1992. aastal ärkas maailm üles ja silmi hõõrudes leidis, et Nõukogude Liit on kaardilt kadunud. Üks maailma kahest ülivoimust oli ilma sõjata, ilma võõrvägede sissetungita või mingi muu katastroofita lihtsalt kokku varisenud. Ja see oli juhtunud vastu kõiki ootusi. Tõsi küll, juba 1970. aastatest oli olnud kindlaid tundemärke, mis lubasid oletada, et Nõukogude süsteem on hakanud pöördumatult alla käima, ent eelduste kohaselt pidi see toimuma aegamööda, aastakümnete jooksul; miski ei olnud osutanud, et selle riigi kokkuvarisemisest saab "lühikese 20. sajandi" haripunkt.

1985., 1986. ja isegi veel 1989. aastal paistis Nõukogude Liidu lagunemine oma aja analüütikutele sama mõeldamatu kui tänapäeva ekspertidele väljavaade, et laguneda võiks Euroopa Liit. Nõukogude impeerium oli liiga suur, et läbi kukkuda, liiga stabiilne, et kokku variseda, oli elanud üle liiga palju torme, et lihtsalt iseenda raskuse all põhja minna.

Ent kui palju võib muutuda üheainsa kümnendi jooksul! Lõpplahendus, mida 1985. aastal oli peetud mõeldamatuks, kuulutati 1995. aastal vältimatuks. Ja just nimelt see saatusepööre, see hüpe mõeldamatult vältimatule on see, mis teeb Nõukogude Liidu lagunemise kogemuse kasulikuks viitematerjaliks praegu käivates diskussioonides Euroopa kriisi tulevikust ja valikutest, mille ees Euroopa liidrid seisavad.

Lõppude lõpuks on EL-i praegune kriis jõuliselt tõestanud, et lagunemisoht on enamat kui pelk retooriline võte – kujuteldav koll, keda hirmunud poliitikud kasutavad kasinuse pealesundimiseks rahulolematutele maksumaksjatele. Põhjalikult pole segi paisatud mitte ainult Euroopa majandus, vaid ka Euroopa poliitika. Finantskriis on tublisti kärpinud valitsuste eeldatavat eluiga, täiesti sõltumata nende poliitilisest värvingust, ning teinud ruumi populistlike ja protestiparteide tõusule. Avalikkuse meeleolu oleks kõige õigem kirjeldada kui segu pessimismist ja vihast.

See kajastub ka viimases Euroopa tuleviku teemalises uuringus, mida rahastas Euroopa Komisjon ja mille tulemused ilmusid 2012. aasta aprillis. See näitab, et kuigi enamik eurooplasi peab üksmeelselt EL-i meeldivaks elupaigaks, on kahanenud nende usk Liidu majanduslikku toimetulekusse ja võimesse globaalpoliitikas olulist rolli mängida. Enam kui kuus kümnest eurooplasest usub, et praeguste laste elu läheb keerulisemaks, kui oli nende enda põlvkonnakaaslaste elu. Mis veelgi murettekitavam: peaaegu 90% eurooplaste silmis haigutab avalikkuse soovide ja valitsuste tegevuse vahel suur lõhe. Ainult kolmandik eurooplastest leiab, et nende häälel on kaalu EL-i tasemel, ning kõigest 18% itaallastest ja 15% kreeklastest arvab, et nende hääl vähemalt oma kodumaalgi midagi maksab.

Kui mõeldamatu selle kõige taustal siis EL-i lagunemine ikka on? Siin võib otsustavat rolli mängida Euroopa võime Nõukogude Liidu pretsedendist õppust võtta. Sest EL-i püsimajäämine võib sõltuda tema juhtide võimest valitseda samasugust segu poliitilistest, majanduslikest ja psühholoogilistest teguritest, mis oli mängus NL-i kokkuvarisemise protsessis.

Nõukogude kord "varises kokku kui kaardimajake," kirjutas silmapaistev ajaloolane Martin Malia, "sest see oli alati olnudki kaardimajake". EL ei ole kaardimajake, ning Nõukogude ja EL-i projekti suuri erinevusi tuleb alati meeles pidada. Aga isegi kui EL-i pole kunagi haaranud kommunismi ja tsentraliseeritud planeerimise kiusatus, ei ole ta ometi kaitstud komplekssuse pahede eest. See on kõige keerukam poliitiline mõistatus, mida ajalugu tunneb. 19. sajandi keskpaigas pani Briti põhikorra kodifitseerija Walter Bagehot monarhia tugevuse selle arvele, et "see on arusaadav valitsusvorm. Ülekaalukas osa inimkonnast saab sellest aru". EL seevastu on arusaamatu valitsusvorm, mida ülekaalukas osa eurooplasi mõista ei suuda.

Mitte kusagil EL-is ei saa inimesed aru, kuidas see liit toimib, ja seetõttu on neil veelgi raskem mõista, mida peaks tähendama selle liidu kokkuvarisemine. Nõukogude Liidu puhul tähendas kokkuvarisemine ühe riigi kadumist maailmakaardilt ning tosina uue riigi teket määratul territooriumil, mis ulatub Kesk-Aasia põhjaosast kuni Kagu-Euroopani. Ent EL ei ole riik ja selle kokkuvarisemise korral ei muutuks kaartidel midagi. Veel enam: isegi kui EL tõesti laguneks, jääks enamik (kui mitte kõik) selle liikmesriikidest endiselt turumajanduslikeks demokraatiateks.

Nii et kuidas siis selle liidu kokkuvarisemist saaks defineerida või kontseptualiseerida? Kas vähemalt ühe riigi lahkumine eurotsoonist või ka liidust enesest annaks juba "lagunemise" mõõdu välja? Või oleks piisavaks näitajaks mingid muud trendid: EL-i globaalse mõju langus või mõningate Euroopa integratsiooni suursaavutuste (nagu inimeste vaba liikumine või Euroopa Kohtu taolised institutsioonid) tühistamine? Neile küsimustele vastust otsides võime Nõukogude kogemusest üht-teist kasulikku õppida.

Esimene õppetund on üksiti paradoks: nimelt on usk (mida toetavad majandusteadlased ja jagab Euroopa poliitiline klass), et see liit ei saa laguneda, ise üks peamisi lagunemisele viivaid ohutegureid. Nõukogude Liidu viimased aastad kujutavad endast selle dünaamika klassikalist ilmingut. Arvamus, nagu oleks lagunemine "mõeldamatu", võib viia poliitikategijad kiusatusse kasutada EL-i vastaseid tegevuskavasid või retoorikat ära lühiajaliste eeliste saavutamiseks usus, et pikas perspektiivis "ei saa ju midagi päris halba juhtuda".

Kuid EL-i lagunemine ei pruugi johtuda liiduvastaste jõudude võidust liidumeelsete üle: Nõukogude kogemus on võimsaks hoiatuseks kogu Euroopale, et kokkuvarisemine võib täiesti ettekavatsematult tuleneda ka liidu pikaajalisest düsfunktsionaalsusest (või arvatavast düsfunktsionaalsusest), millega liitub eliidi valekäsitus riikide poliitilisest dünaamikast. Tunnustatud ajaloolane Stephen Kotkin on Nõukogude Liidu lagunemist vaagides seisukohal, et tegelikult tuleks küsida: "Miks hävitas Nõukogude eliit ise oma süsteemi?" Tema analüüsitavast protsessist nähtub, et lõimumisvastaste jõudude tõus võib olla kokkuvarisemise tulemus, mitte põhjus.

Veel enam, lagunemisohu hindamist ei tohiks jätta majandusteadlaste hooleks, kes on otsekui pimedusega löödud, kui asi kokkuvarisemiseni läheb. NL-i juhtum lubab arvata, et lagunemise määratu kulukus ei ole veel mingi põhjus, miks lagunemine peaks toimumata jääma. Selles mõttes on usust, et EL puhtalt lagunemise kulukuse tõttu võiks lagunemata jääda, küll liidu stabiilsusele väga vähe tuge. Teine asi, mida Nõukogude Liidu hinguseleminekust saab õppida, on see, et ennemgi kui reformide puudumine, võib lagunemise põhjuseks saada reformide järelemõtlematu läbiviimine. Just kriiside ajal otsivad poliitikud "hõbekuuli", ent üsna tihti tabab see kuul hoopis laskjat ennast. Nõukogude süsteemi languse üheks keskseks teguriks oli Mihhail Gorbatšovi võimetus süsteemi olemusest aru saada (kuna ta visalt rippus illusiooni küljes, et seda on võimalik säilitada ilma täielike ümberkorraldusteta, ja oma eksliku usu küljes selle süsteemi paremusse). Euroopa Liidul ja tema liikmesriikidel on selja taga omaenese jõupingutused ühtse poliitika väljatöötamiseks, mis peaks lahendama vaat et kõik nende probleemid. Euroopa Liidu põhiseaduse rahvahääletusele paneku idee, mis Prantsusmaal ja Hollandis nii suurejoonelise tagasilöögi andis, tuletavad meelde, kui ohtlik selline teguviis on.

Nõukogude kogemuse kolmas õppetund on see, et kõige suurem oht poliitilisele projektile – sõja või muude äärmuslike olukordade puudumisel – ei tule mitte perifeeria destabiliseerumisest, vaid mässust keskuses eneses (isegi kui kriis perifeerias võib osutuda nakkavaks). Nõukogude riigi saatust ei määranud mitte Balti riikide soov sellest välja pääseda, vaid Venemaa enda otsus liidust lahti saada. Tänapäeval mõjutab Saksamaa suhtumine liidus toimuvasse Euroopa projekti tulevikku otsustavamalt kui Kreeka või Hispaania majanduse hädad. Kui need, kes liitumisest võitsid, hakkavad end nägema selle peamiste ohvritena, siis on suur kitsikus päris kindlasti ligi.

Praegu veel ei ole eurooplastel põhjust kahelda Saksamaa pühendumuses EL-ile; kuid sellegipoolest käib võlakoorma all ägavate lõunapoolsete riikide õudustäratava võimetusega oma mured saksa keelde "tõlkida" kindlalt kaasas ka Saksamaa- poolne suutmatus "tõlkida" oma lahendusettepanekud enamiku ülejäänud liikmesriikide keeltesse. Ja kõige murettekitavam selle juures ei ole niivõrd huvide lahknevus kui empaatia puudumine.

Neljandaks tasub õppida, et kui lagunemisdünaamika peale jääb, siis on tagajärg rohkem pangajooksu kui revolutsiooni moodi. Seega on EL-i ellujäämise seisukohalt kõige tähtsam tegur eliitide usk tema võimesse oma probleemidega toime tulla. Nagu Kotkin Nõukogude Liidu kohta tabavalt tähendas: "Liitu ei saatnud laiali mitte iseseisvusliikumised perifeerias, vaid eliit tema keskmes." Kui rahvas võib olla Euroopa Liiduga rahulolematu, hakkamata siiski tema vastu mässama, siis rahvuseliidid võivad liidu hüljata hirmust vastasel korral ohjad käest kaotada – ja niipea kui nemad EL-i väljavaadetes kahtlema hakkavad, võib nende tegevus (tekitades üldist paanikat nende ridades, kes – nagu pangajooksu puhulgi – kardavad oma raha väljanõudmise sabas viimasteks jääda) aidata kaasa liidu lõplikule kokkuvarisemisele.

Viimane ja kõige rahutukstegevam, mida Nõukogude Liidu kokkuvarisemise uurimisest oleks õppida, on see, et lagunemisohu perioodidel peaksid poliitikud tegema panuse paindlikkusele ning ohjeldama oma loomulikku tungi jäikuse ja püsivate lahenduste järele (mis läbikukkumise puhul ja ajal võivad lagunemisele hoogu juurde anda). Õnnetuseks püüavad Euroopa otsusetegijad praegu liitu päästa just selliste lahenduskavadega, mis nii liikmesriikide valitsuste kui ka avalikkuse valikuvõimalusi radikaalselt piiravad. Järelikult võivad valijad Itaalias ja Kreekas vahetada küll valitsusi, kuid ei saa vahetada tegevuskavasid: majanduslike otsuste tegemine on valimispoliitikast de facto kõrvaldatud.

Eeldatakse, et uus fiskaaldistsipliini poliitika kahandab poliitilist survet EL-ile. Ent sellal kui eksperdid võivad kasinuspaketi heade ja halbade külgede osas nõustuda või ka mitte nõustuda, on palju tähtsam see, et jäikus kiirendab automaatselt kriisi süvenemist ja teeb nõnda liidu püsimajäämise raskemaks. Kümme aastat tagasi otsustasid Euroopa otsusetegijad, et ei loo mingeid mehhanisme võimaldamaks riikidel ühisrahast lahku lüüa, lootes nii välistada eurotsooni lagunemise võimalusegi. Nüüdseks on selge, et see otsus on teinud eurotsooni haavatavamaks. Samamoodi ehitati ka Nõukogude Liit kavatsusega teha see "murdmatuks", ent just selle jäikus aitas kaasa selle lagunemisele.

Palju aastaid tagasi kirjutas saksa poeet ja teisitimõtleja Wolf Biermann: "Ma saan armastada vaid seda, millest mul on vabadus ka lahkuda." Selle tõe on tänapäeva Euroopa poliitikategijad unustanud. Järgides paindumatut poliitilist joont, mis ajab lahkulöömise hinna talumatult kõrgeks, ei ole nad ohtu mitte vähendanud, vaid hoopis suurendanud. Sest suuremat sorti kriisis – nagu meile jällegi õpetab Nõukogude Liidu kokkuvarisemine – võib rahva reaktsiooniks väitele, et alternatiive pole, kergesti saada: "Mis tahes alternatiiv on parem".

Published 2012-10-19

Original in English
Translation by Triinu Pakk
First published in Vikerkaar 9/2012 (Estonian version); IWM Post Jan-April 2012 (English version); Eurozine

Contributed by Vikerkaar
© Ivan Krastev / Vikerkaar
© Eurozine