1990. aastate alguse poliitiliste murrangute ajal ja vahetult pärast neid oli sageli kuulda soovi ajalugu lõpuks poliitikast lahutada, ta n-ö deideologiseerida ja depolitiseerida. Veel 2002. aastal ütles Läti president Vaira Vīķe-Freiberga ajaloolastele: "...Nõukogude okupatsiooni ajal Läti ajaloo küsimused ideologiseeriti ja politiseeriti, loodi mitmesuguseid propagandamüüte ja -muinasjutte. Seepärast on meie riigi üks tähtsamaid ülesandeid pärast iseseisvuse taastamist esitada ajalugu objektiivselt. See ajalugu peab olema ilma ilustuste ja moonutusteta ning juhinduma tõest ja teaduslikust argumentatsioonist."^[1]

Pärast 1990. aastat Balti vabariikides kujunenud teaduslik ajalookirjutus on püüdnud toetuda "ajaloolisele tõele" ja "objektiivsusele". Kuid vahetevahel on ta seejuures silmist lasknud, et ei ajaloolane ega tema faktid asu kunagi väljaspool sotsiaalseid, majanduslikke või poliitilisi suhteid. Eriti aegadel, mil neis suhetes toimuvad radikaalsed muutused, on ajaloolane ise niihästi kollektiivsete ettekujutuste ja sotsiaalsete realiteetide tulem kui ka nende looja. Teisisõnu: seda, milliseid minevikufakte ta ajalooks kuulutab ja kuidas ta neid interpreteerib, mõjutavad tingimused, kus ta töötab, tema isiklikud huvid ja veendumused, samuti avalikud diskursused, milles ta põhiliselt osaleb. Eriti lähiajaloolane seisab peale selle silmitsi mitmekesiste mittekirjalike ajalooallikate, oma ja võõraste mälestuste, ähmaste kollektiivsete ettekujutuste, stereotüüpide ja müütidega, mis tema otsustust ajaloofaktide ja mineviku kui niisuguse üle sugugi viimases järjekorras ei mõjuta.

Kuid siinse artikli mõte pole niivõrd esitada ajaloofilosoofilist analüüsi ajaloolase vahekorrast faktidega ühelt poolt ega sotsiopoliitilise keskkonnaga teiselt poolt. Ei ole kahtlust, et ajalugu ja tema tegijaid rakendati ja rakendatakse poliitilis-legitimeerivatel ja kollektiivset identifikatsiooni loovatel eesmärkidel. See kehtib samaviisi nii autoritaarsete režiimide kui ka sotsiaalsete liikumiste ja demokraatlikult loodud süsteemide puhul. Ja just viimasele, täpsemalt: ajaloo rollile ja funktsioonile demokraatias ma siin keskendungi.

Sealjuures juhindun ma viimastel aastatel eelkõige saksa poliitikateaduses välja töötatud "ajaloopoliitika" analüüsiviisist, mis uurib ajalooga tegelemist ja diskussioone selle ümber kui fundamentaalset poliitilist nähtust demokraatiates ning keskendub seejuures teatud ajalootõlgenduste ja debattide taga seisvatele poliitilistele figuuridele. On oluline uurida, millega seoses poliitikud – vastastikes suhetes publitsistika, teaduse ja avaliku arvamusega – kasutavad ajaloolisi analoogiaid või formuleerivad "mineviku õppetunde" ning millisel eesmärgil seda tehakse – näiteks kas seisukohtade markeerimiseks, enda eristamiseks poliitilistest vastastest või konkreetsetele projektidele enamuse poolehoiu võitmiseks. Kokkuvõttes on seega jutt kollektiivsete ettekujutuste ja identifikatsioonide poliitilise mõjutamise protsessist konkurentsidemokraatiates.

Professionaalsel ajalooteadusel on selle analüüsiviisi puhul teisejärguline osa, sest nagu märgib Edgar Wolfrum, "teaduse immanentsed reeglid ... aitavad ebaselguse kõrvaldamisele vähe kaasa, kui nad ajalookogemuse kasutamise kriteeriumina poliitilisse praktikasse üle kantakse".^[2] Ajaloopoliitiline analüüs läheb historiograafilisajaloolisest vaatlusest kaugemale, sest ta paigutab selle avalike debattide, poliitiliste figuuride sümboolsete tegude ja poliitika (policy) laiemasse konteksti.

Üleminekuühiskondade kontekstis võib ajaloopoliitiline analüüs oluliselt kaasa aidata ühiskonna ja tema poliitikaeliidi poliitilise kultuuri arengu mõistmisele. Keskne on seejuures küsimus, kuidas varem autoritaarselt juhitud üldsus minevikku puudutavate vaieldavate ja vastandlike arvamuste ja seisukohtadega ümber käib. Kes, kuidas ja mis puhul diskuteerib eriti tundlike minevikuküsimuste üle? Millised vahetud või ka pikaajalised huvid on ajaloosündmuste teatud viisil tõlgendamise taga ja kuidas kantakse domineerivad vaateviisid üle konkreetsesse poliitikasse? Et noortes, veel kindlustumata struktuuriga demokraatiates ollakse varmad kriitilisi lähimineviku-küsimusi seostama identiteedipoliitiliste küsimustega, ei anna selline analüüs informatsiooni mitte üksnes selle kohta, kuidas kulgeb riiklike institutsioonide ja protsesside, vaid ka ühiskondliku teadvuse demokratiseerumine pikema aja vältel.

Vaidluses mineviku üle vormitakse ja kaitstakse maailmavaateid, vormitakse individuaalset mälu ja kujundatakse poliitilise kogukonna kollektiivset enesetaju. Minevikupoliitika küsimustel, seega neil, mis puudutavad praktilist ja õigusriigile omast tegelemist eelneva režiimi kuritegudega, samuti seadusandliku ja isikliku pärandiga, on sellises ajaloopoliitilises analüüsis tähtis, olgugi abistav osa, kuivõrd nad annavad avalikele diskussioonidele poliitilised, õiguslikud ja mitte viimases järjekorras ka moraalsed raamid.

Et selgitada ajalugu puudutava mõttevahetuse keskset tähtsust postautoritaarse ühiskonna tunnetuslikus demokratiseerumisprotsessis, olen kirjutanud "ajaloo demokratiseerumisest". Demokratiseerumise all mõistan ma eeskätt täisealise ühiskonna teket arvamuste ja hoiakute väljakujunemise protsessis, samuti nende pidevat kontrollimist kriitilise avalikkuse poolt. Avalike diskursuste pluraliseerumise kõrval hõlmab see ka mitmekihilist ajaloo ja mälu individualiseerumise ja detsentraliseerumise protsessi poliitilis-avalikus ruumis. Siin näitlikustan seda ajaloo demokratiseerumisprotsessi viimastel aastatel Lätis toimunud ühiskondlik-poliitilise ja historiograafiaalase mõttevahetuse põhjal. Seejuures pole mõttekas kirjeldada kõiki viimase viieteistkümne aasta jooksul toimunud väiksemaid ja suuremaid debatte ning vaidlusi.^[3] Pigem keskendun ma eelkõige ühele eriti märkimisväärsele vaidlusküsimusele, mis puudutab Läti riiklikku mälestuspoliitikat, individuaalset mälu ja ajalookirjutust ning toob ilmsiks Läti-sisesed raskused ebameeldivate ja tundlike minevikuküsimuste lõpunikäsitlemisel. Ta on näiteks ka ajaloopoliitiliste lahkarvamuste rahvusvahelisest ulatusest selles piirkonnas. Võimalikke paralleele värskemate Eesti debattidega ei saa ma selle kirjutise raames tuua, võrdlemine jääb pigem lugeja ülesandeks.

Erinevate avalikus diskursuses konkureerivate tõlgenduste aktsepteeritavus minevikusündmuste kohta, nagu seda siin demokraatliku poliitilise kultuuri tuumana visandati, tähendab ka, et ajaloost saab varandus, mis kuulub võrdselt kõigile ja seega tegelikult mitte kellelegi. See on oluline arusaam, eriti kui vaadata ajaloopoliitilist arengut Baltikumis viimase viieteistkümne aasta jooksul, sest tähendas ju riikliku iseseisvuse taastamine ka võimalust uuele, Läti juhteliidile, samuti ajaloolastele ja intellektuaalidele minevikku lõpuks oma arusaamade kohaselt tõlgendada ja n-ö "oma valdusse võtta". Eelkõige ilmnes see otseses iseseisvusvõitluses 1980. aastate lõpul. "Ajalooline tõde" – antud juhul puudutas see Lätimaa õigusvastast okupeerimist Nõukogude armee poolt ja seega riigiõiguslikku järjepidevust – oli lööksõna, mis tõi rahvamassid tänavale ja kinnistas rahva teadvuses riikliku sõltumatuse idee.

1990. aastate algul oli eeskätt vaja "ajalooline tõde" konkreetseteks poliitilisteks ja seadusandlikeks meetmeteks muuta ning need ühiskondlikus diskursuses kindlalt etableerida. See toimus ühelt poolt kodakondsusküsimuses restriktiivse seadusandluse rakendamisega selle venekeelse elanikkonna suhtes, kes pärast omariikluse kaotust 1940. aastal Läti territooriumile elama oli asunud, teisalt represseeritute poliitilise rehabiliteerimisega ja riiklike mälestuspäevade kehtestamisega ajalooliste sündmuste tähistamiseks, nagu näiteks esimese, 1941. aasta juuni massiküüditamise mälestuspäev või ka Hitleri-Stalini pakti aastapäev. Neil algusaastatel on raske professionaalset ajalooteadust ühiskondlikest diskursustest ja poliitilistest aktsioonidest selgelt lahus hoida. Kõigepealt tuli uuesti defineerida ajaloouurimise standardid ja meetodid ning rajada teadusliku teabevahetuse lähtealused erialaajakirjade ning ülikoolide ja instituutide uurimisprogrammide kujul. Teisalt pakkusid päeva- ja nädalalehed, nagu Literatūra un Māksla ja 1991. aastal asutatud Diena, võimalust vastavastatud arhiivimaterjali ja teaduslikke uurimusi avaldada ning seega avaliku arvamuse kujundamises otseselt osaleda. Kui vaadata, millega Läti uuema ajaloo uurijad neil aastail tegelesid, torkab silma, et nad keskendusid peaaegu eranditult 1930. aastatele ja stalinistlikule Nõukogude okupatsioonile 1940–1941. Selle taga oli ühelt poolt riigiõigusliku ja poliitilise legitimatsiooni vajadus: nüüdsest kättesaadava allikmaterjali abil selgelt tõendada ajaloolisi fakte ja rahvusvahelis-õiguslikke asjaolusid seoses Hitleri-Stalini paktiga ja Nõukogude anneksiooniga Baltikumis. Teisalt oli see teaduslik ja avalik fookustamine sihitud ka sellele, et kiirendada süüdlaste vs ohvrite kindlaksmääramist, mis jättis vähe ruumi tagapõhja kriitilisele uurimisele. Nii pöörati natsionaalsotsialistliku okupatsiooni neljale aastale 1990. aastate alguse ajalooteaduslikus uurimistöös vaevu tähelepanu – kuid seda enam avalik-poliitilises ruumis. Ajendatuna ühelt poolt peamiselt Läti juudist ajaloolase Marģers Vestermanise, samuti rahvusvaheliste spetsialistide teaduslikest ja publitsistlikest üllitistest ning teisalt rahvusvahelise meedia ühekülgsest teabeedastusest, lahvatasid pidevalt ägedad vaidlused eelkõige lätlaste osalemise üle saksa okupantide kuritegudes. Need seadsid küsimärgi alla poliitikute ja arvamusliidrite (Deutungselite) loodud ajaloopildi lätlastest kui võõrvõimude igavestest ohvritest. Küsimus ei olnud mitte ainult Läti riigi rehabilitatsiooni- ja mälestamispoliitika kollektiivses apologeetilisuses ja ühekülgsuses. Eelkõige tõid need rahvusvahelise osalejaskonnaga diskussioonid ilmsiks ka selle, kui ühekülgselt ja kollektiivsetest (etnotsentristlikest) tõlgendusmallidest mõjutatuna töötas 1990. aastatel Läti ajalooteadus.

Meenutatagu siinkohal 1998. aasta kevade diskussiooni Relva-SSi kunagise läti militaarüksuse ("Läti leegioni") mälestuspidustuste üle, millest võtsid osa Läti riigi ametlikud esindajad. Jõulise poleemika tõttu, mida arendasid Vene duumasaadikud, kes nimetasid Lätit "fašistlikuks riigiks" ja nõudsid sanktsioone, aga ka seepärast, et Lääne esindajad ei mõistnud Läti mälestuspoliitikat, mis avaldas austust kunagisele Relva-SSi üksusele, arenes tolleaegne debatt peaaegu riiklikuks kriisiks. Läti, nagu sõnastas üks läti ajakirjanik 4. aprilli Dienas, "komistas omaenda ajaloole". Läti poliitikute ja ajakirjanike meelepaha ning sageli emotsionaalsed reaktsioonid sõimule Idast ja mittemõistmisele Läänest näitasid ilmekalt, kui väga oli seni jäänud puudu teaduslikult diferentseeritud uurimisest ja asjalikust mõttevahetusest selle ajaloopeatüki üle. Hajusatest mälestustest ja järelemõtlematust mälestamisest – ajalugu tundmata ja kriitiliselt kontrollimata – on rahvusvahelises argumendivahetuses vähe abi.

Läti poole kõige sagedasem ja mitte päris põhjendamatu argument oli, et Lääs ei tunne veel tegelikult Läti traagilist ajalugu ja ei suuda seetõttu ka mõista, et 1941. aastal oli lätlastel vähe võimalusi ja polnud peaaegu enam mingit valikut; Hitleri Saksamaa näis kord juba paljudele "kahest halvast väiksema halvana". Tegelikult aga näitab just see "argument" kogu abitust, millega Läti libises sündmuste keskele – "rahvusvahelisse isolatsiooni", nagu seda nimetas Diena. Läti ajaloolased kinnitasid meedias korduvalt, et "Läti leegionil" polevat natsikuritegudega midagi pistmist, leegionärid olevat eelkõige sõja "traagilised ohvrid" ja nende mobiliseerimine olevat olnud igati sunniviisiline. Ometi tõestavad säärased üleüldise väljavabandamise katsed taas kord tänapäeva Läti ajaloolaste kogu suutmatust esitada endale uusi ja ebamugavaid küsimusi. Miks – nagu Vestermanis tookord ühes intervjuus otsesõnu küsis – ei huvita kedagi need Läti politseiüksused, kes osalesid juudi ja läti tsiviilisikute mahalaskmisel ja kellest said hiljem leegioni osad; ja miks ei mõelda täna kõigile veteranidele, nii saksa kui nõukogude poole omadele. Selle asemel jättis Seim just kaks aastat tagasi need läti (kommunistlikud) partisanid, kes Nõukogude Liidu toetusel 1940. aastatel saksa okupantide vastu võitlesid, välja vastupanuvõitlejate kategooriast ja seega ka pensioniõiguslike seast.

Läti poliitiline eliit tegi 1998. aasta kevade kogemustest järeldusi. Et suuta tulevikus rahvusvahelisele kriitikale kindlamini vastu astuda ja olemasolevaid stereotüüpe nii Lätis kui lääne pool lammutada, asutas Läti toonane president Guntis Ulmanis (nagu tegid ka tema ametivennad Meri ja Adamkus) ajalookomisjoni uurimaks "1940.–1990. aasta okupatsiooni Lätis". Erinevalt näiteks Eestist moodustasid selle eeskätt kohalikud ajaloolased (sealhulgas Vestermanis), kuid sinna kuulus ka rahvusvahelisi eksperte – ajaloolasi, diplomaate ja rahvusvaheliste organisatsioonide esindajaid (sealhulgas ka baltisaksa, vene ja juudi päritolu). Niiviisi rahvusvahelisel tasemel institutsionaliseerituna on Läti ja välismaa erialainimeste koostöö nende kaheksa aasta kestel, mil "ajaloolastekomisjon" eksisteerib, osutunud erakordselt viljakaks. Eeskätt Vīķe-Freiberga ajal on komisjon laiendanud oma tegevust ka väljapoole teaduslikku uurimistööd ja kitsalt erialast diskussiooni ajalooseikade üle ning edendab nüüd mitmesuguseid ettevõtmisi ajalooõpetajate täiendkoolituse ja õpikute kirjutamise alal.

Võib arvata, et teadustasandil on seega arusaamatused, mis puudutavad Läti sõjaaegset kollaboratsiooni Natsi-Saksamaaga, suurel määral kõrvaldatud ja lahtised ajalooküsimused vastuse leidnud. Ka poliitikatasandil on jõupingutused leegioni mälestuspäeva lahutamiseks poliitikast olnud õige edukad. Läti riigiesindajatelt on alates 1998. aastast ametlikult nõutud (ja enamasti peetakse sellest ka kinni), et kui pidustustel üldse osaleda, siis üksnes eraisikutena. Veel elavate veteranide ja nende perekonnaliikmete salgake, kes igal aastal 16. märtsil Vabadussamba juurde lilli toob, on märgatavalt kahanenud. Siiski on radikaalsed grupid viimastel aastatel aina sagedamini kasutanud mälestuspäeva üksteisega tõeliste tänavakokkupõrgete pidamiseks, nii ka mullu. Neis on osalenud ka sellised noorteorganisatsioonid nagu Štab, kes juba 2004. aastal korraldas õpilaste proteste uue haridusseaduse vastu. Rindejooned kulgevad neis kokkupõrgetes mööda etnilisi piire: lätlased, kelle hulgas on samuti palju noori, tahavad enamasti "turvata" leegioniveteranide mälestuspidustusi, ja venelased on sagedasti need, kes selle vastu ägedalt protestivad. Seega jääb see eriline aastapäev Lätis ikkagi poliitiliseks sündmuseks ja toob ühtlasi ilmsiks ühe teise, Läti eliidi poolt seni suuresti ignoreeritud probleemi. Nimelt et nii teaduslik uurimistöö kui ka avalik mälestustegevus matusepaikades, muuseumides ja üritustel jääb ikka veel peaaegu eranditult seotuks ajajärguga, mis ulatub 1950. aastate lõpuni. Brežnevi ajastu, majandusliku ja sotsiaalse stagnatsiooni (enese)kriitilist läbikaalumist samahästi kui ei toimugi või kui, siis seotuna "rahvusliku vastupanu" laialivalguva mõistega. Kui aga sellist diskussiooni ette kujutada, siis peaks see mälu poole pealt kindlasti hõlmama ka neid lätlasi, kes režiimi ajal edu pälvisid, ja neid muulasigi, kes kolisid riiki pärast 1956. aastat. Selle dimensiooni väljajäämine ühiskonna arutlustest tähendab paraku muulaste veelgi suurematki etnopoliitilist väljalülitamist. Tegelikult prevaleerib üldiselt nõukogude aja iseloomustamine 'vene ajana' (krievu laiki), mis omakorda üksnes võimendab ühiskonnas olevat lõhet.

Poliitika valdkonnas kasutatakse informatsiooni mõne inimese seotuse kohta eelmise süsteemiga võimaluse korral selleks, et oma poliitilisi vastaseid kõrvaldada või diskrediteerida – mitte tõelise uurimistöö eesmärgil. Ajaloolaste seisukohast võib puuduvat huvi põhjendada ehk allikate lünklikkusega. Kuid kriitiline üldsus saab end sellega vaid tingimisi vabandada. Nende aastakümnete nõukogude riigiaparaadi struktuurse ebaõiglusega tegelemisel jäävad faktidele toetuvad ja juriidilised mõisted süüst ja vastutusest enamasti liiga piiratuks. Palju rohkem on üksikisikute käitumise kohta moraaliga seotud küsimusi, mis veel lahendust ootavad ning mida ei saa lahendada üksnes ajaloolased ja spetsialistid. Ühelt poolt puudutavad need oportunismi ja karjerismi või lihtsalt sobitumist ning teisalt mittekuuletumist, siseemigratsiooni ja avalikku vaenulikkust. Kui ka kedagi ei saa kohtulikule vastutusele võtta, võib teda ometi "talumatuse kriteeriumi" (E. Levits) alusel moraalselt vastutama panna. See kriteerium tuleb aga ühiskondliku diskussiooni, teadusliku uurimistöö ja poliitilise tegevuse pikas protsessis alles välja kujundada. Mõne intellektuaali väga kõhklevat lähenemist nendele teemadele saab kindlasti seletada liiga väikese ajadistantsiga. Ka on seni vähe tunda survet järgmiste generatsioonide poolt, kes küsimusi esitaksid ja vastuseid nõuaksid.

Äsjased konfrontatsioonid "leegionäride päeva" ümber näitavad uut mõõdet Läti etnilis-kultuurilisel lõhenemisel kaheks "mälestuskogukonnaks" ja ajalookultuuriks, mis parimal juhul seisavad lahus teineteise kõrval ja halvemal juhul teineteisega vastamisi. Venekeelse elanikkonna enamikku ei seo Lätiga mälestus Suurest Isamaasõjast ja stalinismist, sest asus ta ju enamasti Baltikumi elama hulk aega pärast nende lõppu. Ka seetõttu jäävad mälestuspidustused ja Läti poliitikute poliitiline mälestusretoorika neile võõraks ning mõnedki orienteeruvad Vene meedia ja ajaloolaste poolt pakutud minevikutõlgenduste järgi. Need aga, nagu näitasid sõjalõpu 60. aastapäevaga seotud sündmused, kalduvad sageli kõrvale Läti vaateviisidest.

Läti arvamusliidrite ajaloopoliitiline ja teadusalane keskendumine Stalini ajale ning ikka veel markantsele skeemile "süüdlased (venelased) – ohvrid (lätlased)" kinnistab neid erinevusi veelgi ja suuresti seda väljendavad ka 16. märtsi tänavakokkupõrked. Tegelemine eespool mainitud, lähemaid aastakümneid puudutavate teemadega võiks kasvada katseks eri gruppe lahutavaid kaitsekraave tasapisi ületama hakata. Kui erinevalt nõukogude aega ka tajutaks, näitasid vene noorte seas 1998. aastal tehtud küsitlused, et ometi hõlmab see periood ajaloosündmuste valdkonda, mis on lätlastele ja venelastele suures osas ühine. Laiemas, võib-olla siiski mõneti sarnaste kogemuste ja mõtete vahetuses, mida jälgiks nii läti kui vene avalikkus, võiks sisseharjunud süüdlase-ohvri-skeem hakata ehk lagunema.

Kuid need kaalutlused väljuvad juba siinse artikli raamidest. 1998. aasta sündmused tähendavad tagasivaates uue ajaloopoliitilise faasi algust Lätis. Seda faasi iseloomustab poliitiliselt ründav ja rahvusvahelist dialoogi otsiv lähenemine vaieldavatele ja tundlikele minevikuküsimustele. Välistegurid, nagu selged etnopoliitilised raamtingimused (naturaliseerimis-, keele- ja hariduspoliitika) ning eriti just Läti astumine NATO-sse ja Euroopa Liitu, on kaasa aidanud enesekindlama suhtumise tekkele sise- ja väliskriitikasse. Aga unustamata nende raamtingimuste olulisust, pühendaksin oma lõpumärkused pigem sellele "sisemisele" protsessile, mis seostub Läti ajaloo aeglase demokratiseerumisega, kui veel kord tarvitada eespool kasutatud mõistet. See protsess hõlmab eeskätt kriitilisemaks muutuvat, rahvusvaheliste uuringute ja tõlgenduste suhtes avatumat ajalooteadust, samuti kasvavat kriitilist avalikkust ja demokraatlikku väitluskultuuri. Muuhulgas toetavad seda ka rohked kodanikuühiskonna algatused mineviku selgitamiseks – näituste, noorte uurimiskonkursside, ajaloopedagoogiliste ürituste ja kohaliku ajaloo projektide vormis.

Selle pluraliseerumis- ja detsentraliseerumisprotsessi kaasnähtuseks on ka ajaloo järjest vähenev seotus ülemäära kollektiivsete mõttemallidega. Üheks sellekohaseks näiteks on teadlaste ja teiste arvamusliidrite üha suurenev huvi üksiksaatuste vastu, individuaalsete otsustusprotsesside ja käitumisviiside vastu selle sajandi eri riigikordade ajal. Vaadates näiteks Paul Schiemanni, 1930. aastate baltisaksa publitsisti, kes kuni lõpuni võitles Ulmanise Lätis kasvava rahvastevahelise vaenu vastu, või lätlast Žanis Lipket, kes varjas juudi kaaskodanikke saksa ja läti timukate eest, või Läti Kesknõukogu mehi, kes ei võidelnud kummagi okupatsioonivõimu, vaid demokraatliku ja sõltumatu Läti eest, näeme, kui absurdne on inimesi ajaloos paika panna teatud kollektiivi või gruppi kuulumise alusel. Sest nende inimeste tegude põhjuseks polnud niivõrd nende kultuuriline ja keeleline päritolu, vaid pigem poliitilised vaated vabadusele ja õigusele või ka lihtsalt inimlikud ja usulised veendumused. Kuigi suurte riigimeeste eluloo-uurimused läti ajaloolaste sulest on jäänud pigem harulduseks, on mõningaid viimastel aastatel siiski ilmunud ja need on leidnud koha huvilise üldsuse teadvuses.

Kasvav teadlikkus Läti mineviku eri interpretatsioonide olemasolust ja võrdõiguslikkusest peegeldub ka ajalooõpikute ja õppematerjalide suures hulgas. Need mitte üksnes ei sisalda ka Läti rahvusvähemuste ajalugu, vaid lähenevad mineviku vaidlusküsimustelegi ründavalt ja kriitiliselt. Võib vaielda, mil määral Läti kooliõpikute autorid ja haridusministeerium väljastpoolt tulevatele soovitustele või isegi survele reageerivad – sellekohast kriitikat on sageli kuulda. Kindlasti rahastavad õpetajate seminare ja ajalooõpikute projekte sageli ikka veel rahvusvahelised organisatsioonid, näiteks Euroclio või ka International Task Force for Holocaust Education, kuid ometi oleks lühinägelik niisuguseid projekte sellepärast pikema jututa tagasi lükata. Just projektid Läti ajaloo õpikute koostamiseks spetsiaalselt venekeelsetele koolidele ja õpetajatega diskuteerimiseks toovad kasu niihästi õpetajatele ja õpilastele kui lõppkokkuvõttes ka ühiskonnale tervikuna.

Seega võiks ettevaatliku optimismiga nentida, et on alanud Läti ajalookirjutuse ja minevikku käsitlevate avalike diskursuste demokratiseerumisprotsess. Vaira Vīķe-Freiberga enesekindel esinemine Putini kutse puhul osaleda 2005. aasta 9. mai pidustustel Moskvas oli eriti just selle protsessi tulemus. Ometi torkab silma, et Läti liidrite uus, ründav lähenemine minevikule on suunatud üsna ühekülgselt välismaale. Läti ajalugu, nagu on kõikjal kuulda rääkimas Vīķe-Freibergat või ka endist välisministrit Sandra Kalnietet, tuleb välismaal paremini tutvustada. Nii mõnedki Läti-sisesed mõttevahetused või ka pilk interneti jututubadesse ja lugejakirjadele panevad igatahes oletama, et Lätigi elanikkond vajaks veel ajalooalast selgitustustööd. Ajaloolise eneseteadvustamise ja positsioonide järkjärgulise eristumise protsessi puhul üleminekuühiskonnas on esmalt tegu teatava sisemise arenguga. Lätis nagu teisteski Balti riikides võis see möödunud viieteistkümne aasta jooksul tunduda liiga sageli väljastpoolt käima lükatuna või ka forsseerituna. Ometi jääb oma mineviku uurimine ja selle läbitöötamine sisepoliitiliseks protsessiks. Läti juhtumi puhul leidub veel palju sisevõitlusi mineviku ja tema tähenduse pärast, mis tuleb poliitilises ja ühiskondlikus kooselus lõpuni võidelda. Selle näiteks on siin kirjeldatud lahkarvamused kollaboratsiooni ja vastupanu ning kollektiivse süüdistamise ja vabandamise osas. Lõpuks jääb üle veel kord rõhutada, et demokraatlik diskursus tähendabki seda, et kõik tõlgendusprotsessis osalejad – ajaloolased, poliitikud, ajakirjanikud, kunstnikud ja intellektuaalid, samuti diletandid ja rahvusvahelised tegelased konkureerivad mineviku "õige" lahtimõtestamise pärast ja tema pikaaegse institutsionaliseerimise pärast riigi poliitilises kogukonnas.

• ^[1] V. Vīķe-Freiberga kõne rahvusvahelisel konverentsil "Nõukogude okupatsioonirežiim 1944-1959: Poliitika ja järeldused" Läti Ülikoolis Riias 13. juunil 2002 : www.president.lv.
• ^[2] E. W o l f r u m, Geschichtspolitik in der Bundesrepublik Deutschland. Der Weg zur bundesrepublikanischen Erinnerung 1948-1990, Darmstadt 1999, lk 21.
• ^[3] Läti debattide ja lahkarvamuste detailse analüüsi, ka demokraatlike ümberkujunduste ja rahvuspoliitika kontekstis, võib leida minu raamatust Demokratisierung der Geschichte in Lettland. Staatsbürgerliches Bewusstsein und Geschichtspolitik im Ersten Jahrzehnt der Unabhängigkeit, Hamburg 2003.

Published 2006-06-13

Original in German
Translation by Tiina Lias
First published in Vikerkaar 4-5/2006

Contributed by Vikerkaar
© Eva-Clarita Onken/Vikerkaar
© Eurozine