Sellised sündmused nagu aprillikriis ei teki tühjale kohale ega möödu ka sügavamaid sotsiaalseid tagajärgi jätmata. Aprillisündmustel on pikk eellugu, mis on seotud paljude struktuursete probleemidega Eesti poliitikas ning mitmete ühiskondlik-poliitiliste protsesside kulminatsiooniga, mida võib kokkuvõtlikult iseloomustada kui "sundeuroopastumise või sundläänestumise läbikukkumist". Toimunu tagajärjeks on palju suletuma ja vähem dünaamilise ühiskonna- ja demokraatiamudeli teke, mida võiks nimetada "rahvuslikuks kaitsedemokraatiaks".

Alustada tuleks pronksisõja juurtest. Põhiküsimuseks on, miks niisugune seni üsna kõrvaline teema nagu ühe monumendi asukoht üldse ühiskondliku debati keskmesse tõusis ja lõpuks nii konfliktse lahendusega päädis? Asi pole ju ainult selles, et ajalugu mõisteti kahes kogukonnas erinevalt või et Vene saatkond tegi tõhusalt orkestreerimistööd.

Põhjusi tuleb otsida struktuursetest probleemidest ja ühiskondlikest protsessidest, mis olid Eesti ühiskonnas küpsenud juba selle aastakümne algusest. Struktuursetest põhjustest nimetaksin tasakaalustamata parteimaastikku ja majoritaarset poliitikategemise stiili. Laiematest ühiskondlik-poliitilistest põhjustest – vastureaktsiooni sundeuroopastumisele. Struktuursed põhjused seletavad suuresti ära, miks oli peaaegu võimatu olukorda lahendada ilma kumminuiade ja veekahuriteta, protsessikesksed tegurid aitavad meil mõista, miks üldse ühe monumendi teema nii jõuliselt poliitiliseks päevaküsimuseks tõusis.

Majoritaarse poliitikategemise stiili needus

Kõigepealt struktuursetest põhjustest. USA politoloog Arend Lijphart on eristanud kahte demokraatia mudelit: konsensuslikku ja majoritaarset demokraatiat.^[1] Majoritaarse demokraatia puhul on harilikult ühel parteil parlamendis enamus. Ta suudab täiesti üksi moodustada valitsuse ning saab valitsedes sisuliselt opositsiooni eirata (nt Suurbritannia). Konsensusliku mudeli puhul on tavalised koalitsioonivalitsused, kus ei saa probleemidele puhtalt jõupositsioonilt läheneda ning tuleb arvestada ka oma partneritega ja tihti ka opositsiooniga (nt Skandinaavia). Tänapäeval on neid kaht tüüpi hakatud järjest enam siduma ka poliitilise kultuuriga ja üldise poliitikategemise stiilidega.^[2] Majoritaarse mudeli puhul võib teerullipoliitikat tihti tasakaalustada arenenud ühiskondlik väitluskultuur (nagu Suurbritannias) ja ka konsensuslikus demokraatias võib esineda pigem majoritaarsele poliitikastiilile iseloomulikke elemente. Kuigi formaalselt peaks Eesti oma koalitsioonivalitsuste ja küllalt iseseisva parlamendiga kuuluma konsensuslikku demokraatiat esindavate riikide perre, pole see poliitilist kultuuri vaadates sugugi nii. Poliitika tegemise stiil on Eestis selgelt majoritaarne, ehk rahvakeeli teerullipoliitika või "tankiga üle sõitmise" poliitika. See on stiil, kus "võitja võtab kõik" ning läbirääkimiste ja konsensuseotsingute asemele astub pigem jõupoliitika. Kõik see tuli eriti selgelt esile ka pronksikriisis. Jah, äärmuslastega ei saa läbi rääkida, aga kui tõesti oleks tõsiselt pingutatud, oleks kindlasti kas või mõõdukama osaga vene kogukonna esindajatest mingi kompromissini jõutud.

Majoritaarse poliitika juured viivad Eesti puhul 1990. aastatesse. Iseseisvusvõitluse ja sellele järgnenud põhimõtteliste ja eksistentsiaalsete valikute tingimustes polnudki eriti ruumi kompromissideks ja pikkadeks konsensuseotsinguteks. Teerullipoliitika osutuski enamasti täiesti õigustatuks ja efektiivseks. Ilmselt oli mõnedel õrn lootus, et 21. sajandil on poliitiline kultuur Eestis kuidagi iseenesest edasi arenenud ja teisenenud. Aprillisündmused tõestasid veenvalt poliitikateadustes juba ammu tuntud tõdemust: poliitiline kultuur on fenomen, mis muutub väga aeglaselt.

Kuid siiski oleks kõik toimunud vähem forsseeritud vormis, kui Eesti parteimaastikul oleksid kaaluvihid olnud enam-vähem tasakaalustatult paigutatud nii parempoolsele kui vasakpoolsele kaalukausile. Praegust Eesti poliitikat iseloomustab kahe üsna ühenäolise paremerakonna (IRL ja Reformierakond) halastamatu konkurents. Sellest, et pronkssõdur oli osa Reformierakonna geniaalsest strateegiast, kuidas IRLile n-ö ära vajutada, on üsna palju kirjutatud. Kui parteimaastik oleks Eestis tasakaalustatum, ei võistleks meie juhtparteid omavahel teemal "kes on kõige kõvem rahvuslane". Arutelu käiks rohkem majandus- ja sotsiaalpoliitiliste valikute üle ning monumenditemaatika tõustes poleks sellest saanud nii ahvatlev instrument konkurentide tasalülitamiseks.

Kiirus, millega seda nii riskantset operatsiooni hakati ette valmistama, oli ennekõike tingitud kartusest, et venitamise korral korjavad hoopis konkurendid punktid endale. Kui Ansip oleks viivitanud, hakanuks IRL seda kohe oravatele nina alla hõõruma. Tegutseda tuli kiiresti, valikuid ei jäänud. Seega pani Reformierakond end sisuliselt sundseisu juba siis, kui teema oma põhiliseks valmisloosungiks tõstis.

Niisiis olid majoritaarne poliitikategemise stiil ja parteikonkurentsi loogika põhilised struktuursed tegurid, mis muutsid šansid monumenditüli ilma avaliku konfrontatsioonita lahendada juba ette ülimalt komplitseerituks, kui mitte võimatuks.

Sundeuroopastamise grimassid

Õhku jääb veel küsimus, miks see üsna marginaalne probleem nii äkki kerkis avaliku debati keskmesse. Selle mõistmiseks tuleks analüüsida Eestis viimastel aastatel toimunud ühiskondlik-poliitiliste protsesside olemust.

Need protsessid võib koondada ühe märksõna alla: vastureaktsioon sundeuroopastamisele. Erialases kirjanduses seostub euroopastumise mõiste enamasti Euroopa Liiduga, Euroopa integratsiooniga ja teatud poliitikate ühtlustamisega liikmesriikide tasandil. ^[3] Meie aga vaatleme siinkohal seda nähtust pigem poliitilise sotsioloogia perspektiivist, kui ühiskondlikku protsessi. Pigem isegi kui "sundläänestamise" sünonüümi.

Alates 1990. aastate algusest oli "tagasipöördumine Läände" Eesti ühiskonna ja poliitilise eliidi põhiprioriteet. Euroopa Liit ja NATO olid teetähised, milleni jõudmise nimel oldi valmis nii mõnigi põletav ühiskondlik probleem kalevi alla lükkama või minema kompromissidele, mida laiem avalikkus polnud tegelikult valmis aktsepteerima. Euroopa Liidu liikmeks saamisega kadus äkki vajadus "näidata", kui tublid ja euroopastunud me oleme, ning paljud seni mahavaikitud pingekohad hakkasid taas aktualiseeruma.

Kui jälgida viimaste aastate Eesti poliitikute retoorikat, siis kas seal on märgata argumente stiilis: "Euroopas tehakse ju nii", "Euroopas on nii kombeks"? Ilmselt väga harva, kui üldse. Aastatel 1997–2003 aga kuulusid need poliitilise argumentatsiooni raudvarasse. Nüüd räägivad meie tipp-poliitikud avalikult, et me ei pea enam iga hinna eest Euroopast lähtuma ja võime teha kõike omamoodi. Toimunud on oluline mentaliteedinihe. Anu Toots on selle väga tabavalt ristinud "vastutuulemaa" sündroomiks.^[4] See ongi reaktsioon sundläänestamisele. Ühiskond polnud paljudeks pealesurutud reformideks ja kompromissideks küps ning nüüd toimub jõuline enesekehtestamine.

Vastureaktsioon sundläänestumisele on avaldunud päris mitmes valdkonnas. Liiga palju reforme ja muutusi – nüüd on riik valmis ja naudime võidu vilju! Liiga palju tulevikku suunatust – nüüd tegeleme põhiliselt ainult selgeks vaidlemata minevikuga! Liiga palju järeleandmisi koduvenelastele – nüüd näitame, kes on majas peremees! Liiga palju pealesurutud poliitilist korrektsust ja tolerantsi – nüüd on aeg kõigile näidata "eestluse" tõelist olemust, jne.

Ideedepuudus ja "uue kolmainsuse" leidmine

Mõnda neist vastureaktsioonidest võiks veidi lähemalt vaadelda.

Alates käesoleva aastakümne keskpaigast on olnud järjest selgemalt tajutav, kuidas strateegilised reformiinitsiatiivid on Eestis sisuliselt sumbunud ja tulevikudebatt soikunud. Praegune koalitsioonileping on selles osas hea näide: nii strateegilise mõtlemise vaest koalitsioonilepingut pole taasiseseisvunud Eestis enne olnudki (kui mõned lühiajalised jõulurahuvalitsused välja arvata). Miks on selline kinnijooksmine aset leidnud? Põhjusi on mitmeid. Oma rolli on muidugi mänginud rahva "reformiväsimus". Poliitikud saavad sellest suurepäraselt aru ja kuna parteikonkurents on tihe, siis ei julgegi keegi potentsiaalselt "kodurahu" rikkuvate algatustega välja tulla. Viimastel aastatel on ka järjest selgemini näha, kuidas poliitilises tippeliidis on toimunud selge arusaamade nihe. Laias laastus võib poliitikuid jaotada kaheks: reformidele / poliitikate elluviimisele suunatud poliitikud (policy-seeking) ja põhiliselt vaid ametiposti hoidmisele orienteeritud poliitikud (office-seeking).^[5] Praeguses Eestis on selgelt prevaleerivaks saanud teine tüüp (1990. aastatel olid ülekaalus esimesed). Pole ka ime, sest praeguse valitsuse juhtpartei on järjest võimul olnud juba üheksa aastat. Siit ei olegi oodata erilist riskide võtmist ja värskeid ideid, vaid ainult etableerumist. See pole niivõrd süüdistus Reformierakonna pihta, kuivõrd kehtivate loodusseaduste konstateerimine. Res Publica tulek 2003. aastal küll lükkas süvenevat etableerumisprotsessi mõneks ajaks edasi, kuid kokkuvõttes ainult tugevdas ühiskonnas ja poliitilises eliidis vastureaktsiooni tormakale muutmistuhinale. Stagnatsioon saabus veelgi kiiremini, kui see oleks tulnud muidu.

Lugeja muidugi küsib, kuidas on kogu see jutt seotud pronksiööga? Väga otseselt. Kui ühiskond ei tegele tulevikuga, siis pöördutakse minevikku. 1990. aastate lõpu ja 2000. aastate alguse Eestis valitsenud tulevikku suunatud dünaamilise mentaliteediga poleks praegune monumentide-poliitika põhimõtteliselt sobinud. Euroopa Liidu ukse taga seisev riik ei olekski saanud endale pronksiöö-suguseid avantüüre luba.

2007. aasta Eesti aga sai endale sellist kallist afääri juba võimaldada ja see sobitus kujunema hakkavasse uude, sundläänestumisele vastanduvasse ühiskondlikku mentaalsusse. Viimased viisteist aastat ei lasknud Euroopa meil oma ajalugu "selgeks vaielda". Nüüd sai see võimalikuks! Viisteist aastat oli Euroopa meile peale surunud "integratsiooni ja multikultuursust". Meeldib see või ei, aga Eesti ühiskond pole integratsioonipoliitika multikultuursuse ideed iial omaks võtnud. Pronksiööle järgnenu näitas väga selgelt, mida tegelikult arvatakse.

Vastureaktsioon sundläänestamisele oli tugev ja ühemõtteline ning seda ennekõike pärast aprillisündmusi. Võimalikuks sai see muidugi seetõttu, et poliitiline eliit sellega ise kaasa läks. Ja kaasa läks ta muude põhjuste hulgas ka sellepärast, et uut eesmärki või ideid, mis oleksid ühiskonda ühendanud, pärast 2003. aastat enam pakkuda polnud. Valitses peataolek. Tekkinud oli otsekui vaakum, mida teatud, mitte just kõige Eesti-sõbralikumad jõud innukalt täitma asusid. Eesti poliitikud aga mängisid end pronksmehega seoses enesele märkamatult kahvlisse ning majoritaarse poliitika ja parteikonkurentsi loogika, mida eespool kirjeldasin, ei jätnudki lõpuks teisi valikuid. Mänguga tuli kaasa minna. Mängu "boonuseks" oli aga see, et need aprilliööd täitsid ilmselge tühiku Eesti ühiskondlikus sihiseades ja identiteediloomes. Euroopa, NATO ja läänestumise kolmainsuse asemel kinnistusid uued suured kinnisideed: rahvuslus, ajalugu ja ohtlik Venemaa. Uus ühiskondlik liim oli leitud!

Ehitades rahvuslikku kaitsedemokraatiat

On räägitud, et aprillisündmused tõukasid Eesti rahvuslik-konservatiivsele arengurajale. Sellele on raske vastu vaielda. Mina nimetaksin seda uut arengumudelit siiski pigem "rahvuslikuks kaitsedemokraatiaks".

"Rahvuslik" tähistab siin muidugi tugevat rõhuasetust rahvuslikule ideoloogiale. Paistab, et rahvuslik konservatism on tõusnud selle aastakümne lõpu Eestis tõeliseks ideoloogiliseks hitiks. Siia alla ei kuulu mitte ainult rahvuslikel tunnetel mängimine, russofoobia, vaid ka jutud tõhusast perepoliitikast kui "imerelvast", mis kindlasti päästab meid eesseisvast demograafilisest kriisist, katsed konstrueerida "õiget" rahvuslikku ajalugu, monumentidemaania, ksenofoobsete ja äärmuslike arvamusavalduste (a la Urmas Sutrop ja Martin Helme) loomulikuks pidamine, jne.

"Rahvuslikkusest" ei saa me aga Eesti puhul muidu aru, kui me ei lisa siia sõna "kaitse". Kaitsta tuleb meil ennast muidugi ähvardava vaenlase eest – see on Venemaa. Siinkohal oleks ehk õigem kasutada sõna "julgeolekustamine" (securitizing), mida tarvitatakse tänapäeval väga mitmes kontekstis: seoses välispoliitikaga, terrorismivastase võitlusega, immigratsiooniga, HIV-i ja teiste epideemiate vastu võitlemisega jne. Eesti puhul tähistab see pigem rahvusliku julgeoleku diskursuse muutmist keskseks ning kõige ühiskonnas ja poliitikas toimuva nägemist läbi selle prisma. See ongi Eesti rahvusliku kaitsedemokraatia tuum. Pronksiöö sündmuste puhul tuli see väga selgelt esile.^[6] Kõik ülejäänud tõlgendusviisid, mis julgeolekustamise paradigmasse ei mahtunud, kuulutati riigivaenulikuks.

"Kaitsedemokraatia" on diskursiivne režiim, mis tekib ühiskonnas, kes tunneb end pidevalt ohustatuna. Selle tulemuseks on, et ühiskonnas hakkavad tööle teatud tsensuurimehhanismid, mis summutavad tavapärase pluralistliku väljendusvabaduse ja selle asemele tekivad mustvalgetel skeemidel põhinevad diskursused. Midagi samalaadset võisime muide teatud mahus näha ka USAs pärast 11. septembrit ja Iraagi sõja algusaegadel. Nagu mainisin, on tegemist pigem diskursiivse ja mitte niivõrd poliitilise režiimiga.

Kui vaadata, kui aktiivselt käib Eestis viimasel ajal vaenlase kuju ja Peipsi-taguse uue "kurjuse telje" konstrueerimine, siis pole kahtlustki, et me elame rahvuslikus kaitsedemokraatias. Kümnenditagune Eesti ajakirjandus tegeles rohkem Eesti ja Euroopaga. Praegu aga, ükskõik millist meediaväljaannet ka ei avaks, ikka on seal: Venemaa, Venemaa, Venemaa... Keegi ei eita, et probleem on olemas ja tõsine, kuid küsimus on selles, kas lubada seda ilmselgelt üle forsseerida või mitte.

Rahvuslik kaitsedemokraatia Eesti variandis pole mingi ebademokraatlik ühiskond. See pole ka uus "vaikiv ajastu", nagu mõned intellektuaalid ja sotsiaalteadlased on väitnud. Tegelikult on küsimus peamiselt ainult selles, kuidas saavutada diskursiivset monopoli kolmes valdkonnas: Venemaa, vene vähemus ja ajalugu. Nende teemade tasalülitamisega summutatakse aga suur osa vabast avalikust diskussioonist. Rahvuslikus kaitsedemokraatias ei saa lihtsalt lubada, et neis küsimustes käiks vaba arutelu. Seda võib ära kasutada vaenlane ja seetõttu peab siin olema "üks ja õige" seisukoht. Küsimus on ohustatud riigi julgeolekus.

Kas meil on üleüldse paremaid valikuid?

Rahvusliku kaitsedemokraatia teiseks varjuküljeks on, et selle katte all võib riik hakata teatud olukorras piirama kodanikuvabadusi ning ei ole kedagi, kes seda efektiivselt vastustada julgeks. Pihli eelnõud olid siin esimeseks märgiks. Loodetavasti on siiski Eesti demokraatia piisavalt tugev, et seesugustel algatustel teoks saada ei lubata.

Rahvuslik kaitsedemokraatia pole ka kuigivõrd huvitatud kodanikuühiskonna ja -osaluse arendamisest. Osalus ja pluralism ei lähe eriti kokku rahvusliku kaitsedemokraatias valitseva suletud ja sissepoole pööratud vaimsusega.

See on mentaalsus, mis kuidagi ei haaku ka globaliseeruva maailmaga, kus märksõnadeks on avatus, sallivus, piiride ületamine ja eneseväljendamine.

Minevikku pööratud ja kindlusementaliteediga ühiskond ei saa transformeeruda edukaks innovatsioonimaaks. Innovatsioon eeldab hoopis vastupidiseid rõhuasetusi: tulevikku orienteeritust, avatud mõtlemist, võõra aktsepteerimist (kui seda saab edukalt kasutada millegi uue sünteesimiseks). Rahvuslikus kaitsedemokraatias on poliitikute põhiprioriteediks julgeolekustamine. Riigi hoidmine globaalses konkurentsis ja selle üle muretsemine ei suuda tihtipeale viimasega konkureerida. Tundub tõeliselt hämmastav, kui vähe Eestis viimastel aastatel esitatakse küsimust: mis meist 10 või 20 aasta pärast saab? Kedagi nagu enam ei huvitagi see. Innovatsioonist ja teaduspõhisusest on saanud pigem sõnakõlks. Poliitiline eliit on haaratud rohkem minevikutontidega sõja pidamisest kui uute strateegiliste sihtide seadmisest. Rahvuslik kaitsedemokraatia võibki olla aeglane, kuid järjekindel perifeeriaks muutumise tee.

Muidugi võib katse üles ehitada rahvuslikku kaitsedemokraatiat olla ajutise iseloomuga ja selle ideoloogia ummikusse jõudmine peagi kõigile silmaga näha.

Juhul aga, kui tõesti osutub tõeks Edward Lucase "uue külma sõja" kontseptsioon ja Eesti selles sõjas eesliinil asub, võib ka küsida, kas meil on üldse jäänudki mingeid häid valikuid peale rahvusliku kaitsedemokraatia. Võib-olla ei olegi?

• ^[1] A. L i j p h a r t, Democracies: patterns of majoritarian and consensus government in twenty-one countries. New Haven; London, 1984.
• ^[2] R. E a t w e l l, European political cultures: conflict or convergence. London; New York, 1997.
• ^[3] Vt. Politics of Europeanization. K. Featherstone, by C. M. Radaelli (toim.). London: Oxford University Press.
• ^[4] A. T o o t s, Vastutuulemaa. Sirp, 21.12.2007.
• ^[5] Vt nt: M. G a l l a g e r, M. L a v e r, P. M a i r, Representative government in modern Europe. Boston etc, 2001.
• ^[6] See tõdemus ilmneb ka 2007. aasta "Eesti inimarengu aruandest", kus on pikemalt juttu mitte-eestlastest Eesti ühiskonnas ning lühidalt ka aprillisündmustest.

Published 2008-10-10

Original in Estonian
First published in Vikerkaar 4-5

Contributed by Vikerkaar
© Tõnis Saarts/Vikerkaar
© Eurozine