikaalsemalt demokraatlikud kui nende kodanlik vastasleer. Ning tänapäevased paremautoritaarsed režiimid, siinne1 nende seas, väidavad aina, et taastavad oma riigis demokraatia siis, kui riik selleks “valmis” on. Tänasel päeval tagab lõppkokkuvõttes legitiimsuse vaid rahva suveräänsus.

Ent demokratiseerumissurve all pean ma silmas midagi hoopis põhjapanevamat. Eespool öeldu puudutab ehk vaid kohustuslikke silmakirjalikkuse vorme. Asi seisneb aga milleski hoopis olulisemas.

Mõistmaks, milles see seisneb, peame esmalt pöörama tähelepanu asjaolule, et demokraatia ja liberaalse kaanoni kesksed ideaalid on hakanud üksteist tihedalt toetama. Nende ideaalide all pean ma silmas isikuvabadust ja õigusriiki. Liberaalid on alati kuulutanud, et need tõusevad ja langevad koos, kuid kunagi oli aeg, mil see polnud sugugi nii ilmne. Valgustatud despotismi kuldajastul 18. sajandil leidus režiime, mis seadust au sees hoidsid ning kus õigusriik tagas vähemasti juhtivate klasside puutumatuse, ent isegi üksnes juhtivaid klasse hõlmavast osaluslikust valitsemisest polnud neis märkigi.

Sellist laadi režiimi võimalikkus on aga hierarhiliste mõistete ning neist tulenevate eri klasside staatust määratlevate selgete piiride hägustumise tulemusena haihtunud. Mitte ükski ületamatu barjäär ei hoia tagasi despootlikku valitsust saatmast korda hirmsaimaid inimõiguste rikkumisi. Isikuvabaduste ja õiguskorra ainsaks kaitsekilbiks on mingit laadi rahvavõim — või siis vähemasti selle kehtestamise võimalus lähitulevikus. Ja vastupidi, isikuvabadus ja õigusriik on omakorda selgelt ehtsa demokraatia eeltingimused, see tähendab, sellise režiimi eeltingimused, milles elavatel inimestel on võimalik võimust sõltumatult mobiliseeruda selle poliitika muutmiseks või määramiseks. Need nähtused moodustavad ühtse paketi.

Niisiis usun, et meie ajastul esineb teatav surve liikuda selle paketi kui terviku suunas, mis tuleneb asjaolust, et isikuvabadus näib tagavat tehnoloogiliseks ja majanduslikuks kasvuks kõige soodsamad tingimused. See ei ole alati nii olnud ning kunagi tulevikus võib see jälle muutuda. Praegusel hetkel sõltub majanduskasv aga olulisel määral teaduslikest ja tehnoloogilistest uuendustest ja ettevõtlusvaimust. Ning mõlemaga neist on despotismi tingimustes raskusi. Leninistlike režiimide majanduse haletsusväärsele seisule pärast esmasest industrialiseerimisest tingitud kasvusurve lõppemist on sageli tähelepanu juhitud. Nõukogude Liit on vaid hiiglaslik lihasmägi, mis ei suuda isegi omaenda kodanikke täiel määral ära toita. Lisaraskusi põhjustab repressiivrežiimidele ka tänapäevase side- ja infotöötlustehnoloogia kasvav tähtsus.

Kiiresti kasvavate despootlike kapitalistlike režiimide eksisteerimine — nagu Taiwan ja Korea — ei lükka minu kirjeldatava suundumuse olemasolu otsustavalt ümber. Väidaksin sellele vastu, et surve nende demokratiseerimiseks on juba tekkinud ning ainult kasvab. Sedasama on oodata ka siin mandril.2 Ning mi- da üleüldisemaks see suundumus muutub, seda enam hakatakse demokraatliku režiimi olemasolu pidama tsiviliseeritud maailma kuulumise eeltingimuseks. Ja see surve suureneb veelgi. Kui mul on õigus, siis kujutab see endast helgemat laiku muidu tumedal pildil.

II.

Selle kõige tõttu on veelgi olulisem selgitada, mis on demokraatlik režiim ning kuidas on võimalik tagada selle elujõulisust. Muidugi võib demokraatiat alati määratleda teatavate institutsiooniliste tunnuste kaudu: rahvahääletuse teel valitavate esinduskogude olemasolu, mitme partei õiguslikult tunnustatud olemasolu ja muu selline. Ent isegi kui kõrvale jätta seesuguste loetelude korral tekkida võivad eriarvamused, jätab selline määratlus ikkagi tähelepanuta midagi väga olulist — küsimuse sellest, millist laadi suhteid tekitab inimeste vahel see, kui nad on ühe ja sama demokraatliku režiimi kodanikud. Soovime siin saada mingit sorti pilti tegelikust demokraatiale iseloomulikust poliitilisest protsessist ning selle osaliste omavahelisest seotusest.

Sellest ülevaadet anda tõotavaid teooriaid on terve rodu. Tahaksin siin mainida kaht neist, mis on äärmiselt levinud ja populaarsed, kuid minu meelest ekslikud ja täiesti eksitavad. Seejärel pakuksin omalt poolt välja kolmanda. Muidugi ei suuda ükski teooria ammendada demokraatliku riigi taolist keerulist nähtust. Iga teooria, isegi halb teooria, kirjeldab mõnda tõelisuse tahku. Ent mõned neist võivad seda tahku olulise tunnuse pähe võttes pilti kriitiliselt moonutada ning just seda ma silmas peangi, kui nimetan neid ekslikuks.

1.

“Teooria” nimetus on siin õigupoolest ülisuur lihtsustus. Tegelikult kõnelen ma kõigil juhtudel ühesuguseid põhimõisteid hõlmavatest teooriate perekondadest. Lihtsuse mõttes kõnelen ma neist siiski mõnikord ainsuses, justkui oleks kõigil juhtudel tegu vaid üheainsa vaatega.

Esimene ekslik teooria on olnud ülipopulaarne Ameerika politoloogias. Selle vahetuks allikaks on demokraatia “majanduslik” käsitlus, mida on nõnda hästi seletanud Schumpeter3 ning mis on edasi harunenud huvirühmade teooriateks4 ja seejärel vaadeteks, mis kujutavad poliitilist süsteemi “pöördumisprotsessina”.5 Selle sügavamad juured on Locke’i ja Hobbesi teooriates 17. sajandist ja nende mitmesugustes edasiarendustes 18. sajandi valgustusajastu mõtlejatelt.

Selle teooriate perekonna keskseks tunnuseks on, et nad mõistavad poliitilist ühiskonda seda moodustavate indiviidide sihtide saavutamiseks loodud ühise tööriistana (kuigi ka neid ühiskonda moodustavaid üksusi võib omakorda käsitada rühmadena). Sihte ja eesmärke mõistetakse põhimõtteliselt — võiks isegi öelda, et ontoloogiliselt — üksikisikute sihtide ja eesmärkidena. Rühma sihist kõneldes peetakse silmas sellist sihti, mille saavutamiseks üksikisikud koonduvad. Ühtse eesmärgi saab alati lahutada selle üksikkomponentideks.

Demokraatlik on selle skeemi kohaselt režiim, mis juhindub oma liikmete sihtidest ja soovidest. Selle silmapaistvaks omaduseks on selle tundlikkus. Ent kuna iga režiim juhindub alati kellegi sihtidest, olgu need siis kasvõi vaid despoodi omad, võime seda voorust väljendada ka õigluse mõiste kaudu: demokraatlikud režiimid juhinduvad võrdselt kõigi sihtidest, või siis teevad nõnda vähemasti ideaaltingimustes. Selle kõrvale võime seejärel lisada nende režiimide teise põhivooruse, milleks on nende võime reageerida tõhusalt, täites ka tegelikult inimeste vajadusi ja eesmärke. Tõhususe ja õigluse nõue võivad minna omavahel vastuollu. Parimaks viisiks, kuidas nende voorusteni jõuda ning valitsuse sellist tundlikkust tagada, peetakse tavapäraseid demokraatiaga seostatavaid institutsioone, esinduskogude ja võimukandjate regulaarseid valimisi paljude parteide seast.

Kirjeldatud pilt vastab selgelt mõnele tänapäevase suure, tööstusliku ja bürokraatliku riigi tunnusele. Paljud inimesed leiavadki seda teooriat esmakordselt teistega kõrvuti tundma õppides, et see peegeldab kõige paremini nende kogemust. Kogemus, mida see näib peegeldavat, on suure ja bürokraatlikult juhitava ühiskonna kodaniku oma, kes ennast sellega üsna vähesel määral samastab, kuid kellel on elus omad sihid ning kes tunneb, et tal on täpselt samasugune õigus nagu kõigil teistel nende poole püüelda ja selles tuge saada või vähemasti teha seda ilma takistusteta. Valitsuselt nõuab ta, et see toimiks tõhusa ja õiglase kollektiivse tööriistana. Need nõudmised ei erine just väga palju sellistest, mida see inimene võiks esitada ettevõttele, millega ta kaupa teeb. Ainult et õigem oleks seda võrrelda pigem rühma ettevõtetega, mille omavaheline konkurents võimaldab tal ühega rahulolematu olles teise kasuks ümber otsustada. Just sellisele analoogiale tugines ka Schumpeteri teooria, kus omavahel võistlevate parteide juhte nähakse ettevõtete kombel konkureerivat valijatest “tarbijate” nimel.

See mudel jätab mõistagi vaatluse alt välja selle, mida alati on peetud kodanikuseisuse vooruseks ja väärikuseks—selle, kuidas inimesed aktiivselt oma valitsuses osalevad, kuidas nad mõnes mõttes ennast ise valitsevad. Majanduslik vaatepunkt pole osalust mitte niivõrd eiranud, kui suhtunud sellesse umbusuga. Inimesed peavad saama süsteemis osaleda sellisel määral ja sellisel tasemel, mis tagab süsteemi kuuletumise neile. See hõlmab muu hulgas üldist valimisõigust ning õigust luua uusi parteisid või liikumisi juhul, kui olemasolevad mõnd olulist eesmärki piisaval määral ei kaitse või selle eest ei seisa. Samas ei nõua see inimestelt mitte mingisugust suuremat aktiivsust ega tegelikku osalemist poliitika kujundamises ja otsuste langetamises. Piisab ka sellest, et valitsejate kukutamise võim annab neile veenvalt voli vabaneda kõigist, kes nende vajadustest ei juhindu.

Sellest tihedam osalus oleks kammitseva mõjuga, kui mitte suisa ohtlik. See mõjuks kammitsevalt, kuna valitsemine nõuab tänapäeval märkimisväärsete majanduslike, teaduslike, tehnoloogiliste, kultuuriliste jne eriteadmiste valdamist või vähemasti kogumist. Ja seda oskavad kõige paremini teha spetsialistid või siis inimesed, kel on erilist annet ja ka kogemusi spetsialistidelt abi otsimises, s.t elukutselised poliitikud. Masside asjasse segamine vähendaks vaid valitsuse efektiivsust. See võib omakorda olla ohtlik, põhjustades frustratsiooni ja legitiimsuse langust. Ühtlasi võib masside mobiliseerimine valitsuse mõjutamiseks olla ohtlik ka otsesemas mõttes. See võib häirida valitsuse peenelt balansseeritud tundlikkust suure hulga erinevate huvide suhtes ning kallutada seda mobiliseeritute kasuks, mis omakorda seaks ohtu demokraatliku riigi.

Võimalikke viise selle teooria kritiseerimiseks on mitmeid. Üks Ameerika politoloogias levinud viis on olnud kritiseerida seda kui Ameerika ühiskonna portreed. Vasakpoolsete kriitikute väitel pole süsteem sugugi olnud nii ühtlaselt ja kõige suhtes tundlik, kui selle poolehoidjad näivad arvavat. Kõigi huvide mobiliseerimine pole tegelikkuses olnud sugugi võimalik; mõned rühmad on olnud süstemaatiliselt ebasoosingus ning on kogenud raskusi oma esindatuse tagamisel — nagu tarbijad või tõrjutud rassi- või keelerühmad.

Selles kriitikas on kahtlemata omajagu tõtt, ent minu vaatepunktist pole see siin keskne, kuna minu huvi on seotud millegi hoopis fundamentaalsemaga, nimelt põhiarusaamadega demokraatliku riigi loomusest. Kas tõesti moodustaks selline süsteem tervikuna teostudes adekvaatse demokraatliku riigi? Mulle näib ilmselge, et see pole nii. Ma ei apelleeri seejuures sugugi vaid sellele, nagu oleks osalus ja sellest tulenev väärikus oluline inimlik hüve. Majandusteoreetikud vastaksid sellele arvatavasti, et nad on minuga põhimõtteliselt nõus, kuid teatud piirist edasi on osalus nende kirjeldatud põhjustel paraku ebapraktiline.

Minu argument on aga hoopis fundamentaalsem. Majandusliku teooria tähelepanu alt jääb täiesti välja üks kodanikuhumanismi traditsiooni keskseid teemasid, nimelt see, et vaba, s.t mittedespootlik režiim nõuab oma kodanikelt tugevat samasustunnet (mille kohta Montesquieu ütleb vertu). Selle kodanikud peavad tunnistama riigi püsimiseks vajalikku reeglistikku ja mõnikord isegi tooma selleks vajalikke ohvreid ning kaitsma riiki selle vaenlaste eest. Nad peavad maksma makse, järgima seadusi ning riiki ähvardava sise- või välisohu korral selle kaitseks koonduma. Juhul kui neid selleks ei sunnita — sel juhul ei oleks enam tegu vaba režiimiga —, peavad nad seda ise soovima ning see eeldab neilt tugevat ühtekuuluvustunnet selle riigiga ning selle seaduste, kommete ja asjadega — olema äärmisel juhul valmis selle eest oma elu andma. Neil peab olema seda, mida kuni 18. sajandini nimetati patriotismiks.

Selles valguses on majandusliku teooria pakutaval pildil demokraatiast olulisi puudujääke. Juhul kui inimesed tõesti peaksid oma sihte vaid individuaalseks, juhul kui nad tõesti mõtleksid oma riigist üksnes kui ühisest tööriistast, iseloomustaks neid vaid nullastme patriotism või vertu ning riigil puuduks võime panna vastu välisele rünnakule, sisemisele õõnestamisele või ebalojaalsest käitumisest tingitud söövitusele. Süsteemi massiline petmine võib selle seisata ning suruda ühiskonnale peale despootlikuma korralduse.

Lühidalt, ei ole võimalik, et toimivas demokraatias oleksid kõik eesmärgid puhtalt individuaalsed; või teisisõnu, et ühised eesmärgid kujutaksid endast vaid individuaalsete eesmärkide koondit. Olemas peab olema vähemalt üks tugevas tähenduses alal hoitav ühishüve: riigi enese ja selle seaduste olemasolu peab olema midagi sellist, mida kõik ühtemoodi väärtustavad.

Selles valguses võib kodanike vaieldamatut võõrandumist suurtes demokraatiates, kus paljud inimesed tõepoolest määratlevadki oma eesmärke puhtalt individuaalsena ning näevad oma suhet ühiskonnaga puhtinstrumentaalsena, pidada väga olulises mõttes parasiitlikuks. Suured inimhulgad võivad oma demokraatlikes ühiskondades elada sellist ohjamatut ja osavõtmatut elu üksnes seetõttu, et pidevalt on olemas suur hulk ühiskonna ja selle seadustega üldiselt samastuvaid inimesi. Juhul kui kõik sellisteks muutuksid, seaks see ühiskonna suurde ohtu.

2.

Majanduslike teooriate perekonnale vastandub — teatud mõttes polaarselt—teistsuguste lähenemisviiside perekond, mis on pärit Rousseau loomingust või vähemasti ühest võimalikust Rousseau tõlgendusest. See teooria väidab end vägagi kehastavat kodanikuhumanismi traditsiooni, mille tähelepanu all on eelkõige see, mille majanduslik teooria kõrvale jätab, teisisõnu kodanikuvõim ja sellega seonduv väärikus.

Ühes veenvas Ühiskondliku lepingu tõlgenduses mõtestatakse enese valitsemist tahte kaudu. Ma olen vaba ja valitsen ennast ise siis, kui ma “allun üksnes iseendale” ja juhindun omaenda tahtest.6 Ent ühiskond saab sellele toetuda ainult juhul, kui on võimalik selline asi nagu üldine tahe, une volonté générale. Juhul kui see nii ei ole, siis tähendab ühe inimese tahtele allumine teise orjastamist. Demokraatia võimalikkus on seega samatähenduslik üldise tahte võimalikkusega, mille väljatöötamises osalevad kõik ning millega kõik samastuvad.

Ühtegi otsest Rousseau järgijat tänapäeval ei leidu, ent selline üldine arusaam üldsuse tahtest on tuumaks paljudele meie päevil vägagi elujõulistele demokraatiakäsitlustele. Sellist malli olid mõned 1960. aastate lõpus põhjamaade ühiskondades erinevaid mässe ja vastuhakke inspireerinud arusaamad radikaalsest osalusest. Nende aluseks oli arusaam, et kui purustada teatavate ebademokraatlike huvide mõju ja võim või repressiivsete eluvormide kütked, tuleb nende alt nähtavale varjatud ühtsus, milles igaühel on võimalik soostuda kõigi inimeste täielikku arengut võimaldavate ühiste tingimustega.

Neid kõrvale jättes on aga Rousseau kõige mõjukamaks järglaseks selles mõttes marksism, eriti selle leninistlik variant. Marksismile on omane sügavale juurdunud arusaam, et vaenulik vastandumine on klassiühiskonna sünnitis ja kui see ükskord ületatakse, tuleb nähtavale selle alla peidetud sihtide harmoonia, “kus igaühe vaba arenemine on kõigi vaba arenemise eeldus”.7 Seega eksisteerib mingit laadi üldine proletariaadi tahe, mis juhib seda läbi kapitalistliku ühiskonna vastase revolutsiooni uue ühiskonna ülesehitamise poole, mis saab lõppkokkuvõttes olema anarhistlik. Leninism võttis selle idee üle ning liitis sellega saatusliku käsituse avangardipartei rollist. Leninistlikud parteid ja valitsused kõnelevad alati töölisklassi nimel, justkui oleks sellel rühmal ühine eesmärk, mida nad oskavad lugeda ja tegudesse valada. Kahekümnenda sajandi lõpul marsib la volonté générale edasi just nende massimobilisatsioonirežiimide kujul, mis on viinud süstematiseeritud rõhumise tõeliselt tohututesse mõõtmetesse. Jean-Jacques tunneks õõvastust nähes, mis tema ideega on tehtud.

Nii nagu majanduslik teooria, ühtib ka üldise tahte mõiste tegeliku kogemusega. See on eespool käsitletu otsene vastand. See on võõrandumise õhustikule või isegi repressioonidele vaatamata ennast puudutavates olulistes küsimustes neile sõnaõigust tagavaks liikumiseks koondunud inimeste kogemus. Kui ametiühingute eestvõitlejad organiseeruvad repressioonidega võitlemiseks, kui elamurajooni asukad koonduvad takistamaks oma kodude lammutamist kiirtee ehitamise tarvis, kui riigi kodanikud organiseeruvad neid rõhuva diktatuuri vastu, nagu toimub praegu Tšiilis, siis võivad selle osalised kogeda tugevat ühise sihi, ühiselt selle eesmärgi poole püüdlemise tunnet ning üheskoos oma saatusesse sekkumisest tulenevat ühist väärikustunnet. Rousseau’likust ideest saab selle katsumuse varal reaalsus. Nad heidavad kõrvale kõik muud erinevused, tajudes eelkõige oma ühise eesmärgi olulisust ning tunnevad täiesti õigustatult, et selle saavutamine oleks enese valitsemise seisukohast oluline võit. Selliselt ühise eesmärgi nimel koondumine võib olla meeliülendav. See on demokraatiakogemuse oluline osa.

Demokraatiateooria tuumana, pildina enese valitsemisest kui protsessist ja selle käigus kujunenud inimestevahelistest suhetest on sellel aga olulisi puudusi. Ta ei anna ülevaadet sellest, kuidas üksikisikud või rühmad võivad omavahel põrkuda vastaste või rivaalidena, kel on lahkuminevaid ja omavahel ühitamatuid eesmärke ning erinevaid arusaamu üldisest hüvest. Demokraatlik režiim peab olema selline, kus nende erimeelsuste ja vastasseisude üle mingil viisil piike murtakse, mitte selline, kus neid mingil moel välditakse või lahustatakse. Harvad on hetked, mil kogu ühiskond saab jagada üldise tahte eufooriat. Ning needki on sageli väliskonfliktist põhjustatud, kõige traagilisemat sorti hetked. Väiksemate rühmade kogetav üldine tahe, mida esindavad eeltoodud näited, on osa pidevast eesmärkide nimel peetavast võitlusest, mitte ei asenda seda.

Rousseau’lik mudel on niisiis demokraatliku ühiskonna üldise teenäitajana katastroofiliselt puudulik. Sest see delegitimeerib erimeelsusi, rivaliteete, sisevõitlusi. Ja ainuke viis nendest vabanemiseks on repressioonid. Seetõttu on sellel mudelil põhinevad režiimid kõikjal despootlikud.

3.

Kuigi mõlemad mudelid sisaldavad minu arvates omajagu tõtt, pakuksin ma nüüd välja kolmanda, mis minu meelest kirjeldab paremini elujõulise demokraatliku ühiskonna põhiolemust. Seegi toetub tugevalt kodanikuhumanismi traditsioonile, aga teistmoodi kui Rousseau oma. See vaade võimaldab konkurentsi ja võitluse kesksust vabas ühiskonnas—erinedes selle poolest üldsuse tahte teooriast —, aga näeb samal ajal ühiskonna liikmeid koondununa keskse identiteeditelje ümber — erinedes selle poolest majanduslikust teooriast. Selle teooria algeid on võimalik leida näiteks Tocqueville’i töödest,8 meie päevil teatud määral aga Hannah Arendti kirjutistest.9

Keskseks identiteediteljeks on siin vana väljendit kasutades “seadused”, s.t poliitilise süsteemi kesksed institutsioonid ja toimimistavad. Neid nähakse ja väärtustatakse ühishüvena, kuna neid tajutakse kõigi osaliste väärikuse allika ja kaitsemüürina. Seejuures peetakse enesestmõistetavaks, et osalised omavahel sageli võistlevad, et nende arvamused avaliku korra ja võimupositsioonide täitjate suhtes lahku lähevad, kuid nendes vastasseisudes võrdsena osalemine arvatakse olevat seotud olulise väärikustundega ning kõigile selleks võimalust tagavaid seadusi arvatakse peegeldavat üldist tahet selle võimaluse üleüldiseks tunnustamiseks, mis teeb neist seeläbi hindamatu ühishüve.

Kõik see on muidugi idealiseering — või siis ideaaltüüp nagu teisedki eespool visandatud teooriad. Avalikes võitlustes juhipositsiooni võtvad aktiivsed osalised on demokraatia tõelises maailmas vähemuses, kui osundada ühe tuntud käsitluse pealkirja.10 Osalusel on tegelikult hulk tasandeid ja vorme, millest kõik pole sugugi võrdse kaalu ja tähtsusega, alates tipp-poliitika juhtidest ja lõpetades erakonna kohaliku tasandi liikmete ning poliitilist protsessi mõjutavates ühendustes ja liikumistes töötavate inimestega. Võib-olla moodustavad seejuures kõik need kokkugi vähemuse.

Ühtlasi, nagu eespool öeldud, kirjeldavad teised käsitletud teooriad tõeluses samuti olulist osa inimeste kogemusest. Paljud osalusest hoidujad võivad leida just majandusliku teooria klappivat faktidega ning mitmed protestiliikumiste vedajatest võivad pidada üldsuse tahte teooriat vahetumalt oluliseks. Ent ka seda kõike mööndes võib ikkagi olla tõsi, et demokraatliku ühiskonna seadustes ja institutsioonides nähakse üldiselt kõigile potentsiaalselt omase kodanikuväärikuse ühtset väljendust ja kaitsjat. Ja see on olulise tähtsusega.

Võime siin illustratsiooniks tuua tükikese USA lähiajaloost. Isegi vaatamata kõigile selle demokraatia puudustele, vaatamata võimu usurpeerinud hiiglaslikule korporatiivsele ja riiklikule bürokraatiale, vaatamata kodanike võõrandumisele ja abitustundele osutus tunne, et säärast usalduse rikkumist ja võimu kuritarvitamist ei saa taluda, Watergate’i sündmuste ajal siiski sedavõrd tugevaks, et president oli selle tõttu sunnitud ametist lahkuma. Tegemist on klassikalise näitega sellest, kuidas toimib üldine uskumus, et seadused on kodanikuväärikuse ühine allikas ning nende rikkumine on lubamatu. Maailm võib olla tänulik, et see refleks on Ameerika Ühendriikide avalikkuses endiselt tugev. Ükskõik kui ohtlik ka viimaste aastate Ameerika poliitika on olnud, maailm on kahtlemata pääsenud nii mõnestki painajalikust õudusest tänu sellele, et ameeriklased endiselt usuvad oma vabariiklikesse institutsioonidesse.

Nüüdseks peaks olema selge, miks ma eelistan seda demokraatiamudelit teistele. Mitte seepärast, et vaid see üksi teatavat kogemust peegeldaks; see on omane kõigile kolmele. Pigem sellepärast, et teised kaks on protsessi kui terviku ja meie vahel selle käigus kujunevate suhete mudelitena olulisel määral ebaadekvaatsed. Me oleme ühtaegu ka ühise poliitilise tööriista kasutajad; ning mõnikord liidab meid ühine tahe. Ent juhul, kui ükskõik kumb neist peaks osutuma meie poliitilise elu keskseks tõsiasjaks, ei elaks me enam demokraatlikus riigis. Selle ainuke püsiv alus saab olla olukord, kus me näeme seda riiki ja selle seadusi kodanikuväärikuse ühtse kaitsjana.

III.

Millised on aga sellise riigi võimalikkust või elujõulisust tagavad tingimused? Võime otsekohe nimetada mitmeid tingimusi, mis selle võimatuks muudavad. Minu kolmandast vaatepunktist lähtuva demokraatliku elu käsitluse keskmeks on arusaam kõigi selle osaliste võrdsest väärikusest, kuna riiki tuleb selle järgi väärtustada kodanikuväärikuse ühtse allikana. Seda nägid nii juba varaseimad Kreeka demokraatiad, mis mõnikord nimetasid oma kodanikke “võrdseteks”.11 Ent mitte kõik nende ühiskondade asukad ei kuulunud kodanike klassi. Sellised ühiskonnad olid koduks kõige ebavõrdsemat laadi suhetele, sealhulgas orjusele, mille tegi võimalikuks allutatute riigivalitsemises osalemise keeld, mis nõnda tagas riigi toimimise kõigi kodanike võrdse seisundi kaitsjana.

Tänapäevane arusaam demokraatiast on hoopis teistsugune. Nüüd peab see hõlmama kõiki. Praegust Lõuna-Aafrika režiimi ei pea demokraatlikuks mitte keegi peale selle apologeetide. Demokraatlik režiim on seega ühitamatu selliste suhetega, mis takistavad inimesi tajumast üksteist võrdsetena, olgu need suhted siis kultuurilised või majanduslikud. Endiselt hierarhilistest kujutelmadest läbi imbunud kultuuris, mis asetab eri seisused selgelt erinevatele astmetele, ei saa selline riik eksisteerida. Samasugune puudujääk kaasneb ka olukorraga, kus majanduslik võim on ülitugevalt koondunud ja kus näiteks suurmaaomanikud seisavad silmitsi maata talupoegadega.

Siit kerkib omakorda küsimus demokraatia ühitatavusest erinevate majanduslike režiimidega, nii sotsialistlike kui kapitalistlikega. Pöörduksin selle juurde hiljem tagasi. Et selleks pinda ette valmistada, käsitleksin esmalt mõningaid muid tingimusi.

1.

Üheks neist on ühtsuse tingimus. Minu kaitstava kolmanda vaate kohaselt on sedalaadi valitsusvormile omane asjaolu, et selle osalised näevad end hõlmatuna oma kodanikuõiguste ühisesse kaitsmisse. See ei tähenda üksnes niisuguse režiimi üldist tunnustamist, vaid seda, et nad tunnevad end neid õigusi ühiselt kaitstes väga konkreetsel viisil oma kaasmaalastega seotuna. Iga demokraatia- ja õigusriigivastane kuritegu, nagu Tšiilis septembris 1973 toimunud riigipööre, eriti aga veel selline, millega kaasnevad massilised tapmised, mõjub tsiviliseeritud maailma avalikule arvamusele alati tugeva šokina. Paljud inimesed sooviksid meeleldi pakkuda oma abi. Seda põhjusel, et nad on end põhimõtteliselt sidunud demokraatia kui poliitikavormiga. See soov võib paraku aga, nagu teame, jääda vaid heaks kavatsuseks ning peagi meelest minna, kuna selle koha täidavad teised rahvusvaheliselt tähelepanu pälvivad sündmused. Kodaniku tahe kaitsta oma põhiseadust, solidaarsus kaasmaalastega, kelle õigusi rikutakse, peab tõelise mõju avaldamiseks olema sellest tugevam. See tugevus peab välja kasvama solidaarsustundest, mis pelgast üldsõnalisest demokraatiale pühendumisest enam seoks mind teiste konkreetsete isikute, minu kaasmaalastega.

See solidaarsustunne on osa eespool mainitud “patriotismi” algsest tähendusest. Tänapäeval on selle sõna tähendus muutunud, vähemalt inglise ja prantsuse keeles. See on nihkunud tähenduselt lähemale “rahvuslusele”, mida selle all sugugi silmas ei peetud näiteks Ameerika või Prantsuse revolutsiooni ajal. Ent see muutus pole sugugi kõrvaline. Sest kodanike solidaarsustunne tugineb tänapäeval suuresti rahvustundele. Ma ei tea tänapäeva maailmas mitte ühtegi juhtumit, kus see tunne oleks tugev, toetumata vähemasti osalt rahvuslusele.

Rahvuslikule identiteedile toetumisest võib aga saada nõrkuse allikas. Rahvuslik identiteet põhineb sageli keelel või kultuuril ning rajaneb teataval arusaamal kultuurilise rühma ajaloost ja geneesist — mis võib olla osalt fiktiivne. Rahvusteadvus sõltub tugevalt teatud laadi narratiivist, millest tuleneb arusaam selle kohta, kust me tuleme ja kuhu läheme. Ent sellel privilegeeritud narratiivil ei pruugi olla mitte mingit seost sellega, et me end ühiselt ise valitseme. Vastupidi, see narratiiv võib hõlmata midagi sellega hoopis ühitamatut. Terve 19. sajandi ja 20. sajandi esimese poole vältel uskus suur osa Prantsusmaa rahvastikust lugu prantsuse rahvuslikust suurusest, mis väljendas vaenu vabariiklike institutsioonide suhtes. Nende inimeste jaoks tähendas rahvuslus teistsuguste, harilikult rojalistlike režiimide nimel demokraatiale vastu töötamist. Selle häbiväärseks lõpptulemuseks oli Vichy valitsus. Õigemini oli Vichy viimaseks negatiivseks kogemuseks; de Gaulle täitis aga vabariikliku Prantsusmaa kaitsele asunud katoliiklasest ja rahvuslasest ohvitserina üleminekuprotsessis positiivse juhi rolli.

Pikas perspektiivis on üldjuhul stabiilsena püsinud sellised demokraatiad, mille puhul rahvuslik identiteet on põimitud enese valitsemise institutsioonidesse ja toimimistavadesse. Need on riigid, mille puhul rahvuslik narratiiv, olgu see siis müütiline või tõsieluline, võtab üheks oma põhiteemaks demokraatlike institutsioonide arengu, mille puhul rahvuslikku kuuluvust määratleb osalt ustavus neile institutsioonidele.

Anglosaksi demokraatiatel on selles plaanis vedanud. Eriti õpetlik on Briti juhtum. Sest demokraatlikku riiki ei ähvarda tegelikult mitte üksnes nõrk ühtsustunne, vaid sellest rohkemgi veel tugevad sisemised lõhed. Kui neid lõhesid ei kompenseeri tugevam rahvusliku solidaarsuse tunne, võivad tsiviilkonfliktid enese valitsemise institutsioonid minema pühkida ning asendada des- pootliku vormiga. 20. sajandi Briti poliitikale on ühe huvitava joonena olnud omased tugevad klassivastandused. Töölisklassi liikumine kujunes välja mitmekesises ja värvikas institutsionaalses struktuuris — ametiühingud, kooperatiivid, Tööpartei; ning veel hiljuti kuulus selle poolehoidjate hulka enamik töölistest. Sellest sai mõnes mõttes omaette poliitiline subkultuur. Ent selle subkultuuri keskmeks oli toetus parlamentaarsele valitsemisvormile. See tähendab, et veel üsna hiljuti oli Briti poliitika polariseerituse tagajärjeks hoopis demokraatliku režiimi tugevnemine. Asjaolu, et see tulevikus nii enam ei pruugi olla, on Briti parempoolsete poliitikute mõningate arutute liialduste tagajärg, mida käsitleksin lähemalt allpool.

2.

Teiseks tingimuseks, mida lähemalt vaatleksin, on osalus. 20. sajandi lõpu suuri demokraatiaid alaliselt ähvardavaks ohuks on osaluse atrofeerumine. Seistes silmitsi järjest enam bürokraatlikuks muutuva valitsusega, mis peab ise omakorda sobituma teiste suurte, eelkõige korporatiivsete bürokraatiatega ja nende keskel toimima; mille otsuste kõrvalmõjudest kellelgi täit ülevaadet ei ole; mis tegutseb ühiskonna kui terviku ja miljoneid inimesi hõlmava keeruka majandussüsteemi mastaapides — kõige selle ees tunnevad paljud kodanikud üha suuremat abitust ning kipuvad sellest eemale hoidma. Tulemuseks on õhustik, kus majanduslik teooria hakkab tunduma kõige kohasemana. Enamgi veel, selle mehhanismid näivad meie bürokraatlikul ajajärgul olevat demokraatia viimane ja parim lootus.

Samas on aga ka selge, et osaluse atrofeerumine paratamatult õõnestab ühises enese valitsemise töös osalemise tunnet. Demokraatia minu kirjeldatud kolmandas tähenduses seda väga kaua välja ei kannata. Täpsemalt — suuresti vaikivas bürokratiseerunud ühiskonnas, milles osaluse ainukeseks vormiks on iga nelja aasta järel hääletamas käimine, oleks kodanikuväärikuse tunnet raske alal hoida; selle tagajärjel nõrgeneks ka tunne, et seadused ja institutsioonid on selle väärikuse ühiseks varaaidaks, seejuures võib-olla piirini, kus see tunne täielikult kaoks.

Demokraatia toitub seega otseosalusest. Selle all pean ma silmas liikumisi, mille puhul kodanikud ise organiseeruvad, et mõjutada poliitilist protsessi, muuta avalikku arvamust, survestada valitsust, saavutada teatud inimeste valimist või teinekord teha ise midagi sellist, mida valitsus ei tee.

Sellised liikumised loovad kodanikuvõimu tunnet, ent ühtlasi ka ühise eesmärgi tunnet, mida ma eespool kirjeldasin rousseau’likku kujutlust üldsuse tahtest toitva kogemusliku tuumana. Lisaks leiavad nad end sageli vastamisi suure bürokraatliku valitsuse ja korporatsioonidega. Sellest on omakorda kerge võrsuma idee sellise riigi loomisest, mis mingil moel põhineks ainult otseosalusel. See oli üks põhimõtetest, millele toetus Nõukogude valitsuse mudel, mis laenati revolutsiooniliste tööliste ja soldatite nõukogude kogemusest ning millest esimeste revolutsioonijärgsete konstitutsioonide kohaselt oleks pidanud saama osa riigi igapäevasest juhtimisest.

Sellest sõnast on nüüdseks saanud enda kurb paroodia. Mitte iga niisugune katse ei pea aga jagama sama saatust. Siiski on sellel mudelil olulisi puudusi. Eeldus, et valitsus võiks põhineda üldsuse tahtel, on teostamatu, nagu eespool näitasin. Ent isegi juhul, kui otseosalus sellist illusiooni ei sünnita, isegi juhul, kui lahkarvamustesse ja konkurentsi suhtutakse sõbraliku poolehoiuga, oleks otseosaluse teel valitsemise tulemuseks aktiivsete vähemuste võim. Seepeale võidaks küsida, mis selles siis halba on. Sest praegugi valitsevad meid ju nõnda sageli varjatud vähemused — bürokraadid, seejuures nii riiklikud kui ka korporatiivsed. Ent massihääletusel põhineva režiimi mõte seisneb selles, et see toimib nende vähemuste suhtes mõningase tasakaalustava jõuna. Just selle olulise tõetera leiame majanduslikust teooriast. Kõigil mitteosalejatel iga nelja aasta järel oma sõna öelda võimaldav massihääletus ei pruugi kodanikuväärikuse nõuete vaatepunktist kuigi palju anda. Ent see on kodanike õiguste oluline tugitala ning seeläbi ühtlasi kaitsemüür, mis tagab, et nad sellest väärikusest täiesti ilma ei jää.

Elujõuline demokraatia peab marssima kahel jalal: massvalijaskonna ees vastutav keskvõim, ükskõik kui suur pettumus see protsess ka enese tõelise valitsemise vaatepunktist oleks; ning mitmekesised ja laia levikuga otseosaluse vormid. Küsimus seisab selles, kuidas neid omavahel ühitada; kas neist saavad pelgad vastased, nii et osalustegevus võtab suuresti omamoodi demokraatliku partisanisõja kuju, püüdes takistada valitsust tegemast inimeste elu häirivaid ja ohustavaid asju, nagu mürgiste jäätmete ladustamine nende kodukandis või kiirteede ehitamine läbi nende elamurajoonide; või siis võtab see järjestikuste ühele probleemile pühendatud kampaaniate kuju — hüljeste tapmise või happevihmade poolt või vastu —, mille osalised heidavad endalt igasuguse vastutuse valitsuse tegevuse üleüldiste tagajärgede eest ning keskenduvad pelgalt oma eelistatud tulemusele.

Vastasseisud võimuga ja probleemikesksed kampaaniad on muidugi oluline osalustegevuse mõõde. Ent küsimus on selles, kuidas vältida olukorda, kus nad selle tervikuna üle võtavad. Selle põhiline alternatiiv seisneb osalemises parteilises tegevuses või otseses tegevuses, millel endal on mingid tagajärjed — viimased piirduvad sisuliselt paratamatult kohaliku tasandiga. See näib viitavat ühele sellist laadi “positiivse” osaluse võtmetingimusele: ühiskondliku võimu teatud mõttekale detsentraliseeritusele. Olukorras, kus kõik avaliku sfääri olulised küsimused lahendab keskvõim, mis paratamatult opereerib suurte mastaapidega ning on õige mitme sammu kaugusel kogukondadest, milles kulgeb inimeste elu, võivad parteiorganisatsioonid ise muutuda läbipaistmatuks ja rohujuuretasandi tegevuse suhtes leigeks; ja otsetoimimine muutub nõnda sisuliselt võimatuks.

Niisiis omandab suure tähtsuse võimu detsentraliseerimine. See võib olla nii territooriumi- kui ka institutsioonipõhine. Üheks näiteks viimasest on tööliste kaasamine riigi omanduses olevate tööstusettevõtete juhtimisse. Ent — ja siin me jõuame tagasi eespool käsitletud esimese tingimuse juurde — detsentraliseerimist ei saa läbi viia käsu korras. Riigi jagamisest omaette territoriaalseteks üksusteks või teadaandest, et töölised valigu nüüd tsehhikomitee, üksi ei piisa. Need üksused peavad vastama toimivatele identiteedikogukondadele. See kehtib ühtviisi nii ühiskonna kohta tervikuna kui ka väiksemas mastaabis. Juhul kui inimesed end nende üksustega ei samasta ega taju tõelist ühise saatuse ja ühise eesmärgi tunnet teistega, kes nendega sama kuuluvust jagavad, jääb osalus vaid soovunelmaks. Näeme seda juba teatud riikide kohalikel valimistel, kus valimisaktiivsus on äärmiselt madal, oluliselt madalam kui üleriigilistel valimistel. Demokraatlikus riigis elujõulist otseosalust tagavaid tingimusi ei saa lihtsalt tühja koha pealt välja võluda.

Jällegi võib siin õpetlik olla Ameerika Ühendriikide näide. Tegemist on ühiskonnaga, mis on kaldunud olema ülitsentraliseeritud. Riigiga, kus ühiskonna regionaalsusele ja valitsussüsteemi föderaliseeritusele vaatamata on keskvõim muutunud ülitugevaks ja kohalik võim kokku kuivanud. Selle tagajärjeks on olnud mõningane oht osalustegevusele. Vaatamata USA poliitilise kultuuri osalustraditsiooni tohutule sügavusele ja tugevusele ähvardab see üha enam muutuda pelgalt vastasseisude ja üksikküsimuste keskseks. Samas pole sugugi lihtne öelda, mida sellega peale saaks hakata. Osariikide kohalike valitsuste tähtsuse kahanemine on mingil moel seotud ka ameerikaliku arusaamaga riigist. See pole pelgalt institutsiooniliste muutuste küsimus, kuigi viimased on seda süvendanud.

Ameerika näide on aga õpetlik ka teise nurga alt. Sedamööda kuidas otseosalus on järjest vähem kandnud kodanikuväärikuse alalhoidmise koormat, on selle puudumist hakanud kompenseerima miski muu. Selleks on ameerikalik õiguste kohtuliku ennistamise traditsioon. Ebaõigluse likvideerimine, mis teistes ühiskondades nõuab seadusandlikke vahendeid, võideldakse Ameerika Ühendriikides suurel määral välja hoopis kohtutes. Valimispiirkondade võrdsus, mittediskrimineerivad värbamisreeglid ettevõtetes ja vastuvõtureeglid koolides on saavutatud kohtuhagide kaudu. Ameeriklased armastavad kohutavalt kohut käia. Näib, justkui veaksid nad üksteist pidevalt ükskõik millise kaebusega kohtu ette, nii et see sobib hästi nende kultuuriga kokku.

Usun aga, et see on hakanud mängima olulist rolli ka nende ühiskonnakorralduses. Kodanikuväärikus püsib mõjukuse tundel. Viimast annab osaluse kaudu asjade mõjutamine. Olukorras, kus see ei ole võimalik, võib väärikustunne aga kasvada välja ka teadmisest, et millised ka oleksid sinu poolt vaevu kontrollitava seadusandliku protsessi tagajärjed, alati on sul olemas põhiseadusesse raudsulega kirjutatud võimalus oma õigusi kohtulikult taga nõuda. Teadmine, et mida iganes ka enamuse nimel otsustataks, on kõigil ikkagi võimalik midagi oma põhiõiguste ennistamiseks ette võtta, on ameeriklase väärikustunde oluline koostisosa.

See heidab huvitavat valgust Watergate’i sündmustele. Mis Ameerika avalikkuse selle juures tõeliselt keema ajas, ei olnud mitte osalusprotsessi vastu suunatud rünnak (see mängis küll Watergate’i puhul oma osa: sissemurdmise eesmärgiks oli kahjustada Demokraatlikku Parteid — kuid põhitähelepanu ei olnud mitte sellel). Seda tegi õigusriigi põhimõtete nahaalne eiramine. Just see tõigi õnnetule Nixonile kaela kriitikatule, mis sundis ta ametist lahkuma.

Kanadat seevastu iseloomustab hoopis teistsugune poliitiline kultuur, kus kodanikuväärikus on endiselt peaasjalikult seotud osalusprotsessiga. Umbes samal ajal Watergate’iga tulid päevavalgele mõned üsnagi jahmatavad paljastused meie föderaalse politsei ebaseaduslike tegude kohta. Ning avalikkuse reaktsioon sellele oli minimaalne. Teisalt kipuvad kanadalastel verd keema ajama aga ministrite ja seadusandjate huvide konfliktid, mida lõuna pool piiri peetaks ehk tühiasjaks, kuna USA seadusandjad ongi peaaegu täiesti erihuvide poolt kinni makstud.

3.

Kolmanda tingimuste liigina tahaksin vaatluse alla võtta need, mis on seotud võrdse austusega. Mõistagi on see minu määratletava demokraatliku riigi jaoks keskse tähtsusega. Ilma selleta ei saaks tekkida tunnet, et riigi eesmärk on tõeliselt ühine kodanikuõiguste kaitse. See tähendab, et kui ükskõik milline kodanike rühm, määratlegu nad end siis elukoha, kultuuri, rassi, klassi või mille iganes alusel, hakkab uskuma, et neid eiratakse või diskrimineeritakse, siis õõnestab see pro tanto demokraatlikku riiki.

Kui rassilise ja soolise diskrimineerimisega seotud olulised küsimused kõrvale jätta, siis tänapäevaste demokraatiate oluliseks saavutuseks, mis on võimaldanud tagada võrdse austuse tunde kujunemist — või vähemasti pidurdanud selle ulatuslikku lagunemist —, on heaoluriigi ülesehitamine. USA muster on siin mõnevõrra erinenud teistest “Atlandi” demokraatiatest, kuna selle heaoluriik on vähem arenenud. Usuga osaluse asemel pigem õiguste ennistamisse käib käsikäes usk hüviste avaliku pakkumise asemel individuaalse eneseabi müüti (mis loomulikult osutub teinekord ka tõeluseks). Ent isegi USAs on sotsiaalkindlustus ja muud sellesarnased asjad üliolulised. Nende kärpimine, nagu avastas Reagan, pole sugugi lihtne, seda isegi justkui kulude kärpimisele pühendunud presidendi jaoks.

Just selles seisnebki praeguses suurte Angloameerika demokraatiate radikaalse parempoolsuse laines peituv oht. Nad unistavad taasleitud idüllist (on seda üldse kunagi olnud?), kus kodanike võrdse austuse vundamendiks oleks ise oma eluolu üle valitsevate iseseisvate ja ettevõtlike toimijate ühine seisukord. See on suisa absurdses vastuolus 20. sajandi lõpu hiigelbürokraatiate maailmaga. Ent seda unelmat jahtides ja avaliku sektori kulutusi kärpides võivad need ideoloogid õõnestada võrdse kohtlemise tunde tegelikke aluseid ning anda sellega tugeva hoobi poliitilisele elule. Thatcheri valitsus Inglismaal võib jõuda just nimelt selliste katastroofiliste tulemusteni.

See toob meid aga ühe tänapäeva demokraatia sügava sisemise pinge juurde. Heaoluriik võib olla kallis ning äärmiselt problemaatiline. Inimeste ootused pakutavatele hüvistele koos bürokraatlike juhtimismeetoditega võivad panna ühiskonnale talumatu majandusliku koorma. Demokraatlik ühiskond võib end seega leida kahvlist.

Just seda sorti dilemmad on paljudes riikides olnud ettekäändeks sõjaväelisele sekkumisele, sealhulgas ka Ameerika mandril. Sobivaks näiteks on mõned varasemad Argentina riigipöörded. Sõjaväeline diktatuur peaks justkui valitsuskepi üle võtma laostunud demokraatlikult süsteemilt, millel puudub tahe tegeleda pakiliste ühiskondlike probleemidega. Kildkondlikkusest rikkumata sõjavägi, mis ei pea valijate taldu lakkuma, peaks väidetavalt olema võimeline ühiskonna raskustest läbi juhtima ning pärast tahte triumfi olude üle puhastatud ühiskonna jälle uuele tsiviilvalitsusele üle andma.

Korduvad kogemused peaksid olema selle kulunud müüdi kummuli löönud. Juhul kui just ei soovita elada igavesti despootliku režiimi all — ning isegi kõiki muid vastuväiteid kõrvale jättes on sellel pikas perspektiivis avasõnades mainitud põhjustel majanduslikult laastavad tagajärjed —, siis peab ühiskond varem või hiljem hakkama tegelema küsimusega, kuidas erinevaid surveid režiimile koondada. Sõjaväelisel režiimil võib õnnestuda tekitada manööverdamisruumi äärmusliku majanduspoliitika rakendamiseks, just nagu Tšiilist sai 1970. aastate lõpus Chicago ideoloogide jahitanner. Ent ükski majanduspoliitika iseenesest ei suuda tagada pikaajalist kasvu, kuna konjunktuuri muutudes nõuaks muutmist ka see poliitika ise, ent muutuste tõhusus eeldab omakorda mõningase konsensuse olemasolu. Tšiili ja Poola on nüüdisajal näideteks majanduslikku stagnatsiooni vajunud ühiskondadest, mille ainuke väljapääs seisneb teatava poliitilise konsensuse taastamises, kuid see on välistatud nende režiimide hirmu tõttu võimu jagamise ees — mida mõlemal juhul osalt toidavad kujutlused arveteõiendamisest, mida nõuavad nende mineviku kuriteod.

Despotismiorgia järel peab ühiskond lihtsalt jätkama sealt, kus asjad pooleli jäid, otsides viise oma dilemmade lahendamiseks sisemiste konsensuslike protsesside teel. Sõjaväeline vahemäng on tavaliselt nõrgendava mõjuga, õõnestades demokraatlikku usaldust ning osalt hävitades demokraatliku enese valitsemise võrgustikke. Ainuke nõrgem vastassuunaline mõju pärineb hirmust, mida see võib sünnitada kodanikes, kelles võib süveneda veendumus, et sellel ei tohi lasta korduda; nii näib see olevat näiteks tänapäeva Argentinas. See mõju on aga tühine võrreldes jõuga, mida demokraatia ammutab oma dilemma edukast lahendamisest omaenese ressurssidega.

4.

Tuleksin nüüd tagasi eespool tõstatatud küsimuse juurde demokraatia tähtsusest erinevate majanduslike režiimide, kapitalismi ja sotsialismi jaoks. Muidugi on need mõlemad alamääratletud terminid; mõlemad kannavad suurt hulka tähendusi. Ning vastus sellele küsimusele on kummagi termini eri tähenduste puhul erinev. Ma ei püüa neid esimese asjana määratlema hakata, kuigi see oleks ehk kõige mõistlikum lähenemisviis. Allesjäänud vähene ruum võimaldab mul esitada vaid mõned üsnagi üldist laadi märkused ning eelistaksin seejuures jääda üldise teooria püstitamise asemel praeguse ajaloolise olukorra juurde.

Läheneksin sellele küsimusele nii, et nimetaksin esmalt, millised asjad mõlema majandusliku režiimi puhul demokraatiat ohustavad, ning jätkaksin siis teatava tingliku nägemusega võimalikest tulevikusuundumustest.

Kapitalism kujutas algselt endast ilmselget ohtu demokraatiale ning kuna ta mõnel juhul astus pealegi lavale varem, siis ähvardas see demokraatiat üldse tõkestada. See oht tulenes tööandja ja tööliste vaheliste suhete ebavõrdsusest. Sellele ohule on tänapäeva demokraatlikes riikides piiri pannud kujunevad rahvaliikumised, kõige olulisemana ametiühingud, mis pakuvad sellele võimule vastukaalu. Nende poliitiline kaalukus on õigupoolest neid ühiskondi muutnud ning aidanud luua mõned eeltingimused võrdse austuse tunde tekkimisele, sealhulgas eespool mainitud heaoluriigi.

Tänapäevane kapitalism kujutab endast teist laadi ohtu, mis mõnes mõttes on varjatum. See on nähtav kahel tasandil. Esiteks mõjutab suuremastaabiline korporatiivne kapitalism, mis on sageli ulatuselt rahvusvaheline, oluliselt inimeste elutingimusi, sisuliselt kammitsedes osaluslike institutsioonide võimu ning ulatades selle vastutustundetutele bürokraatlikele institutsioonidele. Teisel tasandil — ja see on varjatud osa — kaldub selle toetatav tarbimisideoloogia meid sundima leppima selle vastutuse loovutamisega, mille tasuks on isikliku elatustaseme pideva tõusu lubadus. Seni kui me sellega kaasa läheme, ei näi mitte üksnes demokraatia majanduslik teooria realistlikumana, vaid ka selle toimeviis palju ligitõmbavamana. Osalustegevus minetab oma tähtsuse; see näib pigem vaid ohuna süsteemi sujuvale toimimisele; ning ohtu satub demokraatia kui kodanikuväärikuse ühine allikas. See tähendab, et kui mul on õigus, siis on pikemas perspektiivis ohus demokraatlik riik ise.12

Sotsialism oma leninistlikul kujul on teisalt olnud demokraatia jaoks täielik katastroof. Ühiskonna mobiliseerimine kõikehõlmavate sihtidega avangardi poolt on hävitanud erinevad isejuhtimise lookused, allutanud kõik potentsiaalselt iseseisvad liikumised riigiga täielikus sümbioosis olevale parteile — eriti oluline on sellest vaatepunktist olnud ametiühingute saatus — ning takistanud uute enese valitsemise kasvulavade teket. Selle pikaajalised tagajärjed on olnud äärmiselt halvavad. Kui Nõukogude juhtumit võib käsitada esinduslikuna, siis on selle tulemusteks kolossaalne kultuuriline ja majanduslik stagnatsioon, millega on kaasnenud ühiskonna isejuhtimis- ja organiseerumisvõimet halvav taandareng. Seejuures on hirmutav asjaolu, et pikas perspektiivis võib despotism muuta ennast asendamatuks, kuna inimesed kaotavad võime ilma selleta oma asju ise ajada.

20. sajandi sotsialismi kurb ajalugu pakub meile kaks õppetundi. Esimene neist on, et demokraatlikud sotsialistid peavad viivitamatult kõrvale heitma rousseau’likud-marksistlikudleninistlikud illusioonid üldsuse tahtest kui demokraatliku ühiskonna alustalast: meie sotsialismimudelisse peavad mahtuma konkurents ja konflikt. Teine õppetund on konkreetsem. Ei paista eksisteerivat ühtki toimivat kasvule suunatud tänapäevase majanduse juhtimise viisi, milles ei mängiks suurt osa turg. Marksistlik mudel turu kaotamisel põhinevast sotsialismist tuleb tervenisti hüljata.

Demokraatia peab otsima endale teed korporatiivsest kapitalismist tulenevate ohtude ning leninistliku sotsialismi all hävimise vahel. Mõned on üldse hüljanud lootuse sellist teed leida. Mina eelistan jääda optimistlikuks. Juhul kui selline tee peaks leiduma, siis on määratav ka selle üldine suund. Selleks peaks olema ühiskond, milles avaliku omandi režiim suurte erakorporatsioonide võimu vähemalt tasakaalustaks või siis täielikult üles kaaluks. Ent hiiglaslike erabürokraatiate kohta ei tohiks siiski üle võtta nende avalik-õiguslikud paarilised. Majandus peaks olema segavormiline, säilitades turu olulise rolli, aga olema sealjuures ka mõningal määral planeeritud. Ning võim peaks selles olema olulisel määral detsentraliseeritud, võimaldades olulisi otsuseid võtta vastu nendest mõjutatud kogukondadele lähemal.

Kui ülalkirjeldatud skeemis peituvad dilemmad oleksid mingil moel lahendatavad, siis võiks ideaalses demokraatlikus ühiskonnas võib-olla toimida siiani järeleproovimata majanduslik režiim: selline režiim, milles suur hulk väikesi eraettevõtteid eksisteeriks kõrvuti suurte avalik-õiguslike korporatsioonidega, mis omakorda oleks tööliste mingit liiki isejuhtimise all; süsteemi tervikuna koordineeriks turg, mida haldaks plaanimisjuhistest lähtuv riik, mis oleks omakorda föderaalse struktuuriga. Saab see kunagi tegelikuks? Võib-olla mitte. Olen seda välja käies vaid (Platonit parodeerides)13 ühte portreesse koondanud suunad, milles võibolla tuleb meil 21. sajandil demokraatia elujõulisuse säilitamiseks liikuda.

Essee põhineb 1986. aastal Tšiilis peetud loengul. Toim.

S.t Ladina-Ameerikas. Toim.

Shumpeter, Joseph. Capitalism, Socialism & Democracy. Harper & Brothers, 1942.

Truman, David B. The Governmental Process: Political Interests and Public Opinion. New York: Alfred A. Knopf, 1951.

Almond, Gabriel A., James S. Coleman (eds.) The Politics of the Developing Areas. Princeton, N.J.: Princeton University Press,1960 ; Easton, David. A Systems Analysis of Political Life. New York: John Wiley, 1965.

Rousseau, Jean-Jacques. Ühiskondlikust lepingust ehk Riigiõiguse põhiprintsiibid. Tlk M. Lepikult. Tallinn: Varrak, 1998.

Marx, Karl, Friedrich Engels. Kommunistliku partei manifest. Tallinn: Eesti Raamat, 1981.

Tocqueville, Alexis de. L’Ancien Régime et la Révolution, 1856. ; Tocqueville, Alexis de. Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast. Tlk H. Rajandi. Tallinn: Hortus Litterarum, 1995.

Arendt, Hannah. The Human Condition. Chicago: University of Chicago Press, 1958.

Macpherson, Crawford Brough. The Real World of Democracy. Oxford: Clarendon Press, 1966.

Nõnda oli see näiteks Spartas.

Olen neid kapitalismi, konsumerismi ja demokraatia vahelisi seoseid käsitlenud pikemalt artiklis Taylor 1985.

Riik, 592B.

Published 3 January 2019
Original in English
Translated by Tanel Pern
First published by Democracìa y Participaciòn 1988 (Spanish version); Transit 5 (1992/3) (German version); Kritika & Kontext 49–50 (2016) (Slovak version); Akadeemia 11/2018 (part 1) & Akadeemia 12/2018 (part 2) (Estonian version)

Contributed by Akadeemia © Akadeemia / Eurozine / Charles Taylor / Tanel Pern

PDF/PRINT

Read in: EN / ET / SK

Published in

Discussion