Latest Articles


29.10.2014
Rosa Liksom

Finland, Lapland, Russia and me

The Tornio River forms the border between Sweden and Finland, and flows into the Gulf of Bothnia in the Baltic Sea. Throughout the ages, writes Rosa Liksom, the world's travellers have navigated the river with a view to finding out about the mystical North. [ more ]

29.10.2014
Eurozine Review

A centre receding

29.10.2014
Svenja Ahlhaus

Animals in parliament?

29.10.2014
Hugues Lagrange

Mediterranean youth uprisings

29.10.2014
Ulrich Brand

Degrowth: Birth of a movement?

New Issues


28.10.2014

A2 | 20 (2014)

Soumrak literární kritiky [Twiligth of literary criticism]
24.10.2014

Wespennest | 167 (2014)

Norden
23.10.2014

Glänta | 2/2014

Migration #2
23.10.2014

Mittelweg 36 | 5/2014

Politische Tiere [Political animals]

Eurozine Review


29.10.2014
Eurozine Review

A centre receding

"Glänta" remaps migration; "Wespennest" heads north; "Mittelweg 36" engages in animal politics; in "Blätter" Marc Engelhardt slams the snail's pace of the Global North's response to Ebola; "Esprit" discerns the rehabilitation of the public sphere in Mediterranean youth uprisings; in "Letras Libres" Mark Lilla asks if there's a Plan B for non-democracies; "Res Publica Nowa" says that what Poland needs now is creativity; and "A2" finds the morphing of lit crit into advertising copy distasteful.

15.10.2014
Eurozine Review

This revolutionary moment

17.09.2014
Eurozine Review

Independence in an age of interdependence

03.09.2014
Eurozine Review

Was Crimea a preliminary exercise?

06.08.2014
Eurozine Review

What are you doing here?



http://www.eurozine.com/articles/2011-05-02-newsitem-en.html
http://mitpress.mit.edu/0262025248
http://www.eurozine.com/about/who-we-are/contact.html
http://www.eurozine.com/articles/2009-12-02-newsitem-en.html

My Eurozine


If you want to be kept up to date, you can subscribe to Eurozine's rss-newsfeed or our Newsletter.

Articles
Share |


Euroopa lahutus


1992. aastal ärkas maailm üles ja silmi hõõrudes leidis, et Nõukogude Liit on kaardilt kadunud. Üks maailma kahest ülivoimust oli ilma sõjata, ilma võõrvägede sissetungita või mingi muu katastroofita lihtsalt kokku varisenud. Ja see oli juhtunud vastu kõiki ootusi. Tõsi küll, juba 1970. aastatest oli olnud kindlaid tundemärke, mis lubasid oletada, et Nõukogude süsteem on hakanud pöördumatult alla käima, ent eelduste kohaselt pidi see toimuma aegamööda, aastakümnete jooksul; miski ei olnud osutanud, et selle riigi kokkuvarisemisest saab "lühikese 20. sajandi" haripunkt.

1985., 1986. ja isegi veel 1989. aastal paistis Nõukogude Liidu lagunemine oma aja analüütikutele sama mõeldamatu kui tänapäeva ekspertidele väljavaade, et laguneda võiks Euroopa Liit. Nõukogude impeerium oli liiga suur, et läbi kukkuda, liiga stabiilne, et kokku variseda, oli elanud üle liiga palju torme, et lihtsalt iseenda raskuse all põhja minna.

The EU: Broken or just broke?



This article is part of the Focal Point The EU: Broken or just broke?.

Can Europe really break apart? Jacques Delors, Jürgen Habermas, José Ignacio Torreblanca, Daniel Daianu, Ulrike Guérot, Slavenka Drakulic, John Grahl and others discuss the causes for the current crisis -- and how to solve it. [ more ]
Ent kui palju võib muutuda üheainsa kümnendi jooksul! Lõpplahendus, mida 1985. aastal oli peetud mõeldamatuks, kuulutati 1995. aastal vältimatuks. Ja just nimelt see saatusepööre, see hüpe mõeldamatult vältimatule on see, mis teeb Nõukogude Liidu lagunemise kogemuse kasulikuks viitematerjaliks praegu käivates diskussioonides Euroopa kriisi tulevikust ja valikutest, mille ees Euroopa liidrid seisavad.

Lõppude lõpuks on EL-i praegune kriis jõuliselt tõestanud, et lagunemisoht on enamat kui pelk retooriline võte – kujuteldav koll, keda hirmunud poliitikud kasutavad kasinuse pealesundimiseks rahulolematutele maksumaksjatele. Põhjalikult pole segi paisatud mitte ainult Euroopa majandus, vaid ka Euroopa poliitika. Finantskriis on tublisti kärpinud valitsuste eeldatavat eluiga, täiesti sõltumata nende poliitilisest värvingust, ning teinud ruumi populistlike ja protestiparteide tõusule. Avalikkuse meeleolu oleks kõige õigem kirjeldada kui segu pessimismist ja vihast.

See kajastub ka viimases Euroopa tuleviku teemalises uuringus, mida rahastas Euroopa Komisjon ja mille tulemused ilmusid 2012. aasta aprillis. See näitab, et kuigi enamik eurooplasi peab üksmeelselt EL-i meeldivaks elupaigaks, on kahanenud nende usk Liidu majanduslikku toimetulekusse ja võimesse globaalpoliitikas olulist rolli mängida. Enam kui kuus kümnest eurooplasest usub, et praeguste laste elu läheb keerulisemaks, kui oli nende enda põlvkonnakaaslaste elu. Mis veelgi murettekitavam: peaaegu 90% eurooplaste silmis haigutab avalikkuse soovide ja valitsuste tegevuse vahel suur lõhe. Ainult kolmandik eurooplastest leiab, et nende häälel on kaalu EL-i tasemel, ning kõigest 18% itaallastest ja 15% kreeklastest arvab, et nende hääl vähemalt oma kodumaalgi midagi maksab.

Kui mõeldamatu selle kõige taustal siis EL-i lagunemine ikka on? Siin võib otsustavat rolli mängida Euroopa võime Nõukogude Liidu pretsedendist õppust võtta. Sest EL-i püsimajäämine võib sõltuda tema juhtide võimest valitseda samasugust segu poliitilistest, majanduslikest ja psühholoogilistest teguritest, mis oli mängus NL-i kokkuvarisemise protsessis.

Nõukogude kord "varises kokku kui kaardimajake," kirjutas silmapaistev ajaloolane Martin Malia, "sest see oli alati olnudki kaardimajake". EL ei ole kaardimajake, ning Nõukogude ja EL-i projekti suuri erinevusi tuleb alati meeles pidada. Aga isegi kui EL-i pole kunagi haaranud kommunismi ja tsentraliseeritud planeerimise kiusatus, ei ole ta ometi kaitstud komplekssuse pahede eest. See on kõige keerukam poliitiline mõistatus, mida ajalugu tunneb. 19. sajandi keskpaigas pani Briti põhikorra kodifitseerija Walter Bagehot monarhia tugevuse selle arvele, et "see on arusaadav valitsusvorm. Ülekaalukas osa inimkonnast saab sellest aru". EL seevastu on arusaamatu valitsusvorm, mida ülekaalukas osa eurooplasi mõista ei suuda.

Mitte kusagil EL-is ei saa inimesed aru, kuidas see liit toimib, ja seetõttu on neil veelgi raskem mõista, mida peaks tähendama selle liidu kokkuvarisemine. Nõukogude Liidu puhul tähendas kokkuvarisemine ühe riigi kadumist maailmakaardilt ning tosina uue riigi teket määratul territooriumil, mis ulatub Kesk-Aasia põhjaosast kuni Kagu-Euroopani. Ent EL ei ole riik ja selle kokkuvarisemise korral ei muutuks kaartidel midagi. Veel enam: isegi kui EL tõesti laguneks, jääks enamik (kui mitte kõik) selle liikmesriikidest endiselt turumajanduslikeks demokraatiateks.

Nii et kuidas siis selle liidu kokkuvarisemist saaks defineerida või kontseptualiseerida? Kas vähemalt ühe riigi lahkumine eurotsoonist või ka liidust enesest annaks juba "lagunemise" mõõdu välja? Või oleks piisavaks näitajaks mingid muud trendid: EL-i globaalse mõju langus või mõningate Euroopa integratsiooni suursaavutuste (nagu inimeste vaba liikumine või Euroopa Kohtu taolised institutsioonid) tühistamine? Neile küsimustele vastust otsides võime Nõukogude kogemusest üht-teist kasulikku õppida.

Esimene õppetund on üksiti paradoks: nimelt on usk (mida toetavad majandusteadlased ja jagab Euroopa poliitiline klass), et see liit ei saa laguneda, ise üks peamisi lagunemisele viivaid ohutegureid. Nõukogude Liidu viimased aastad kujutavad endast selle dünaamika klassikalist ilmingut. Arvamus, nagu oleks lagunemine "mõeldamatu", võib viia poliitikategijad kiusatusse kasutada EL-i vastaseid tegevuskavasid või retoorikat ära lühiajaliste eeliste saavutamiseks usus, et pikas perspektiivis "ei saa ju midagi päris halba juhtuda".

Kuid EL-i lagunemine ei pruugi johtuda liiduvastaste jõudude võidust liidumeelsete üle: Nõukogude kogemus on võimsaks hoiatuseks kogu Euroopale, et kokkuvarisemine võib täiesti ettekavatsematult tuleneda ka liidu pikaajalisest düsfunktsionaalsusest (või arvatavast düsfunktsionaalsusest), millega liitub eliidi valekäsitus riikide poliitilisest dünaamikast. Tunnustatud ajaloolane Stephen Kotkin on Nõukogude Liidu lagunemist vaagides seisukohal, et tegelikult tuleks küsida: "Miks hävitas Nõukogude eliit ise oma süsteemi?" Tema analüüsitavast protsessist nähtub, et lõimumisvastaste jõudude tõus võib olla kokkuvarisemise tulemus, mitte põhjus.

Veel enam, lagunemisohu hindamist ei tohiks jätta majandusteadlaste hooleks, kes on otsekui pimedusega löödud, kui asi kokkuvarisemiseni läheb. NL-i juhtum lubab arvata, et lagunemise määratu kulukus ei ole veel mingi põhjus, miks lagunemine peaks toimumata jääma. Selles mõttes on usust, et EL puhtalt lagunemise kulukuse tõttu võiks lagunemata jääda, küll liidu stabiilsusele väga vähe tuge. Teine asi, mida Nõukogude Liidu hinguseleminekust saab õppida, on see, et ennemgi kui reformide puudumine, võib lagunemise põhjuseks saada reformide järelemõtlematu läbiviimine. Just kriiside ajal otsivad poliitikud "hõbekuuli", ent üsna tihti tabab see kuul hoopis laskjat ennast. Nõukogude süsteemi languse üheks keskseks teguriks oli Mihhail Gorbat¹ovi võimetus süsteemi olemusest aru saada (kuna ta visalt rippus illusiooni küljes, et seda on võimalik säilitada ilma täielike ümberkorraldusteta, ja oma eksliku usu küljes selle süsteemi paremusse). Euroopa Liidul ja tema liikmesriikidel on selja taga omaenese jõupingutused ühtse poliitika väljatöötamiseks, mis peaks lahendama vaat et kõik nende probleemid. Euroopa Liidu põhiseaduse rahvahääletusele paneku idee, mis Prantsusmaal ja Hollandis nii suurejoonelise tagasilöögi andis, tuletavad meelde, kui ohtlik selline teguviis on.

Nõukogude kogemuse kolmas õppetund on see, et kõige suurem oht poliitilisele projektile – sõja või muude äärmuslike olukordade puudumisel – ei tule mitte perifeeria destabiliseerumisest, vaid mässust keskuses eneses (isegi kui kriis perifeerias võib osutuda nakkavaks). Nõukogude riigi saatust ei määranud mitte Balti riikide soov sellest välja pääseda, vaid Venemaa enda otsus liidust lahti saada. Tänapäeval mõjutab Saksamaa suhtumine liidus toimuvasse Euroopa projekti tulevikku otsustavamalt kui Kreeka või Hispaania majanduse hädad. Kui need, kes liitumisest võitsid, hakkavad end nägema selle peamiste ohvritena, siis on suur kitsikus päris kindlasti ligi.

Praegu veel ei ole eurooplastel põhjust kahelda Saksamaa pühendumuses EL-ile; kuid sellegipoolest käib võlakoorma all ägavate lõunapoolsete riikide õudustäratava võimetusega oma mured saksa keelde "tõlkida" kindlalt kaasas ka Saksamaa- poolne suutmatus "tõlkida" oma lahendusettepanekud enamiku ülejäänud liikmesriikide keeltesse. Ja kõige murettekitavam selle juures ei ole niivõrd huvide lahknevus kui empaatia puudumine.

Neljandaks tasub õppida, et kui lagunemisdünaamika peale jääb, siis on tagajärg rohkem pangajooksu kui revolutsiooni moodi. Seega on EL-i ellujäämise seisukohalt kõige tähtsam tegur eliitide usk tema võimesse oma probleemidega toime tulla. Nagu Kotkin Nõukogude Liidu kohta tabavalt tähendas: "Liitu ei saatnud laiali mitte iseseisvusliikumised perifeerias, vaid eliit tema keskmes." Kui rahvas võib olla Euroopa Liiduga rahulolematu, hakkamata siiski tema vastu mässama, siis rahvuseliidid võivad liidu hüljata hirmust vastasel korral ohjad käest kaotada – ja niipea kui nemad EL-i väljavaadetes kahtlema hakkavad, võib nende tegevus (tekitades üldist paanikat nende ridades, kes – nagu pangajooksu puhulgi – kardavad oma raha väljanõudmise sabas viimasteks jääda) aidata kaasa liidu lõplikule kokkuvarisemisele.

Viimane ja kõige rahutukstegevam, mida Nõukogude Liidu kokkuvarisemise uurimisest oleks õppida, on see, et lagunemisohu perioodidel peaksid poliitikud tegema panuse paindlikkusele ning ohjeldama oma loomulikku tungi jäikuse ja püsivate lahenduste järele (mis läbikukkumise puhul ja ajal võivad lagunemisele hoogu juurde anda). Õnnetuseks püüavad Euroopa otsusetegijad praegu liitu päästa just selliste lahenduskavadega, mis nii liikmesriikide valitsuste kui ka avalikkuse valikuvõimalusi radikaalselt piiravad. Järelikult võivad valijad Itaalias ja Kreekas vahetada küll valitsusi, kuid ei saa vahetada tegevuskavasid: majanduslike otsuste tegemine on valimispoliitikast de facto kõrvaldatud.

Eeldatakse, et uus fiskaaldistsipliini poliitika kahandab poliitilist survet EL-ile. Ent sellal kui eksperdid võivad kasinuspaketi heade ja halbade külgede osas nõustuda või ka mitte nõustuda, on palju tähtsam see, et jäikus kiirendab automaatselt kriisi süvenemist ja teeb nõnda liidu püsimajäämise raskemaks. Kümme aastat tagasi otsustasid Euroopa otsusetegijad, et ei loo mingeid mehhanisme võimaldamaks riikidel ühisrahast lahku lüüa, lootes nii välistada eurotsooni lagunemise võimalusegi. Nüüdseks on selge, et see otsus on teinud eurotsooni haavatavamaks. Samamoodi ehitati ka Nõukogude Liit kavatsusega teha see "murdmatuks", ent just selle jäikus aitas kaasa selle lagunemisele.

Palju aastaid tagasi kirjutas saksa poeet ja teisitimõtleja Wolf Biermann: "Ma saan armastada vaid seda, millest mul on vabadus ka lahkuda." Selle tõe on tänapäeva Euroopa poliitikategijad unustanud. Järgides paindumatut poliitilist joont, mis ajab lahkulöömise hinna talumatult kõrgeks, ei ole nad ohtu mitte vähendanud, vaid hoopis suurendanud. Sest suuremat sorti kriisis – nagu meile jällegi õpetab Nõukogude Liidu kokkuvarisemine – võib rahva reaktsiooniks väitele, et alternatiive pole, kergesti saada: "Mis tahes alternatiiv on parem".

 



Published 2012-10-19


Original in English
Translation by Triinu Pakk
First published in Vikerkaar 9/2012 (Estonian version); IWM Post Jan-April 2012 (English version); Eurozine

Contributed by Vikerkaar
© Ivan Krastev / Vikerkaar
© Eurozine
 

Support Eurozine     click for more

If you appreciate Eurozine's work and would like to support our contribution to the establishment of a European public sphere, see information about making a donation.

Focal points     click for more

Russia in global dialogue

http://www.eurozine.com/comp/focalpoints/eurocrisis.html
In the two decades after the end of the Cold War, intellectual interaction between Russia and Europe has intensified. It has not, however, prompted a common conversation. The focal point "Russia in global dialogue" seeks to fuel debate on democracy, society and the legacy of empire. [more]

Ukraine in focus

http://www.eurozine.com/comp/focalpoints/publicsphere.html
Ten years after the Orange Revolution, Ukraine is in the throes of yet another major struggle. Eurozine provides commentary on events as they unfold and further articles from the archive providing background to the situation in today's Ukraine. [more]

The ends of democracy

http://www.eurozine.com/comp/focalpoints/democracy.html
At a time when the global pull of democracy has never been stronger, the crisis of democracy has become acute. Eurozine has collected articles that make the problems of democracy so tangible that one starts to wonder if it has a future at all, as well as those that return to the very basis of the principle of democracy. [more]

The EU: Broken or just broke?

http://www.eurozine.com/comp/focalpoints/eurocrisis.html
Brought on by the global economic recession, the eurocrisis has been exacerbated by serious faults built into the monetary union. Contributors discuss whether the EU is not only broke, but also broken -- and if so, whether Europe's leaders are up to the task of fixing it. [more]

Time to Talk     click for more

Time to Talk, a network of European Houses of Debate, has partnered up with Eurozine to launch an online platform. Here you can watch video highlights from all TTT events, anytime, anywhere.
Dessislava Gavrilova, Jo Glanville et al.
The role of literature houses in protecting the space for free expression

http://www.eurozine.com/timetotalk/european-literature-houses-meeting-2014/
This summer, Time to Talk partner Free Word, London hosted a debate on the role that literature houses play in preserving freedom of expression both in Europe and globally. Should everyone get a place on the podium? Also those representing the political extremes? [more]

Eurozine BLOG

On the Eurozine BLOG, editors and Eurozine contributors comment on current affairs and events. What's behind the headlines in the world of European intellectual journals?
Ben Tendler
Cultures of the Anthropocene

http://www.eurozine.com/blog/
Though the Anthropocene has yet to be officially ratified as a new geological epoch, reflections on cultures of the Anthropocene can hardly be considered premature, writes Ben Tendler. A roundup of recent contributions to the public debate that seek to overcome departmental thinking. [more]

Vacancies at Eurozine     click for more

There are currently no positions available.

Editor's choice     click for more

William E Scheuerman
Civil disobedience for an age of total surveillance
The case of Edward Snowden

http://www.eurozine.com/articles/2014-04-18-scheuerman-en.html
Earlier civil disobedients hinted at our increasingly global condition. Snowden takes it as a given. But, writes William E. Scheuerman, in lieu of an independent global legal system in which Snowden could defend his legal claims, the Obama administration should treat him with clemency. [more]

Literature     click for more

Olga Tokarczuk
A finger pointing at the moon

http://www.eurozine.com/articles/2014-01-16-tokarczuk-en.html
Our language is our literary destiny, writes Olga Tokarczuk. And "minority" languages provide a special kind of sanctuary too, inaccessible to the rest of the world. But, there again, language is at its most powerful when it reaches beyond itself and starts to create an alternative world. [more]

Piotr Kiezun, Jaroslaw Kuisz
Literary perspectives special: Witold Gombrowicz

http://www.eurozine.com/articles/2013-08-16-kuisz-en.html
The recent publication of the private diary of Witold Gombrowicz provides unparalleled insight into the life of one of Poland's great twentieth-century novelists and dramatists. But this is not literature. Instead: here he is, completely naked. [more]

Literary perspectives
The re-transnationalization of literary criticism

http://www.eurozine.com/comp/literaryperspectives.html
Eurozine's series of essays aims to provide an overview of diverse literary landscapes in Europe. Covered so far: Croatia, Sweden, Austria, Estonia, Ukraine, Northern Ireland, Slovenia, the Netherlands and Hungary. [more]

Debate series     click for more

Europe talks to Europe

http://www.eurozine.com/comp/europetalkstoeurope.html
Nationalism in Belgium might be different from nationalism in Ukraine, but if we want to understand the current European crisis and how to overcome it we need to take both into account. The debate series "Europe talks to Europe" is an attempt to turn European intellectual debate into a two-way street. [more]

Conferences     click for more

Eurozine emerged from an informal network dating back to 1983. Since then, European cultural magazines have met annually in European cities to exchange ideas and experiences. Around 100 journals from almost every European country are now regularly involved in these meetings.
Law and Border. House Search in Fortress Europe
The 26th European Meeting of Cultural Journals
Conversano, 3-6 October 2014

http://www.eurozine.com/comp/conversano2014.html
Eurozine's 2014 conference in southern Italy, not far from Lampedusa, addressed both EU refugee and immigration policies and intellectual partnerships across the Mediterranean. Speakers included Italian investigative journalist Fabrizio Gatti and Moroccan feminist and Nobel Peace Prize nominee Rita El Khayat. [more]

Multimedia     click for more

http://www.eurozine.com/comp/multimedia.html
Multimedia section including videos of past Eurozine conferences in Vilnius (2009) and Sibiu (2007). [more]


powered by publick.net