Kas keegi on kodus?

Oma varju jälil.

11 January 2008
Read in:

Hiljuti kutsuti mind kirjanike koosviibimisele, mis koguneb reeglipäraselt ühes Soho pubis Londonis. Üldiselt arvatakse, et kirjutamine on üksildane töö ja romaanikirjanikud vajavad seltsi. Kuid kirjanikud ei pruugi olla head vestlejad ja isegi kui nad seda on, kipuvad nad suud kinni hoidma kartuses, et sulevennad panevad nende suurepärased lood pihta. Seetõttu piirdub nende vestlus tavaliselt informatiivse jutuga ilmast ja laenuintressidest. Koosviibimine, millele saabusin, toimus pubi teise korruse saalis, mida üüritakse välja privaatseteks puhkudeks. Oma üllatuseks leidsin eest sumiseva rahvahulga, millest jätkus kõigi saalinurkade täitmiseks. Kui ma endale baarist napsi ostsin, tutvustas mulle ennast üks mees. Ta küsis: “Kas te olete polüamoroosne?” Ma ei teadnud, mida see sõna tähendab. Selgus, et see tähistab neid, kellel on truud armusuhted mitme inimesega korraga. Kaalusin küsimust mõne sekundi ja vastasin, et jah, mul on sama soojad tunded kõigi oma tegelaste vastu, hoolimata nende soost, seksuaalsusest, vanusest või elukutsest. “Kas te olete kirjanik?” küsiti mult seepeale. “Kas teie siis pole?” küsisin vastu. “Ei!” vastas tema, “Ma tulin Polüamoroosse Seltsi kokkusaamisele”. Selgus, et pubi nurki täitsid erinevad seltskonnad, kes vähehaaval omavahel segunesid. Piirid kipuvad tänapäeval ähmastuma.

Kirjanikud on kurikuulsad ühetaolise truuduse poolest oma tegelastele (Lev Tolstoi armastas sama palju Anna Karenina meest kui oma kangelannat.) Kas säärane loominguline pluralism kehtib nüüd ka igapäevaelus? Me elame topeltkodakondsuste, elektrooniliste virtuaalreaalsuste ja mitmuslike identiteetide maailmas. Erinevalt materiaalsetest esemetest suudame meie ennast oma loomusest võõrdada. Võõrdumus- ja maapaotunnet, mille on põhjustanud paradiisist väljaajamine, saab tõlgendada piibellikult, freudistlikult ja marksistlikult, aga kõik need tõlgendused kujutavad meid emigrantidena siin maa peal.

Hüva, see on küll tõde, aga mitte kogu tõde, nagu armastas niisugustel puhkudel öelda üks Gruusia emigrant Venemaal – seltsimees Stalin. Tegelikult inimesed sulguvad üha enam enesesse ja oma kogukonda, muutudes vähem sallivaks väljasseisjate vastu, kes nende hõimukultuuri ei kuulu. Inimeste hõimuterviklus on jäänud suurel määral puutumata, nende ainsuslikku kuuluvustunnet ei paista välismaailma mitmesus häirivat. Tõsi küll, paljud inimesed lähevad alternatiivide paljuse ees hulluks või tabab neid vaimne halvatus. Aga enamik tuleb oma lõhestunud isiksusega päris edukalt toime. Parimaks näiteks inimvaimu sünnipärasest terviklusest on suured maailmareligioonid. Isegi vanad juurdunud religioonid on vasturääkivate tunnuste kogumid, mis sisaldavad laene varasematest kultustest ja mütoloogiatest, ühitamatutest ajaloolistest ja ideoloogilistest usutunnistustest. Neis on alati lahendamatuid sisevastuolusid. Aga see ebaloogilisus – näiteks püha kolmainsuse doktriin – näib pigem tugevdavat uskliku usku, tema pühendumust oma jumalale. Isegi valemessia Sabbatai Zevi järgijad, 1666. aastal Türgis tekkinud donme sekti liikmed, kes pöördusid vabatahtlikult islamisse, säilitades juudi kultuuri (n-ö kandes turbani all pigimütsi), ei tundnud, nagu oleksid lepitamatud spirituaalsed jõud neid lõhki rebinud. Nad tundsid end oma vasturääkivas religioossuses koduselt (ja mängisid hiljem olulist rolli moodsa Türgi rajamises), nii nagu tänapäeva ortodokssetele juutidele ei valmista ebamugavust igavese mittetagasituleku põhimõte – pidev ebastabiilsus, mille ilmekaks näiteks on iga-aastane palvetamine: “Järgmisel aastal Jeruusalemmas!”, ise jäädavalt eksiili jäädes.

Kuid mõned lihtsamad hinged on kokkupõrkes samasuguste religioossete dilemmadega hukkunud. Esimesed Stalini sunnitöölaagrite ohvrid ei olnud intelligendid, vaid talupojad, kel ei olnud võimalik uute oludega kohaneda. Erinevalt tavasurelikest suudab kirjaniku polüamoroosne ja mitmekülgne meel säilitada selles vaimse segaduse ja kadunud identiteetide maailmas mingi orienteerumisvõime. Ta suudab luua kaoses ühtsuse illusiooni, muutes selle sidusaks looks. Selles mõttes ei erinegi ta palju uue religiooni rajajast. Kirjanduse ja religiooni erinevus on aga selles, et iga religiooni eesmärk on päästa usklik vaimsest meeleheitest ning tuua tema hinge ja mõistusse rahu. Kirjandus aga parimal juhul häirib lugeja hingelist rahulolu, kujutades olukordi, milles ületatakse piire, poliitilisi ja kõlbelisi vahejooni ning rikutakse eetilisi tabusid. Draama tingimuseks on ambivalentsus.

Minu lahkumine Venemaalt kolmekümne aasta eest oli vabatahtlik. Mulle on meeldinud olla välismaalane kaugetes maades (võib-olla ma emigreerusingi selleks, et teada saada, mis tunne on olla välismaalane). 1970ndatel jagas raudrimp mu elu kaheks, muutes mu Moskva mineviku fiktsiooniks; üks mu esimesi esseesid, mille ma emigratsioonis kirjutasin, kandis pealkirja “Emigratsioon kui kirjandusvõte”. Pilkupüüdev pealkiri oli laenatud vene geeniuse Viktor Šklovski 1917. aasta esseest “Kirjandus kui võte”. Šklovski väitis, et objekti või subjekti muutmine fiktsiooniks seisneb selle kummastamises, igapäevasest keskkonnast võõritamises, rutiinsest kontekstist väljakiskumises – nii nagu pildi terviklikuks nägemiseks tuleb sellest distantseeruda, astuda sammuke tagasi. (Kui ma vaatan oma kolmekümne aasta taguseid fotosid, siis ma näen kedagi täiesti võõrast. Vananemine on arvatavasti kõige tõhusam kirjandusvõte kõikidest.) Niisugust loogikat järgides on kiusatus jõuda järeldusele, et iga moodne inimene on siin maailmas emigrant ja seetõttu on kogu kirjandus emigrantlik kirjandus. Emigrandi üldtuntud kahestumus, tema topeldatud elu, mida eraldab minevikust poliitiliste olude raudrimp, oleks lihtsalt üks metafoorne näide mis tahes loova vaimu mitmuslikkusest. (Marina Tsvetajeva järgi olevat kõik luuletajad juudid.)

Ometigi ma ei määratleks näiteks Somerset Maughamit või Graham Greeni, kes kirjeldasid briti kolonistide kombeid Malaisias või Aafrikas, emigrantkirjanikena. Nikolai Gogol, kes elas pikka aega välismaal ja kirjutas oma “Surnud hinged” Roomas, teadis, kuhu ta kuulub. Reisikirjanikudki tunnevad oma kohta rahvuskirjanduses. New Yorkeri püsiautor Mavis Gallant, kes on sündinud Kanadas ja elanud viimased viiskümmend aastat püsivalt Prantsusmaal, rääkis mulle, et ta ei lähe oma proosas prantsuse keelele üle, sest ei taha ennast tunda emigrantkirjanikuna. See tähendab, et ta püüab vältida oma loomingus topelteksistentsi. Emigrantlik miljöö algab kirjaniku kohatusetundest.

Kas emigrantkirjaniku mõiste on ülemaailmse suhtluse ajastul iganenud? Ma ei usu seda. Arvan, et see on teatavat tüüpi kirjanduse määratlemiseks ikka veel kasulik. Kui paikne autor käsitleb kõlbelist ambivalentsust justkui kaude, oma tegelaste vahendusel, siis emigrantkirjaniku isiksus on osa tema loomingu süžeest – ta peab ise otsustama, kummale poole piiri jääb tema vaim. Seda, mida harilik inimene läbi elab, üritab kirjanik lisaks veel kirjeldada. See, mis on hariliku kirjaniku jaoks üks vaimne harjutus, on emigrantkirjaniku jaoks läbielatud kogemus. Emigrantkirjanik elab elu kui teekonna metafoori otse füüsiliselt läbi. (Elias Canetti, kes oli mu naaber Hampsteadis, eelistas kirjutada maja ette pargitud autos). Seega on emigrantkirjaniku dilemma seotud tema kuuluvustundega; ja kuna ta on kirjanik, siis tõuseb küsimus, kellele ta kirjutab ja kus on tema lugejaskond. Emigrantkirjaniku kodakondsus ei pruugi tingimata kattuda tema lugejate kodumaaga ja tema kuuluvustunne või usk võivad erineda tema lojaalsusest elukohariigile. Niisiis on emigrantkirjanik see, kes tunneb, et on ümber asustatud – geograafiliselt või keeleliselt, nii või teisiti oma lugejatest lahus.

Vampiirid, kes on neetud eksisteerima igavesti kahe maailma vahel, on ilmekaim näide pagulase vaimuseisundist. Aga nad on väga erilist liiki emigrandid: nad ei heida varju. Teisisõnu, neil pole selles maailmas tõelist identiteeti. Kirjaniku välimist eksistentsi mõõdetakse mõjuga, mida tema looming avaldab – varjuga, mida tema sõnad heidavad. Vampiirid on nagu emigrantkirjanikud, keda ei mõisteta nende elukohamaal ja kes ei suuda jõuda üle piiri lugejateni oma emamaal.

Nii nagu Platoni koopaloos me asetame ikka ja jälle oma võõramaise tumeda mina kodumaa tagaseinale ja jälgides oma uue kogemuse valguses varjude mängu, õpime ennast tundma. Mõnikord ärkab vari iseseisvale elule ja me jääme tast ilma. Järgnevas püüan ma uurida, kuidas mõned autorid on viimasel kahel sajandil käsitlenud varje oma kuuluvustunde – sisemise või välise maapao tunde – metafoorina.

Iga emigrant otsib välismaal oma teist mina, ideaalset teisikut – kohalikku, keda võõramaise eksistentsi kahetisus pole rikkunud, kelle juured on sügaval maas ja kelle maailmavaate terviklikkust ja igapäevaelu elutervust võõramaalane ihaldab. Emigrant mängib selle kujuteldava paikse ideaali suhtes varju rolli. Kas niisuguseid ideaalseid kohalikke, sääraseid idiot savant‘e on moodsas maailmas üldse olemas? Me ei tea. Kop-kop-kop. Kas keegi on kodus? Vähehaaval me taipame, et koputame omaenda uksele.

Mõistmaks neid, kellega tahame samastuda, me hakkame neid jäljendama. Aga me ei saa neid täielikult matkida – meie individuaalsus tõstab täieliku assimilatsiooni vastu mässu; see loob lõhestunud isiksuse sündroomi, mis pärineb võib-olla sellest fundamentaalsest kahesusest, mis kaasneb inimkeele õppimisega. Me kuuleme esimesi emakeelseid hääli emarinda imedes; alles märksa hiljem hakkame pöörama pead, et kuulata välismaailma – isade maailma. Kuigi pole olemas väljendit, nagu “isakeel”, on isamaa mõistel meie sõnavaras tähtis koht. Me jäljendame nende ümberkaudsete kõnet, kellesse me oleme kiindunud, kuid keda me täielikult ei mõista. See ei mõjuta üksnes meie isiksust, vaid ka meie välimust: ingliskeelne väljend “stiff upper lip” kirjeldab just seda.

Minu esimesed kirjanduslikud katsetused püüdsid talletada vestlusi mu noorusea mentori ja guru, Moskva filosoofi ja teatraali Aleksandr Asarkaniga (1930-2004). Veetnud Stalini ajal mõned aastad poliitvangina, üritas ta pärast vabanemist kõigest hingest apoliitiliseks jääda ning vältis niihästi Nõukogude bürokraatiat kui ka selle varjutaolist peegeldust, intelligentsi köögidissidentluse kontrakultuuri. Asarkan ja tema koterii rajasid oma klassideta ühiskonna Moskva Kunstiteatri vastas asuvas urkas nimega Café Artistique (selle marmorist lauaplaatidega interjöör matkis Viini kohvikuid). Klientuuriks oli kirju kamp kunstnikke ja intellektuaale ühiskonna äärealadelt, kes harrastasid esoteerilist ja ekstsentrilist mõttelaadi, et distantseeruda nõukogude eluviisist. Hoolimata sellest, et nad polnud kunagi välismaal käinud, rääkisid mõned soravalt euroopa keeli (Asarkan oskas itaalia keelt). Tegu oli kohvikuseltskonna kentsaka variandiga – väikese Euroopaga vanglataolises Nõukogude linnas. Võib-olla ma emigreerusin kümmekond aastat hiljem Venemaalt, et leida oma vaimsete mentorite asendus-Euroopat.

Aga enne seda ma jäljendasin ja peegeldasin Asarkani persooni niisuguse pühendumuse ja veendumusega, milleks on võimelised üksnes teismelised. Ma riietusin nagu tema, kõnelesin nagu tema, kõndisin nagu tema ja isegi suitsetasin nagu tema – raputades tuhka eriti maneerlikult. Ühesõnaga ma muutusin tema varjuks.

Nagu kõik gurud kohtles temagi oma õpilasi nagu türann. Ma tõstsin selle türannia vastu mässu. Me läksime tülli. Minu emigreerumise motiiv ei olnudki võib-olla niivõrd Nõukogude režiimi türannia, vaid soov pääseda Asarkani mõju alt nii kaugele kui võimalik, jätkata oma elu võõras keeles, mida ei dikteeri tema manerismid ja mõtteviis. See oli varju otsus alustada peremehest sõltumatut elu.

Varju ja tema omaniku vahekorra teema tõi meie suhtlusse Asarkan ise. Trotsliku noorukina oli ta pandud Stalini ajal Leningradi psühhiaatriavanglasse. Tal vedas. Dissidentlikel intellektuaalidel, kes olid tänu arusaavatele ja lahketele KGB ülekuulajatele sinna saadetud, oli 1950ndate algul seal parem põli kui harilike vanglate karmi režiimi all, Siberi sunnitöölaagritest rääkimata. Nende parandusasutuste müüride taga toimus isegi midagi kultuuritegevuse taolist. Asarkanil soovitati lavastada näidend, milles vangid saaksid mängida. Ta valis Jevgeni Švartsi “Varju”. Tegu on 1940. aastal kirjutatud absurdistliku satiiriga, mis jahmatas tsensoreid niivõrd jultunud antistalinismiga, et nad otsustasid oma naha päästmiseks lugeda see fašismivastaseks propagandaks.

Tegevus toimub sünges ja koomilises väikeriigis kusagil lõunas, kus kõik kasvab kõik kiiresti, isegi varjud, ning kus elavad mitut masti orjameelsed kohanejad: ministrid, kes saladuse hoidmise huvides lühendavad kõik sõnad ühesilbiliseks; inimsööjad ja koletised, kes juhivad kohalikke panku ja pandimaju (mis meenutab Venemaa praegust majandusolukorda); edevad kunstnikud ja häbitud ajakirjanikud. Need absurdsed tegelased tegelevad üksteise ülesandmise ja reetmisega, et pälvida võimukandjatelt privileege. Peategelaseks on Õpetlane, riiki sattunud kummaline välismaalane, kes armub kohalikku printsessi ja lööb sellega segi hapra poliitilise tasakaalu. Tema vaenlased sõlmivad sobingu Õpetlase rahulolematu ja auahne Varjuga ning neil üheskoos õnnestub Õpetlane vangi panna. Sellegipoolest lõpeb kõik hästi.

Olukord oli sama nihestatud, nagu markii de Sade’i Charentoni eksperimentides, milles reaalsus segunes väljamõeldisena, sest nii mõnedki Leningradi kinnise psühhiaatriahaigla vangid olid ka päriselt süüdimõistetud inimsööjad ja mõrvarid. Asarkanil õnnestus vanglaaeg üle elada umbes nagu näidendikangelasel, kes vabanes – küll psüühiliselt murtuna – oma Varju režiimi alt. Iroonilisel kombel läks nii, et mõni aasta pärast minu lahkumist Venemaalt, järgnes Asarkan mulle, oma endisele varjule, eksiili.

Švartsi näidendi intriig järgib Varju järkjärgulist eraldumist oma peremehest, võimuletulekut ning ideoloogilist kokkupõrget Õpetlasega. Selle motiivi laenas Švarts (huvitav nimi varjudest jutustava loo autori jaoks!) mõistagi Hans Christian Andersenilt, kelle jutt kadunud varjust põhines omakorda lool, mille kirjutas 1813. aastal Adelbert von Chamisso. Chamisso jutus kohtub üks rändur, üksildane tagasihoidlik mees, võõras linnas kuradiga ja müüb talle põhjatu rahakoti eest oma hinge. Tehingu tagajärjel jääb ta oma pruudist ilma ning teistest inimestest äratõugatuna läheb ta eksiili, otsides varjupaika kaugetest asustamata maadest. Nii Andersen kui Švarts olid sisepagulased, kumbki omal moel, ja nende lood varjust kajastavad kaudselt ka seda tõsiasja. Kuigi Chamisso loo peategelase algmotiiviks on raha, kirjutas Chamisso selle otsese mõistuloona emigrandi kadunud identiteedist.

Adelbert von Chamisso vanemad olid prantsuse emigrandid, kes olid pagenud revolutsiooni õuduste eest ja asunud 18. sajandi lõpul Saksamaale. Rida õnnetusi, sealhulgas vanemate varajane surm ning sõja puhkemine Prantsuse ja Preisimaa vahel, muutsid Chamisso olukorra veelgi ebakindlamaks. Tema raskusi suurendas Napoleoni 1806. aasta dekreet, millega kästi iga välisriikide sõjaväest tabatud prantslane kahekümne nelja tunni jooksul hukata. Chamissot tõmbas kahe kultuuri poole: “Ma olen prantslane Saksamaal ja sakslane Prantsusmaal; katoliiklane protestantide seas ja protestant katoliiklaste seas; filosoof usklike seas, teoinimene tarkpeade seas ja pedant teoinimeste seas; jakobiin aristokraatide seas ja demokraatide silmis aadlik, vana režiimi mees […] Ma ei ole kusagil kodus.”

Chamisso hiljutine tõlkija inglise keelde Peter Wortsman on verminud termini “lingovert” nende kakskeelsete kirjanike jaoks, “kes on koos keelevahetusega teinud läbi sisemise psüühilise ja emotsionaalse muutuse”. Chamissot kui autsaiderit ja ksenofoobsete meeleolude ohvrit veetles mõistagi veel üks seisusteväline paaria, juudid. Chamisso kirjutas “Peter Schlemihli kummalise loo” (“schlemihl” tähendab jidišis kohmakat inimest, tähtsusetut isikut, kes ei kuulu kusagile) 1813. aastal saksa keeles prantsuse emakeele asemel ning seda aitasid tal viimistleda uued sõbrad kuulsas Berliini salongis, mis käis koos Rahel Levini maja katusekambris. (Rahel abiellus hiljem Chamisso hea sõbra Karl August Varnhageniga).

Rahel Levin oli berliinlanna, kes püüdis kogu elu saavutada teistsuguse reaalsuse tunnet kui tema ainus käegakatsutav reaalsus, nimelt juutlus. Ta põlgas sügavalt seda juudi reaalsust ja tundis, et see kummitab teda, ning ütles sellest lahti, kuigi elu lõpupoole, ühes viimases trotslikus žestis võttis ta selle taas omaks. Enne Teist maailmasõda sai temast Hannah Arendti kirjutatud biograafia subjekt. Arendt arendas seal oma käsitust paariast ja parvenüüst – hüljatust ja tõusikust. Tõusik Karl August Varnhagen oli see, kes andis Rahelile abieluga uue identiteedi ja isegi väikese aadlitiitli. Tema enda sõnul tundis ta end Raheli kõrval nagu “väike kerjus maantee ääres”, ta tegi varjuna järele iga Raheli žesti, kordas iga tema sõna, säilitas iga tema kirja. Arendti esimene kirjanduslik katsetus, mille ta kirjutas armuloo ajal professor Martin Heideggeriga (enne kui ilmnesid tolle natsimeelsed kalduvused), kandis huvitaval kombel pealkirja “Varjud”; see räägib noore tüdruku püüdlustest vabaneda oma eksistentsi solipsistlikust kahesusest. Arendtist endast sai pagulane, kui ta 1940ndate algul kolis New Yorki ja avas Manhattanil oma salongi.

Arendt märkis, et Rahel Levini salongi õitseaeg langes kokku suure ühiskondliku käärimisega, millega kaasnes varasema korra, klassivahede ja aristokraatlike privileegide kokkuvarisemine. Intellektuaalid ja rahandustegelased, näitlejad, kes tundsid end aristokraatidena, ja aristokraadid, kes tundsid end näitlejatena, igat karva boheemlased kogunesid tolle ülima heidiku, juudi, elutuppa, kus ei tulnud klassi ja päritolu pärast muret tunda. Kõik need, kes hiljem kohandasid Chamisso juttu omale ajale ja omadel eesmärkidel, tundsid hästi niisuguseid üleminekuruume ja meeleseisundeid, milles õnnestub eneselt raputada kinnistunud või pealesurutud identiteet, vabaneda minevikukoormast ja sünnipärandist – olgu selleks salong, kohvikuurgas, kaugsõidu rong, revolutsioon või kahtlane seksuaalsus.

Sama sümptomaatiline nagu Chamisso bilingvaalsus oli paikse Hans-Christian Anderseni biseksuaalsus, mis jäi küll realiseerumata (sest puuduvad andmed tema mis tahes seksuaalsuhete kohta). Ta unistas kogu elu millestki täitumatust, vastamata armastusest. Pole siis ime, et tema versioonis saab õpetlane jumaldatuga kokku ainult oma varju vahendusel. Ta saadab varju enda asemel kallima juurde. Varjust saab sõnumitooja, teisik, kes viib oma peremehe armastuse täide, kuid haarab seejärel oma peremehe elu üle võimust. Varju rikkaks ja kuulsaks saades langeb tema endine peremees vaesusse ja unustusse.

Chamisso ja Anderseni lugudes kirjeldatud kaotatud identiteedi metafüüsika ja reedetud armastuse dialektika teiseneb Švartsi näidendis poliitiliseks reetmislooks – sõpruse ja vabaduse kaotuseks. Hannah Arendt elas ja kirjutas maailmas, mida oli haaranud koletislik võitlus kommunismi ja natsismi vahel. Švarts pidi pidevalt kokku puutuma banaalse kahekeelsusega igapäevaelus, mida ajendas kommunistlik utoopia, millele olid aluse pannud revolutsiooni karmid bürokraadid ja mis Stalini kannupoiste käes oli moondunud julmaks luupainajaks. Švarts ja tema väike sõpradering – näiteks Daniil Harms – viljelesid absurdifilosoofiat ja -kirjandust kui psühholoogilist enesekaitset masside stalinliku optimismi eest. Švarts arendas peremehe ja tema varju konflikti täisvereliseks armastuse ja vihkamise, homoerootilise armukadeduse ja poliitilise äraandmise looks. Tema Vari mitte üksnes ei löö Õpetlaselt armsamat üle, vaid manipuleerib poliitiliselt Õpetlase lähedastega, tehes neist vaenlased ja spioonid. See on igati kaasaegne poliitiline tähendamissõna, milles sõprust teesklev Vari mängib Õpetlase kaastundel ja saavutab emotsionaalse väljapressimisega selle, et Õpetlane kirjutab alla dokumendile, mida hiljem kasutatakse ülestunnistusena tema vastu. Vari võtab riigis võimu enda kätte ning on valmis oma peremeest tapalavale saatma, unustades, et ta pole muud kui kõigest vari – kui Õpetlane jääks peast ilma, läheks tema varjuga samuti. Vahepeal kasvab Õpetlasele uus vari (lõunas kasvab ju kõik kiiremini). Ta jätab vana varju ja reetliku printsessi maha nagu minevikuluupainaja ning läheb tagasi välismaale.

Rahel Levin kuulutas: “Inimene on tema ise ainult välismaal; kodus peab ta esindama oma minevikku ja see muutub olevikus tema maskiks, mis on raske kanda ja moonutab nägu.”

Chamisso loo algul seletatakse kangelase kimbatus naiivsele kuulajale niimoodi lahti: “Venemaal oli külm nii kibe, et ühel päeval külmus ta vari maa külge kinni ja ta ei suutnud seda enam lahti kangutada”. Hiljem võtab kangelane omaks juudi identiteedi (kelle saksa grammatikat oli Rahel Levin aidanud parandada). Viimaks hakkab Peter Schlemihl rännumeheks ja etnograafiks, kes jõuab oma seitsme penikoorma saabastega – just nagu eralennukiga – kaugetesse maadesse.

See oli raamatukangelase prohvetlik nägemus oma autori saatusest või siis autori isetäituv ennustus. Mõni aasta pärast raamatu ilmumist sai Chamissost rännumees, kes liitlus õpetlaste meeskonnaga, mis läks Vene laeva “Rjurik” pardal ümbermaailmareisile. Ta tegi rea tähelepanuväärseid antropoloogilisi ja bioloogilisi avastusi ja avaldas teadusliku reisipäeviku.

Aga see oli üks teine pikamaareisija ja emigrantkirjanik, nimelt Joseph Conrad, kes juhtis oma romaanis “Salakuulaja” tähelepanu poliitika ja varjude seosele. Selles romaanis on udune London varjudeta linn. (Süžee puudutab Vene valitsuse katset korraldada Londonis terroriakt, et sundida Briti valitsust vahistama ja maalt välja saatma vene poliitilisi teisitimõtlejaid. Plus ca change.) Conrad kirjeldab Londoni erilist ilma, milles teatavad inimesed ei heida varju – nagu näiteks peategelane Verloc, kahtlase taustaga suli, kes on Mandri-Euroopast Inglismaale pagenud.

Välismaalastest ja nende varjudest rääkides ei tohiks unustada varjude sõltuvust valguse allikast ja kvaliteedist. Chamisso loos korjab kurat varju lihtsalt maast üles, keerab rulli ja paneb selle asjalikult taskusse, mille tõttu kaotab üks inimene oma koha maailmas. Andersen leiutas muinasjutulise triki, mille abil vari lahutab end märkamatult oma peremehest ja hakkab elama oma elu. Aga niisugused maagilised hetked on ka füüsiliselt võimalikud. Kunstnikud ja näitlejad teavad seda. Säärast pilti võib näha siis, kui valgusallikas seada otse inimese jalgade ette – nii nagu teatrilaval: näitleja selja taha seinale langev vari tundub nüüd seisvat oma peremehest lahus. Mida kõrgem ja heledam on valgus, seda tugevamini kleepub vari oma peremehe külge. Švartsi näidendis, kus peremees ja tema vari ei saa algul teineteiseta elada, leiab Õpetlane teise valgusallika, et heita uus vari. Teistsugune vari. Koju tagasi pöördudes ei vaja ta enam vana varju.

Esimestel Inglismaa aastatel märkasin ma ainult neid uue reaalsuse aspekte, mida valgustas ja peegeldas minu enda vene minevik. Seevastu nüüd langeb mu tähelepanu peamiselt nendele vene reaalsuse aspektidele, mida võib näha minu briti kogemuse peegeldusena. Valguse allikas ja suund on muutunud. Kõneldes inimese ja tema varju seosest, selle metafoorsest potentsiaalist eksiilkirjandusele, me oleme unustanud, et valgusallikaid ei pruugi olla ainult üks. Lähikonnas võib olla ka rohkem lampe. Inimene võib heita ühel ja samal ajal mitu varju mitmes suunas – olenevalt sellest, kus ta seisab ja kuidas ta end positsioneerib. Ja vastupidi: erinevad inimesed võivad heita ka sama varju. Inimese nägu võib muutuda, mõnikord tundmatuseni, kuid tema vari näib endine. Teisisõnu: autori isiksus ja tema loomingu iseloom võivad drastiliselt erineda: veider sõrmedeasend võib heita jänesekujulise varju.

Siis kustub valgus, jänes hüppab seinalt.
Ja meile jäävad jälle tühjad käed.
Nii saavad alguse head lood.

Published 11 January 2008

Original in English
Translation by Märt Väljataga
First published in

Contributed by Vikerkaar
© Zinovi Zinik/Vikerkaar Eurozine

PDF / PRINT

recommended articles