Latest Articles


10.12.2014
Enda O'Doherty

The last chapter

Go out to your local bookshop, advises Enda O'Doherty, and get in close with those Books You Haven't Read, the Books To Read Next Summer and The Books To Fill Out Those Small Gaps That Are Still There On Your Shelves. Don't come away empty-handed. They may not be there forever. [ more ]

10.12.2014
Kaya Genç

In search of the 'New Turkey'

10.12.2014
Sebastian Conrad

The place of global history

09.12.2014
Andrei Melville

King of the hill

10.12.2014
Eurozine Review

The way we let the young into the world

New Issues


09.12.2014

Osteuropa | 8/2014

Das Volk und sein Ich. Autoritäre Herrschaft und Legitimität
09.12.2014

Merkur | 12/2014

Eurozine Review


10.12.2014
Eurozine Review

The way we let the young into the world

"openDemocracy" outlines how to end violence against women; "La Revue nouvelle" says Europe has let down its young big time; in "New Humanist", British author Philip Pullman slams cuts to arts education; "Dublin Review of Books" reviews the history of the book in 100 books; in "Merkur", Sebastian Conrad sees Eurocentrism replaced by the centrisms of the South; "Osteuropa" enters a brave new world of legitimate, authoritarian regimes; "Syn og Segn" struggles to comprehend the grave state of Russian art and politics; "Revista Crítica" revisits East Timor's failed postcolonial democracy; and "Kritika & Kontext" reveals how Solzhenitsyn made it in the West.

19.11.2014
Eurozine Review

Another music! Or no music at all!

29.10.2014
Eurozine Review

A centre receding

15.10.2014
Eurozine Review

This revolutionary moment

17.09.2014
Eurozine Review

Independence in an age of interdependence



http://www.eurozine.com/articles/2011-05-02-newsitem-en.html
http://mitpress.mit.edu/0262025248
http://www.eurozine.com/about/who-we-are/contact.html
http://www.eurozine.com/articles/2009-12-02-newsitem-en.html

My Eurozine


If you want to be kept up to date, you can subscribe to Eurozine's rss-newsfeed or our Newsletter.

Articles
Share |


Ah, Euroopa!*


Kas me võime täheldada ühtse Euroopa avalikkuse või kultuuriruumi kujunemist? Kas me võtame selle arengust osa? Kas me peaksime seda toetama?

Küsimus võib tunduda veider. Kas ei peaks me siis teistele Euroopa publikutele ja kultuuridele tähelepanu pöörama? Kas ei peaks me siis jätkama vestlust oma naabritega? Muidugi peaksime. Kas meil siis pole juba üleeuroopalise orientatsiooniga ajakirju ja muid väljaandeid? Kas meil pole siis hulganisti konverentse, kohtumisi ja festivale, mis on pühendatud meie ühisele Euroopa kultuurile, nii selle minevikule kui tulevikule? Muidugi on.

Europe talks to Europe


The European integration project has made the discussion about transnational spaces for cultural and political debate acute. Can there at all be a common Europe without a pan-European public sphere, where potentially common values and ideas can be formed and transnational political institutions can find their legitimacy?

Introduction
Europe talks to Europe: Towards a European public sphere?
Geert Lovink
Blogging, the nihilist impulse
Bernhard Peters
"Ach Europa"
Carl Henrik Fredriksson
Energizing the European public space
Leonard Novy
The silence within the Union
Thierry Chervel
Europe loses ground
Marie-Luise Knott
"That was my Beresina"
Peter Preston
Dialogue of the deaf
Peter Preston
Tomorrow the world? Unlikely
Craig Calhoun
The democratic integration of Europe
Robert Darnton, Marek Tamm
Interview with Robert Darnton
Andreas Hepp
Networks of the media
Ent kui heita korraks pilk tagasi 1960. aastate lõpule, minu kujunemisaastatele, siis ei veetnud ma neid sugugi Euroopa kultuuriruumis. Ma kasvasin üles hoopis transatlantilises Lääne avalikus ja kultuuriruumis. Muidugi tegin ma läbi oma prantsuse faasi, nagu oli 50ndatel ja 60ndatel kombeks paljudel vaimsete ambitsioonidega noortel sakslastel. Oli see ju Sartre'i ja Camus', Jacques Breli ja Juliette Greco ning uue laine filmikunsti aeg. Pisut hiljem tõusis jõuliselt esile Suurbritannia oma vitaalse noortekultuuriga – popi ja rokiga, mis juba vahendas ja teisendas Ameerika mõjusid. Kuid ilmus ka tähtis vaimukultuuri ajakiri Der Monat, mis avaldas kaastöid Ameerika intellektuaalidelt ja kriitikutelt. See oli d¾ässi aeg; Faulkneri, Dos Passose ja biitnikute aeg. Käimas oli kodanikuõigusteliikumine ja Vietnami sõja vastane liikumine. Olid arutluskoosolekud ja kodanikuallumatus, veidi hiljem feminism ja keskkonnakaitse. "Ameerika majades"[1] sai lugeda New Yorker'it ja teisi väikesi ajakirju. See oli Ameerika, Uue Maailma aeg.

Vahest oli see kõigest ajutine nähtus, mis hõlmas üksnes sõjajärgset Saksamaad ja vaid üht põlvkonda, kes otsis uut algust ning tahtis põgeneda kohutava mineviku ja lämmatava oleviku eest? Ma poleks selles nii kindel.

Mis on avalik sfäär?

Changing Europe


The European Union has been far more successful than anyone expected when the Treaty of Rome was signed half a century ago, on 25 March 1957. But as political Europe turns 50, the questions about its future are as open as ever. [ more ]

Jan-Werner Müller
A "pause for thought" without the thought? Possible ways to talk about the future of the EU today
Jacques Rupnik
Anatomy of a crisis. The Referendum and the dilemmas of the enlarged European Union
Rainer Bauböck
Who are the citizens of Europe?
Timothy Snyder
Balancing the books
Slavenka Drakulic
Who's afraid of Europe? Opening address at the 14th European Meeting of Cultural Journals
Reinhold Vetter
Who are the true Europeans? Central eastern Europe and the EU crisis
Karl Schlögel
Europe tests its boundaries. A searching movement
Ales Debeljak
Elusive common dreams. The perils and hopes of a European identity
Göran Rosenberg
A pluralist democracy
Bernhard Peters
"Ach Europa". Questions about a European public space and ambiguities of the European project
Carl Henrik Fredriksson
Energizing the European public space
Ivaylo Ditchev
Crossing borders
Caroline Moorehead
Necessary lies
Georg Vobruba
Expansion without enlargement. The EU Neighbourhood Policy in the dynamic of Europe
Claus Leggewie
From neighbourhood to citizenship. EU and Turkey
Mischa Gabowitsch
At the margins of Europe. Russia and Turkey
Larry Wolff, Alexander Yanov
Is Russia a European country? A correspondence
Marco Pautasso
Ich wäre gerne European
Stig Saeterbakken
My heart belongs to Europe. Therefore it is broken
György Spiró
Commission for European Standards: Literary
Adam Michnik
Confessions of a converted dissident. Essay for the Erasmus Prize 2001
Claudio Magris
The fair of tolerance. Essay for the Erasmus Prize 2001
Georges Niangoran Bouah
Leave us alone!
Vaadelgem avalikke ruume või sfääre veidi teoreetilisemalt. Jürgen Habermasi teedrajavast formuleeringust innustatud uurimused avalikkuse sfääri kohta ei käsitle mis tahes kultuuritoodangut ja -vahetust. Neid ei huvita kirjandusteoste või muude kunsti- või popkultuurivormide vastuvõtt. Neid ei huvita niivõrd ka mitte informatsiooni avalik levi. Neid huvitab eeskätt hoopiski avalik arutlus ehk debatt ja arvamuse kujunemine.

Debatt on seotud argumentide, tõlgenduste, analüüside esitamisega, hinnangute ja kriitika põhjendamisega jne. Kui otsime avalikke debatte, siis üks koht, kust neid leida võib, on mitteametlikel kokkusaamistel ja rahvakogunemistel toimuvad mõttevahetused. Massimeedias ujutatakse arutlus sageli kas kõikvõimaliku meelelahutusega üle või siis maetakse lihtsalt informatsiooni või "uudiste" alla. Aga elektroonilises meedias leidub analüüsi, kommentaari ja mõnikord ka eestkõne sugemetega vorme nagu uudistekommentaar, uudistemagasin ning dokumentaalfilmid, samuti mitmesuguseid väitlus- ja vestlussaateid (millest paljud on küll ennekõike meelelahutuseks ja enesenäitamiseks). Trükisõnas leiame suurel hulgal arutlev-analüüsivat sisu nii aimeraamatutes kui ka perioodiliste väljaannetes – ajalehekommentaaride, arvamuslugude, analüüside, toetusavalduste või esseede ja süvenevamate arutlus¾anride vormis. Saksamaal näiteks on eriti levinud eraldi "Feulleiton'i"-rubriik nii päeva- ja nädalalehtedes kui isegi intellektuaalsetes või kultuuriajakirjades. Selline meedias toimuv arutlus on kindlasti kõige tähtsam ja mõjukam osa avalikust diskursusest üldse.

Avaliku debati all ei mõtle ma muidugi ainult poliitilist debatti sõna kitsamas mõttes. Mitmetes valdkondades toimub tähtsaid debatte, mis ei tegele sugugi ainult eesseisvate poliitiliste otsuste või probleemidega, vaid ka üldisemate kultuuriliste arusaamadega, individuaalse ja kollektiivse enesemõtestamisega, ühiskonna- ja kultuurikriitikaga, minevikutõlgenduste ning tulevikupürgimuste ja -muredega, "ajastu diagnoosidega" jne. Avalikud arutelud leiavad enamasti aset teatud kindlapiirilistes sfäärides – eraldiseisvais, peamiselt rahvuslik-üleriigilistes "avalikes sfäärides" või "avaliku arutelu sfäärides". Üleriigilised seadused ja määrused ja rahvuskeel löövad oma templi igale avalikule sfäärile. Rahvuslikud poliitikad, valitsused, parteid, vaheorganisatsioonid ja ühingud varustavad neid teemade ja materjaliga. Rahvuslik-üleriigiline massimeedia toimib avaliku diskursuse kanali või kandjana. Aga see kirjeldus pole mõistagi kõikehõlmav. Sidususe ja seotuse elemente on rohkem kui need, enamalt jaolt välised tingimused. Leidub sisemise eristumise tähtsaid vorme. Ja mõistagi toimub rahvuslike avalikkuste või avalike sfääride vahel vastastikune vahetus ja üksteise jälgimine. Kui rääkida eristumisest, siis tuleb rõhutada, et avalik arutelu ei toimu homogeense üldsuse seas. See üldsus on väga mitmeti eristunud. Üldsus, ütleme rahvuslik üldsus, jaguneb poliitilisteks või ideoloogilisteks leerideks, piirkondlikeks üldsusteks ja/või teemapõhisteks üldsusteks, millel on teatud teemavaldkondades oma erihuvid.

Avalikkus on ka tugevasti kihistunud. Avalikkuse sfääri struktuurile on omane ebavõrdsus ehk hierarhilisus. See kihistunud struktuur ilmneb nii kõnelejate (või kirjutajate) kui ka auditooriumide puhul. Avalikel esinejatel on väga erineval määral mõju. Mõned auditooriumi osad võivad olla tähelepanelikumad ja informeeritumad kui teised. Meediakanaleid võib eristada leviku, aga ka intellektuaalse prestii¾i järgi. Keerukam on siin rakendada avaliku mõju mõistet, mis on intellektuaalse prestii¾iga seotud, ent mitte sellega identne, sest siis tuleks meil eristada lühi- ja pikaajalisi mõjusid. Selle juurde naasen ma veel hiljem.

Prestii¾i mõistet kasutada on ehk pisut kergem, kuid ikkagi üsna ohtlik. Võtkem sellise prestii¾i näiteks, nagu ma silmas pean, üleriigiliste kvaliteetlehtede fenomen. Enamalt jaolt peetakse neid arvamusliidriteks (poliitilise, sotsiaalse või kultuurieliidi ning muu meedia seas), kuigi neil harilikult pole kuigi suurt levikut võrreldes populaar- või kohaliku ajakirjandusega.

Teist liiki prestii¾ piirdub kitsamalt kultuuri- või intellektuaalse sfääriga. Siin tulevad teiste seas mängu väga väikese lugejaskonnaga kultuuriajakirjad, mille mõju igapäevaarvamusele või poliitilistele päevaküsimustele on üsna küsitav, kuid mis on kõrgelt hinnatud haritud klasside seas ning millel võib olla kaugem mõju kultuuri arengule laiemas mõttes, kusjuures seda kaugemat mõju on empiiriliselt väga raske hinnata.

Lihtsustagem siinse arutluse huvides asju ning piirdugem vaid avaliku arutelu ehk debati kihistuste eristamisega – on nimelt olemas üldine diskursus, mis on suunatud näiteks üleriigilise kvaliteetpressi keskmisele lugejale (kes on muidugi juba spetsiifiline osa riigi elanikkonnast), ja intellektuaalne ehk kõrgdiskursus, mis on suunatud kultuuri- või intellektuaalsele eliidile, aga mõnel puhul ka tehnilisele, majanduslikule või poliitilisele eliidile. Esitan sellise väga lihtsustatud jaotuse sellepärast, et see on tähtis riigiüleste üleeuroopaliste avalike ruumide tekkimise seisukohalt. Selles mõttes kuuluvad kultuuriajakirjad muidugi kõrgdiskursuse sfääri.

Kuidas saab öelda, et sisemiselt niivõrd eristunud või koguni killustunud avalik sfäär on ikkagi tervik? Esiteks, iga piiritletud ja terviklikku avaliku arutelu sfääri (üleriigilist avalikku sfääri) iseloomustab suur kommunikatsioonivoogude tihedus; nagu on osutanud poliitikateadlane Karl Deutsch, on sisemine kommunikatsioon selles tihedam kui piirideülene kommunikatsioon. Avalikke sfääre ühendavad ka domineerivad päevaküsimused, probleemide ja teemade ring, mis kerkib üheaegselt esile mitmesugustes massimeediumides ja teistes avaliku diskursuse vormides. Samuti on ühe riigi piires piisavalt ühist arusaamist selle kohta, mida vaieldud probleemid endast kujutavad, kuidas eri seisukohti mõista ja tõlgendada, millised on tähtsad ja vaieldavad aspektid ning mida pidada enam-vähem enesestmõistetavaks.

Niisiis mis mõttes me saame rääkida avaliku diskursuse muutumisest rahvusüleseks, täpsemalt: rahvusüleste avalike sfääride või avalike ruumide kujunemisest, näiteks Euroopa avaliku ruumi tekkest?

Me saame rääkida ühisest diskursiivsest universumist mingi geograafilise ala, näiteks Euroopa piires ainult siis, kui selles ringlevad kommunikatsioonivood, ideede ja argumentide, raamatute, perioodiliste väljaannete, artiklite, filmide ja teiste kultuurinähtuste vood, mis ületavad riikide piire, läbistades risti-rästi kogu Euroopa sfääri.

Teatud määrani leiavad seesugused riikidevahelised kultuurilevi ja -vahetuse protsessid aset terves maailmas. Euroopa avalikust ruumist kõnelemine nõuab vähemalt kahe lisatingimuse täitmist. Esiteks – selline kommunikatsioonivoog Euroopa sees, täpsemalt Euroopa Liidu liikmesriikide ja nende avalikkuste vahel, peaks olema tunduvalt tihedam kui kommunikatsioonivoog üle Euroopa Liidu piiride (näiteks tihedam kui kommunikatsioonivahetus Euroopa Liidu liikmesriikide ja Ameerika Ühendriikide vahel). Ilmselt nõuab see liikmesriikide kultuuride mõningast lähenemist, nii et vastastikune mõistmine muutuks hõlpsamaks ja debatid koordineeritumaks. Ja teiseks on tarvis midagi ühise avaliku identiteedi taolist, mis looks neile debattidele tausta. Rahvuslikes debattides mitte üksnes ei suhestuta omaenese rahvuslike poliitiliste üksuste ja institutsioonidega, vaid samastutakse sageli kaudselt või otseselt üldrahvusliku üldsusega, mis püüab moodustada avalikku arvamust. Avalike debattide tõelise euroopastumise võtmetingimuseks on kujuteldava kollektiivse "meie" laiendamine üle riigipiiride (nt "Euroopale" või "Lääne kogukonnale") – ja võibolla ka vastava eristumistunde tähtsustumine (nt eristumisena "Idast", "Aasiast" või kui tuua olulisem näide, siis "Ameerikast").

Milline tulevik ootab Euroopa avalikku sfääri ?

Kas on praegu kujunemas sellist tõeliselt üleeuroopalist kommunikatiivset ruumi? Ja kui on, siis mil määral ja kui kiiresti? Empiirilist materjali selle üle otsustamiseks on veel vähe. Avaldatud empiirilised uurimistulemused on napid, selgete järeldusteta ja osalt vasturääkivad. Meie enda uurimus (Bremeni ülikoolis) tundub näitavat, et piirideülesed kommunikatsioonivood kasvavad parimal juhul aeglaselt ning et mingit ühist Euroopa "meiet" avalike debattide püsiva tausta või viitealusena tegelikult ei eksisteeri. Ometigi leidub mõningat segmenteerunud euroopastumist neis valdkondades, mida ma nimetasin eespool kõrgdiskursuseks. Näiteks ilmub rahvusvaheline finantsajakirjandus, mis oma vaateviisilt ja levikult on üpris transnatsionaalne. Ja elitaarses intellektuaalses ja kultuurimeedias, nagu kultuuriajakirjad, toimub elavam kultuurivahetus ja tõeliselt rahvusvaheline debatt. Ometigi pole kindel, kas säärane kõrgkultuuri sfääris toimuv vahetus on tänapäeval kaugemale edenenud, kui olid rahvuslike üldsuste vahelised kommunikatsioonivood 19. sajandi teisel poolel.

Mida me võime loota tulevikult? Mis on praeguse olukorra põhjused? Ja kas seda tuleb kahetseda?

Ma oletan, et lähimas tulevikus, nii umbes kahe järgmise aastakümne jooksul, jääb avaliku diskursuse euroopastumine üsna kitsaks ja piirdub peamiselt vaid teatud eliitidega või segmenteerunud rahvusülesusega ega ole mingil juhul võrreldav rahvussiseste arutelude tiheduse ja intensiivsusega. Selle ennustuse taustaks on teatud teoreetilised eeldused nende arengute või arengupeetuste põhjuste kohta.

Lubage mul täpsustada. Euroopa avalikust sfäärist räägitakse väga sageli teatud raamistuses, mida võiks nimetada kultuurilise mahajäämuse raamistuseks: eeldatakse, et rahvusülesus või eriti euroopastumine on majanduses ja ametlikus või seadusandlikus poliitikas (n-ö ülalt lähtuvas poliitikas) kaugemale jõudnud kui kultuurivahetuses ja avalikes aruteludes demokraatia üle ehk altpoolt lähtuvas poliitikas. Ja et kõik see sünnitab Euroopa Liidu jaoks demokraatia defitsiiti ehk legitiimsuse defitsiiti. Ei saa salata, et sellises tõlgenduses on terake tõtt.

Üldiselt võttes aga toetub see pilt siiski üsna küsitavatele eeldustele Euroopa Liidu iseloomu ja väljavaadete kohta. Ma ei hakka sellest liiga pikalt rääkima, ütlen ainult, et Euroopa Liidu sisene poliitiline ühtlustumine või tsentraliseerumine on ikka veel piiratum, kui sageli arvatakse, et rahvusriikide roll on jäänud palju tähtsamaks, kui seda sageli arvatakse, et tundub ebatõenäoline, nagu muutuks see väga ruttu või põhjalikult, ning et on üsna küsitav, kas meil on vaja proovida seda kiiresti või põhjalikult muuta.

Nende väidete kiireks selgituseks mainitagu Harvardi poliitikateaduste professori ja Euroopa Liidu spetsialisti Andrew Moravcsiku hiljutist artiklit, kus väidetakse, et Euroopa Liit on ikka veel põhiliselt majandusliit ehk vabakaubandustsoon vastavate määrustike ja vabadustega. Nagu ta ütleb: "Sellega jääb paljugi Euroopa Liidu poliitilisest päevakorrast välja – maksustamine ja eelarveprioriteetide korraldamine, sotsiaalhoolekande vahendid, kaitse- ja politseijõud, haridus- ja kultuuripoliitika, mittemajanduslik tsiviilõigus, otsene kultuuri edendamine ja korraldamine, tsiviilinfrastruktuuride finantseerimine ning enamik regulatiivpoliitikast, mis pole seotud piirideülese majandustegevusega... Laias laastus võib öelda, et Euroopa Liit ei maksusta, ei kuluta, ei jõusta ega sunni, ning paljudes valdkondades ei ole tema käes avaliku võimu juriidilist monopoli."[2] Mida see legitiimsusele, demokraatiale ning üldsuse või avaliku arutelu rollile tähendab? Kordan, et teema on liiga keeruline, et seda siin tervikuna arutada, ja nii osutan vaid ühele järeldusele, viidates taas Moravcsikule, kes ütleb, et need teemad ja probleemivaldkonnad, millega Euroopa Liit tegeleb, ongi just needsamad, mis riigi tasandil üldsuse tähelepanu eriti ei köida. Nagu ta ütleb: "Lääne-Euroopa demokraatiate viiest kõige tundlikumast valdkonnast – tervishoid, haridus, õigus ja kord, pensionid ja sotsiaalkindlustus ning maksustamine – ei kuulu ükski otseselt Euroopa Liidu pädevusse." Ma lisaksin, et sellesse ei kuulu ka välis- ja julgeolekupoliitika – st sõja ja rahu küsimused.

Moravcsik järeldab: "Üleeuroopalist poliitilist osalust võib kitsendada pigem huvipuudus kui võimaluste puudus." Võime seda huvipuudust ju taunida, aga võttes arvesse meie piiratud tähelepanuulatust ning tunnetus- (ja võibolla ka tundmis-) võimeid, tähendaks see kõigest vaga soovi, et pöörataks rohkem tähelepanu neile peamiselt üpris tehnilistele ja tehniliselt keerukatele regulatsioonidele, millega Euroopa Liit tegeleb.

Muidugi me võiksime väita, et Euroopa Liidu pädevust tuleb tunduvalt suurendada, sest see võimaldaks üleeuroopalistel poliitikatel atraktiivsemaks muutuda. See avaks aga veel ühe vaidluse: millistel põhjustel tasuks üldse toetada Euroopa Liidu edasist poliitilist integratsiooni? Saamata seda debatti siin isegi alustada, pean siiski märkima, et nende asjade üle arutletakse ja polemiseeritakse avalikkuses kõrgemal intellektuaalsel tasemel tegelikult üllatavalt vähe. Tundub, et nn euroskeptitsismi suhtutakse suuresti nagu intellektuaalsesse paariasse, just nagu oleks selle taga ainult populistide poolt eksitatud valgustamata massid või leedi Thatcheri juhitud kitsarinnalised briti konservatiivid ning samavõrd kitsarinnalised riigikesksed prantsuse vasakpoolsed, kes endiselt otsivad teed sotsialismi ülesehitamiseks ühel eraldiseisval maal.

Paistab, et vasakpoolsed, tsentristlikud ja isegi mõõdukalt parempoolsed intellektuaalsed ringkonnad ei näe siin üldse probleemi. Ent kas pole vähemalt pisut üllatav näha nii paljusid vasakpoolseid ja liberaalseid intellektuaale ja publitsiste pooldavat üha suuremat poliitilist tsentraliseerimist tõeliselt suures mõõtkavas? Vähemalt kunagi oli aeg, mil enamik vasakpoolseid pooldas vägagi detsentralisatsiooni, eriti reaktsioonina riigisotsialismile.

Jätan selle teema aga sinnapaika ning nendin vaid, et adun siin avalike debattide kahtlast sumbumist, jäägitut toetust poliitilisele ja võibolla ka kultuurilisele Euroopa-projektile, mis vajaks kindlasti avatumat ja analüütilisemat tuulutust.

Rahvusliku sfääri visa vastupidavus

Mis seletab rahvuslik-riiklike avalike sfääride püsimise inertsi või visadust? Tüüpilisel Euroopa Liidu poliitikal pole küllaldaselt n-ö seksapiili, et pälvida laialdast avalikku tähelepanu, kuid leidub ka sügavamaid põhjusi ning neid tahaksingi nüüd välja tuua.

Rahvuslikke avalikke sfääre iseloomustavad spetsiifilised kommunikatsiooni infrastruktuurid ja kultuurilised iseärasused, mis avalduvad tõlgendusmallides, relevantsusstruktuurides, kollektiivsetes mälestustes ja teistes kultuuriressurssides. Need erinevused ei eksisteeri aga sõltumatult vastavate ühiskondade muudest eripäradest. Paljudel juhtudel on nad seotud sotsiaalsete praktikate ja institutsiooniliste struktuuridega, mis mõjutavad avaliku sfääri iseloomu ja kultuuri taastootmise viisi.

Teisisõnu: avalikel sfääridel on oma sotsiaalne ja kultuuriline baas, mis ulatub tublisti sügavamale meediaturgudest ja -organisatsioonidest. Siin mängivad oma osa veel mitmed tegurid, mis mõjutavad intellektuaalset toodangut ja selle vastuvõtmist, kollektiivseid huve ja probleemimääratlusi. Nende struktuuride hulka kuuluvad haridus- ja teadusasutused, ajakirjandus ja teised kutsealad, kultuurilise ja intellektuaalse omandi tootjate võrgustikud (ja kildkonnad), huvide artikuleerimise ja koondamise struktuurid nagu poliitilised parteid, huvigrupid ja ühiskondlikud organisatsioonid ja sotsiaalsed miljööd. Üks põhjusi, miks isegi intellektuaalne ehk kõrgdiskursus püsib suhteliselt visalt rahvusliku tasandi piires, võib olla seotud tõigaga, et selles kõnelejad resideeruvad suurel määral rahvuslikes akadeemilistes või meediainstitutsioonides.

Aga kõiki neid omavahel põimunud infrastruktuurilisi tingimusi ei ole Euroopa tasandil sugugi hõlbus taastoota. Muidugi pole see üldse mingi argument kultuurivahetuse, -dialoogi ja -koostöö vastu. See tähendab vaid seda, et pole tõenäoline, et me Euroopa tasandil niipea jõuaksime võrreldava tihedusega integreerunud avaliku sfäärini.

Euroopa kommunikatsioonivood transatlantiliste vastu

Lõpuks peame arvesse võtma veel üht huvitavat aspekti, mis kaasneb avaliku arutelu muutumisega rahvusüleseks. Kaardistades riigipiire ületavaid kommunikatsioonivooge, eriti avaliku diskursuse või debati valdkonnas (ehkki ka üldisem pilt kommunikatsioonivoogude liikumisest ei tundu olevat palju erinev), märkame teatud kindlat mustrit, mis püsib läbi aja üsna muutumatuna. Selgub, et piiriüleste kommunikatsiooni- ja ideevoogude kasv ei seisne niivõrd üleeuroopaliste, vaid pigem transatlantiliste voogude tihenemises.

See tähendab, et kultuurivahetus, ideede, argumentide, raamatute, ajakirjaartiklite, ajalehelugude ja -reportaa¾ide vood, vastastikused viited artiklites jne on märksa tihedamad Euroopa maade ja Põhja-Ameerika, täpsemalt Ameerika Ühendriikide vahel kui Euroopa-siseselt. Ma viitan siin esialgsele andmekogule, mille oleme koostanud Bremeni ülikoolis. See käsitleb eriti artiklite ja viidete "importi" teiste maade üleriigilistesse kvaliteetlehtedesse. Andmed pole veel eriti täpsed, kuid üldine pilt tundub olevat selge ning paistab ka vastavat meie igapäevakogemusele. Eksisteerib tõepoolest kommunikatsioonivoogude võrgustik, mis hõlmab kogu Läänt ning ühendab endasse Põhja-Ameerika ja Euroopa (alates 1989. aastast ka Kesk-Euroopa postkommunistlikud maad).

Muidugi esineb selles silmatorkavaid asümmeetriaid. Mõnede Euroopa maade avalik sfäär on Ühendriikidega tihedamalt seotud. Selliste tugevate kultuurisidemete näiteks on Saksamaa ja Suurbritannia. Selle üldpildi teiseks tunnusjooneks on asjaolu, et kõnealuse transatlantilise piirkonna sees on kommunikatsioonivood mitme magnituudi võrra tugevamad kui selle ala piire ületavad analoogilised kommunikatsioonivood.

Ühendriikide ja Euroopa vahelises kultuuriühikute vahetuses valitseb samuti teatav asümmeetria – Ühendriikidel tundub olevat just nagu kaubandusülejääk. Ja see ei kehti mitte ainult massikultuuriartiklite puhul, nagu vahel arvatakse, vaid ka tõsiste raamatute, tõsiste poliitiliste ja intellektuaalsete ajakirjade ja muu perioodika, samuti muus vormis tõsise intellektuaalse panuse puhul. Me oleme harjunud taunima Ameerika domineerimist enamikul massikultuurialadest (olgu siis põhjusega või mitte). Ent kui võtame vaatluse alla kõrgkultuuri, eriti akadeemilise ja teadusliku kultuuri, ning kõrgdiskursuse, siis näeme, et Ühendriigid mängivad siingi olulist, kui ka mitte just sama domineerivat rolli nagu massikultuuris.

Kokkuvõtteks: otsides rahvusüleseid avalikke ruume, avaliku diskursuse ruume eespool kirjeldatud tähenduses, mis koosneksid piiriülestest avaliku kommunikatsiooni või diskursuse voogudest, ei leia me eest mitte üleeuroopalist, vaid pigem transatlantilise avaliku sfääri. Nii et mu isiklikud mälestused ei paistagi enam nii ainulaadsed.

Mida me siis sellest järeldada saame? Kas on siit ehk midagi kõrva taha panna? Võime muidugi kaevelda ja arutleda kultuuriimperialismi üle, vajaduse üle teha lõpp Ameerika domineerivale asendile ning moodustada kultuuriühendus, mis tasakaalustaks Ameerika ülemvõimu. Millised ka oleksid selliste kaalutluste voorused reaalpoliitika või üldise kultuuridiskursuse vallas (massikultuur kaasa arvatud), intellektuaalsete debattide ja ideevahetuse seisukohalt ei näi neil olevat küll mingit mõtet. Võibolla ei taba ma asja tuuma, kuid ma ei näe mingit mõtet selles, kui hakatakse võistlema intellektuaalse turuosa pärast ning moodustama selleks riiklikke alliansse või mingit rahvusvahelist, võibolla üleeuroopalist kultuuri- ja vaimuleeri.

Intellektuaalne ja kultuurikonkurents, kui üldse mõtet selles valdkonnas on niisugust terminit kasutada, ei käi liitude või kaubandusühenduste vmt moodustamise kaudu. Intellektuaalset ja kultuurilist loovust saab suurendada muuhulgas ka kultuurivahetuse abil. Kuid see ei anna mingit erilist eelist just nimelt piirkondlikule intellektuaalsele koostööle ja vahetusele. Huvi kultuurilise produktiivsuse ja uuenduslikkuse vastu peaks õhutama avatust kõigile võimalikele mõjudele ja intellektuaalsetele sisestustele, mis suudaksid rikastada meie debatte.

Teisalt ei tähenda see tingimata, et me ei peakski kultuurilist lähedust arvesse võtma. N-ö igapäevane kultuurivahetus on palju lihtsam ja keskmiselt palju rikastavam, kui leidub ühist kultuurilist arusaamist ja repertuaari ning ühilduvaid avaliku debati ja kultuurivahetuse sotsiaalseid ja institutsionaalseid infrastruktuure. Nii et me peaksime kindlasti püüdma olla kosmopoliidid, avama end tervele maailmale, kuid me jätkame siiski peamiselt Euroopa ja Põhja-Ameerika kvaliteetlehtede, ajakirjade jms lugemist, ja seda põhjendatult. Tegelikult me juba moodustame mingi kommunikatsiooni- ja arutelukogukonna ning me peaksime seda edasi arendama, ehitades edasi juba olemasolevale alusmüürile. See ei pea olema just tähtsam ülesanne kui kultuurisilla ehitamine maailma muude osadeni, ent see on teistsugune ülesanne.

On meil ehk siiski mingeid häid põhjusi eelistada Euroopa kui ühise kultuuriprojekti või avaliku ruumi arendamist juba olemasolevale transatlantilisele avalikule kultuuriruumile? Muidugi võib meil olla vägagi häid pragmaatilisi põhjusi, et kaasa aidata spetsiaalselt üleeuroopalisele intellektuaalsele koostööle ja vahetusele. Need pragmaatilised põhjused võivad ulatuda geograafilise läheduse lihtsast tõsiasjast kuni erihuvideni teatud küsimustes, mis on piirkonnale spetsiifilised või erilise tähtsusega – olgu siin üheks näiteks kommunistliku mineviku pärand mõnedes Euroopa osades. Kuid sellised kaalutlused osutavad vaid avaliku diskursuse teatud aladele, teatud teemadele või teemavaldkondadele. Kuid kas on põhjust mõelda ka üleeuroopalisele diskursiivsele või kultuuriprojektile, mis ulatuks sellest kaugemale?

Üks võimalikke argumente on seotud etteheidetega Ameerika domineerimisele või konkreetsetele Ameerika poliitikatele. Pole ju raske mõista, et leidub tõsiseid põhjusi seista vastu Ameerika praeguse valitsuse jõhkrale poliitikale. Ent sealt edasi muutub asi kahtlasemaks. Jätan kõrvale küsimuse, kas Ameerika majanduslikule ja sõjalisele ülekaalule oleks mõttekas vastu seista mingi üleeuroopalise bloki moodustamisega. Kuid ma ei taipa, kuidas ja miks peaks selline vastuseis valitsuspoliitikale viima intellektuaalse või kultuuribloki moodustamiseni.

Vaadelgem üht üleskutset Euroopa progressiivsetele kultuurijõududele kujundada säärast vastukaalu Ameerika Ühendriikidele, mis ei põhineks üksnes poliitilistel, vaid ka kultuurilistel alustel. Millegi selletaolisega on välja tulnud Jürgen Habermas ja Jacques Derrida. Paistab, et nad kutsuvad üles kaitsma Euroopa ainulaadset poliitilist ja kultuurilist mudelit teatava Ühendriikidega seostuva mudeli vastu, mida nad kirjeldavad hegemoonilise, neoliberaalse ja unilateralistlikuna. Nad osutavad väärtusmallide erinevustele sotsiaalprogrammide, ebavõrdsuse aktsepteerimise, riigi rolli ja mandaadi, karistussüsteemi ja välispoliitilise multilateralismi vallas. Muidugi ei kahtle ju eriti keegi, et mis tahes Euroopa riigi ja Ühendriikide vahel valitsevad teatavad väärtusmallide ja poliitilise orientatsiooni erinevused. Kuid arvatavasti pole need suuremad kui erinevused Euroopa leeri sees. Ja vaateviiside, orientatsiooni, poliitiliste hoiakute ning isegi ajaloolise kogemuse põhjapanevad ühisjooned kaaluvad need suuresti üles. Kuid isegi kui oleks olemas mingi kasvav lõhe, mis ulatuks kaugemale rahvusvahelise poliitika küsimustest ning sisepoliitilisest sotsiaalhoolde või kriminaalõiguse vallast – üldisemasse kultuurivalda, ja isegi kui see lõhe eraldaks meid (mis on väga ebatõenäoline) mitte üksnes Ühendriikide poliitilistest ja majanduseliitidest, vaid ka intellektuaalidest, õppejõududest, ajakirjanikest, kirjanikest ja ajakirjatoimetajatest – neist, kes peaksid olema meie esmased arutluspartnerid –, siis kas ei peaks see meid õhutama pigem tihendama intellektuaalset ja kultuuridialoogi ning -vahetust, kui et sundima end pöörduma eeskätt sissepoole, oma Euroopa naabrite poole? (Ma arvan, et ka Habermas ise toetaks just seda varianti.)

Kokkuvõtteks: kultuuriajakirjade roll Euroopa avalikus sfääris

Lubatagu mul lõpetada teemal, mis tekitab ehk vähem vastuolusid – intellektuaalsete ja kultuuriajakirjade avaliku või ühiskondliku rolliga. Mingis mõttes ei vaja selliste väljaannete tegemine, lugemine ja nautimine mingit avalikku või ühiskondlikku õigustust ega arutelu nende avaramate ühiskondlike või kultuuriliste mõjude üle. Minu meelest on need juba iseenesest väärt ja rõõmupakkuvad tegevused. Aga sotsiaalteadlasena tunnen ma ikkagi uudishimu nende avaramate intellektuaalsete ja kultuurifunktsioonide või -mõjude vastu. Eriti tahaksin ma uurida hüpoteesi n-ö kultuurilisest ja intellektuaalsest allavalgumisefektist. Nagu tavaliselt ja küllap õigesti arvatakse (ja mõnikord, võibolla asjatult, ka hukka mõistetakse), ei avalda pühendunud intellektuaalide ja kultuuritegelaste väikesed rühmad just palju otsest poliitilist ja kultuurilist mõju laiemale ühiskondlikule, kultuurilisele ja poliitilisele maastikule. Kui heidame pilgu kaugemale ja pisut teise nurga alt, võivad asjad tunduda aga hoopis teistsugused. Jälgides sügavamaid kultuurimuutusi ja -uuendusi, mõjukate avalike ideede arengut ning tõepoolest ka selliste arengute praktilisi tagajärgi nii poliitika kui ka igapäevaelu jaoks, võib see pilt muutuda. Neis valdkondades on umbes kahe viimase sajandi jooksul tegelikult toimunud olulisi muutusi ning ma arvan, et neid on tõepoolest mõjutanud niisugused vähemusdiskursused intellektuaalses ja kultuuri vallas. Kui võtta ainult paar viimast aastakümmet, siis mõelgem, millised muutused on toimunud neis üldsuse arusaamades, mis puudutavad sõda ja rahu, maailmas valitsevat vaesust, inimõigusi, soo- ja perekonnasuhteid, meie suhteid loodusega, oma keha ja järglastega, ühiskondlike ja kultuurivähemuste olukorda, kõike seda, mida me peame oma kultuurirepertuaaris tähtsaks. Mitte alati pole need muutused jõudnud enamuse arvamustesse ning kindlasti ei ole vaidlusi ja lahkarvamusi vähemaks jäänud, kuid avalikult väljendatud ja kaitstud ideede spekter on muutunud ning tekkinud on uusi lähenemisviise ja argumente. Ühesõnaga: intellektuaalne ja kultuuriline maastik on muutunud. Seda kõike ei ole mõjutanud ainuüksi nn kõrgdiskursus. Mõju on avaldanud ka kollektiivsed kogemused ja ühiskondlikud konfliktid, samuti muutused töö- ja eluviisides. Kuid need muutused poleks olnud võimalikud, kui need väiksemad ja mõnes mõttes elitaarsed avalikud sfäärid poleks neid ideesid produtseerinud ja katsetanud. Kusagilt pidid need ideed ju tulema, vähemalt nii palju võime küll oletada. Kuid sellest, millised olid need kultuuriproduktsiooni, -levi ja -muutumise protsessid täpsemalt, teame me vähe.

Samuti teame väga vähe nendest võrgustikest ning mitteametlikest või poolametlikest mehhanismidest, mis edendavad piirideülest intellektuaalset ja kultuurivahetust või mis teevad intellektuaalsed ja kultuuriajakirjad ning perioodilised väljaanded üldse võimalikuks. Kindlasti tahaksin ma näha rohkem koostööd ühiskonnateadlaste ja näiteks kultuuritootjate ja -levitajate vahel, et heita neile protsessidele rohkem valgust. Eurozine ja selle liikmed võiksid saada ka niisuguse ideedevahetuse foorumiks.

*Ettekanne Euroopa kultuuriajakirjade 17. kohtumisel "Kirjasõna vabariik? Kultuuriajakirjad Euroopa avalikkuse sfääris" Tallinnas 15. mail 2004. aastal.

 

  • [1] Amerikahäuser – US Information Agency'le alluvad Ameerika kultuuri- ja teabekeskused Saksamaal. Esimene asutati 1946. aastal. Toim.
  • [2] A.M. Moravcsik, In Defense of the 'Democratic Deficit': Reassessing Legitimacy in the European Union. Journal of Common Market Studies vol. 40, 2002, nr 4, lk 607.


Published 2005-09-08


Original in English
Translation by Ann Must
First published in Vikerkaar 4-5/2005 (Estonian version)

Contributed by Vikerkaar
© Bernhard Peters
© Eurozine
 

Eurozine BLOG

On the Eurozine BLOG, editors and Eurozine contributors comment on current affairs and events. What's behind the headlines in the world of European intellectual journals?
CHeFred
A master of the daily grind

http://www.eurozine.com/blog/
On Sunday 30 November, Turkish publisher Osman Deniztekin died, just a few weeks after having been diagnosed with leukemia. He was 65. In memoriam. [more]

Ben Tendler
Cultures of the Anthropocene

http://www.eurozine.com/blog/
Though the Anthropocene has yet to be officially ratified as a new geological epoch, reflections on cultures of the Anthropocene can hardly be considered premature, writes Ben Tendler. A roundup of recent contributions to the public debate that seek to overcome departmental thinking. [more]

Focal points     click for more

Russia in global dialogue

http://www.eurozine.com/comp/focalpoints/eurocrisis.html
In the two decades after the end of the Cold War, intellectual interaction between Russia and Europe has intensified. It has not, however, prompted a common conversation. The focal point "Russia in global dialogue" seeks to fuel debate on democracy, society and the legacy of empire. [more]

Ukraine in focus

http://www.eurozine.com/comp/focalpoints/publicsphere.html
Ten years after the Orange Revolution, Ukraine is in the throes of yet another major struggle. Eurozine provides commentary on events as they unfold and further articles from the archive providing background to the situation in today's Ukraine. [more]

The ends of democracy

http://www.eurozine.com/comp/focalpoints/democracy.html
At a time when the global pull of democracy has never been stronger, the crisis of democracy has become acute. Eurozine has collected articles that make the problems of democracy so tangible that one starts to wonder if it has a future at all, as well as those that return to the very basis of the principle of democracy. [more]

The EU: Broken or just broke?

http://www.eurozine.com/comp/focalpoints/eurocrisis.html
Brought on by the global economic recession, the eurocrisis has been exacerbated by serious faults built into the monetary union. Contributors discuss whether the EU is not only broke, but also broken -- and if so, whether Europe's leaders are up to the task of fixing it. [more]

Time to Talk     click for more

Time to Talk, a network of European Houses of Debate, has partnered up with Eurozine to launch an online platform. Here you can watch video highlights from all TTT events, anytime, anywhere.
Dessislava Gavrilova, Jo Glanville et al.
The role of literature houses in protecting the space for free expression

http://www.eurozine.com/timetotalk/european-literature-houses-meeting-2014/
This summer, Time to Talk partner Free Word, London hosted a debate on the role that literature houses play in preserving freedom of expression both in Europe and globally. Should everyone get a place on the podium? Also those representing the political extremes? [more]

Support Eurozine     click for more

If you appreciate Eurozine's work and would like to support our contribution to the establishment of a European public sphere, see information about making a donation.

Vacancies at Eurozine     click for more

There are currently no positions available.

Editor's choice     click for more

Felix Stalder
Digital solidarity

http://www.eurozine.com/articles/2014-02-26-stalder-en.html
As the culture and institutions of the Gutenberg Galaxy wane, Felix Stalder looks to commons, assemblies, swarms and weak networks as a basis for remaking society in a more inclusive and diverse way. The aim being to expand autonomy and solidarity at the same time. [more]

Literature     click for more

Olga Tokarczuk
A finger pointing at the moon

http://www.eurozine.com/articles/2014-01-16-tokarczuk-en.html
Our language is our literary destiny, writes Olga Tokarczuk. And "minority" languages provide a special kind of sanctuary too, inaccessible to the rest of the world. But, there again, language is at its most powerful when it reaches beyond itself and starts to create an alternative world. [more]

Piotr Kiezun, Jaroslaw Kuisz
Literary perspectives special: Witold Gombrowicz

http://www.eurozine.com/articles/2013-08-16-kuisz-en.html
The recent publication of the private diary of Witold Gombrowicz provides unparalleled insight into the life of one of Poland's great twentieth-century novelists and dramatists. But this is not literature. Instead: here he is, completely naked. [more]

Literary perspectives
The re-transnationalization of literary criticism

http://www.eurozine.com/comp/literaryperspectives.html
Eurozine's series of essays aims to provide an overview of diverse literary landscapes in Europe. Covered so far: Croatia, Sweden, Austria, Estonia, Ukraine, Northern Ireland, Slovenia, the Netherlands and Hungary. [more]

Debate series     click for more

Europe talks to Europe

http://www.eurozine.com/comp/europetalkstoeurope.html
Nationalism in Belgium might be different from nationalism in Ukraine, but if we want to understand the current European crisis and how to overcome it we need to take both into account. The debate series "Europe talks to Europe" is an attempt to turn European intellectual debate into a two-way street. [more]

Conferences     click for more

Eurozine emerged from an informal network dating back to 1983. Since then, European cultural magazines have met annually in European cities to exchange ideas and experiences. Around 100 journals from almost every European country are now regularly involved in these meetings.
Law and Border. House Search in Fortress Europe
The 26th European Meeting of Cultural Journals
Conversano, 3-6 October 2014

http://www.eurozine.com/comp/conversano2014.html
Eurozine's 2014 conference in southern Italy, not far from Lampedusa, addressed both EU refugee and immigration policies and intellectual partnerships across the Mediterranean. Speakers included Italian investigative journalist Fabrizio Gatti and Moroccan feminist and Nobel Peace Prize nominee Rita El Khayat. [more]

Multimedia     click for more

http://www.eurozine.com/comp/multimedia.html
Multimedia section including videos of past Eurozine conferences in Vilnius (2009) and Sibiu (2007). [more]


powered by publick.net