... Mida sa tead? Looma, maastikku. Sa oletad - sa ei tea. Sada sõdurit laskmas maha türgi politseinikku. Surnud. Loom, maastik. Käsi, silm. Auto, vihm. Pudel, tunnistaja. Mis see oli. Loom, maastik. Surelikkus. Sa ei tea. Sada ema laskmas maha üht bosnia isa. Erinevad loomad, erinevad maastikud, eri viisid mitte teada. Sama oletus, mida tundsid vihma ajal autos, pudeliga, kui sinust sai tunnistaja. Sada sõdurit lasevad ühe ungari käraka.

... Su ajus on magamise ajal järgmised asjad: (1) maastik; (2) kaks laipa (see tähendab: üks loom ja üks inimene); (3) auto. Maastik hõlmab vihma. Auto hõlmab pudeli. Inimene hõlmab silma ja käe. Loom hõlmab idee surelikkusest. Vihm hõlmab sõduri. Pudel hõlmab mõtte Albaaniast. Silm hõlmab ema. Käsi hõlmab seina. Idee surelikkusest hõlmab tunnistaja. Sõdur isa, mõte Bulgaariast nimed, ema ja lõpu, seina ja hetke, tunnistaja ja lasu ja lasu lasu.

... Loomad, maastikud. Suund, reis. Sada sõdurit laskmas maha rumeenia politseinikku. Makedoonia politseinikku. Mis pildi sa sellest saad? Sa ootad - kuid mida? Millised sõnad on hõlmatud? Sada profipoksijat laskmas maha üht alžeeria telediktorit. On kõrbed, mered, mäed, stepid, savannid. Veel on okasmetsad, lehtmetsad, ülesharitud maa, tundrad. Lõpuks ka liustikud, preeriad, karjamaad, troopilised vihmametsad ja taigad. Pane need tähtsuse järjekorda. Loom, maastik. Sada liibanonlast laskmas maha üht valgevene koristajat. Lõputult palju viise mitte teada. Aga suundade arv on lõputu üksnes matemaatilisest perspektiivist, tegelikkuses on see sedavõrd lõplik, et kogu reis saab rikutud.

... Autos. Mööda loendamatutest siltidest, linnadest, küladest ja mitmesuguse suurusega vooluveekogudest, numbritest, mis näitavad kilomeetrite arvu kahanevas järjekorras: 607, 580, 417, 356, 224, 145, 82. Seejärel uus eesmärk ja siis algab kõik jälle otsast; 589, 412 ja nii edasi. Kui mitu miili te sõitnud olete? Kui palju kilomeetreid, meetreid, kui palju detsi-, senti-, millimeetreid? Mingil moel üllatab sind, et loetelu kunagi ei lõpe. Kuidas võib see aina jätkuda ja jätkuda, iga paik täiesti sõltumatu teistest, ehkki mingil moel siiski kuidagipidi seotud? Kuidas saavad nood linnad, külad ja nende elanikud olemas olla? Kuidas võivad nad seal seista ja tomateid müüa ja oma keelt rääkida ja pesu kuivama riputada, mõtlemata sellele, et kogu aeg on olemas lõputult palju teisi kohti, kus keegi teine seisab ja müüb tomateid või kartuleid ja räägib oma keelt ja riputab pesu kuivama? Nad lähevad tööle, parandavad mootoreid, doseerivad ravimeid, nühivad kahhelkive läikima; nad säästavad raha ja jalutavad koeri. Nad määrivad küünarnukkidele salvi, heidavad pilke teleka poole, pesevad taldrikuid, nuge ja kahvleid, nad söödavad kasse ja keedavad kohvi, helistavad torumehele ja kõmbivad maha terve tee postkontorisse, vaatamata vihmale, rahele ja lumesajule.

Nad loevad päevalehti ja lehitsevad telefoniraamatuid, nende lapsed kõnetavad neid austusega või lugupidamatult, nende vanemad annavad neile nõu ja keelavad neil vaadata telekast seksi ja vägivalda, samuti pärast teatud kellaaega väljas viibida. Neil on õed, vennad, emad, isad, naised, mehed, armukesed, vaenlased, töökaaslased, ülemused, diilerid, toimetajad, teenijannad, orjad. Nad on ohvrid ja kurjategijad, nad annavad tunnistusi ja neid mõistetakse süüdi, nad istuvad vangis ja käivad kroonus. Nad põevad haigusi, lamavad unetuna voodis ja higistavad, nad käivad hommikuti või õhtuti duši all või vannis, pesevad iga päev hambaid. Nad kirjutavad sedeleid, kirju, luuletusi, väitekirju, raamatuid, testamente, referaate, loosungeid, html-koode, protestinimekirju, programme, sms-se, ostunimekirju, ähvarduskirju. Nad salvestavad helifaile. Nad tõlgivad, kommenteerivad ja kritiseerivad. Nad püüavad publikule imponeerida. Neil on harilikud pliiatsid ja pastakad. Neil on kirjutusmasinad, nad unistavad lauaarvuti ostmisest. Neil on arvuti, nad unistavad läpaka ostmisest. Neil on läpakad, nad unistavad GPS-süsteemist ja tuleviku superarvutitest. Nad heiskavad lippe, mille kangas on värvitud punaste, siniste, kollaste, roheliste ja mustade värvainetega. Neil on väikesed paberist ja puidust tehtud lipukesed, mida nad pistavad sünnipäevatortidesse.

Nad katavad naha tätoveeringutega. Nad lõikavad sõrme ja saavad armid. Nende sõbrad kiruvad neid taga ja töökaaslased suhtuvad kahtlustavalt. Nad peavad ennast normaalseks, nad arvavad, et igal asjal on oma aeg ja koht. Nad arvavad, et kui midagi öelda ei ole, tuleb olla vait. Nad ei usu, et oleks enam midagi öelda. Nad mäluvad. Nad söövad juurvilja, kala, sealiha, loomaliha, talleliha, lambaliha, kana ja puuvilja. Nad vaatavad, kuidas loom mäletseb. Nad mängivad jalgpalli, jäähokit, võrku, gin rummy't.

Nad sõidavad puhkusele ja unistavad aust ja rikkusest, vabadusest ja võrdsusest. Nad teavad, mis on mehemeel. Nad püüavad telefoninumbreid meelde jätta. Nad püüavad mitte unustada uksekoode, PIN-koode, isikukoode, TAN-koode, 2D-koode, ISO-koode. Nad käivad ristsetel, pulmas, matustel, meeleavaldustel, laatadel, jalutuskäikudel, sünnipäevapidudel, kontsertidel, rongkäikudel, näitustel ja teatrietendustel. Nad joovad ennast täis. Nad ostavad ja müüvad hašši, rohtu, amfi, ecstasyt, PCP-d, ketamiini, kokaiini, rohüpnooli, X-112-e (katiini), fentanüüle, subuteksi. Nad higistavad trepikodades ja külmetavad bussiootepaviljonides, nad istuvad rongides, autodes ja lennukites ning mõtlevad, et homme on jälle päev, ja seepärast jätkavad üha, kuna usuvad, et aeg on olemas ja et see pealegi nende ja ainult nende jaoks eksisteerib. Ja samal ajal, sellal kui kõik see toimub, kogu aeg, just praegu, seesama paik, tualett, kus te käisite, see on ikka veel olemas, kuigi sina viibid kaugel eemal ja ei pöördu enam kunagi tagasi selle kirbe kusehaisu sisse, mitte kunagi enam, ja ikkagi, alati, pidevalt, igavesti, lõputult, ajatult.

Ometi jääd sa alatiseks sinna, sa ei saa sealt kunagi välja, sa oled ühtaegu nii siin kui seal. Ja kõigis teistes punktides nende punktide vahel. Iga punkt on suletud, iga punkt on liikumatu. Jooned punktide vahel koosnevad alati lõputust hulgast liikumatutest, suletud punktidest ja jooned nende punktide vahel koosnevad alati lõputust hulgast punktidest, ja jooned nende vahel lõputust hulgast punktidest ja veel suuremast hulgast joontest. Sa oled alati seal kõikjal. Milles on siis selle reisi mõte? Kui miski ei muutu, kui kõik on su saabudes ikka samasugune, kuna miski kunagi ei muutu, kui aeg on sama liikumatu kui asfalt autokummide all? Kui need on needsamad tomatid ja needsamad riided, ehkki eri keeltes ja eri värvides. Sa võid näha valge Mercedese katust ja kiirteed tema näiliselt lõputute joontega, põlde seal kõrval ja kõiki neid sipelgataolisi olendeid, kes teevad ühte või teist, täpselt nagu ülejäänud maailm teeb ühte või teist, pidevalt, üha korduvalt. Kõik seal väljas on vaieldamatult olemas sõltumatult sinust ja teistest omaette eksisteerivatest osistest, sõltumatult üksikisikutest, kes keedavad oma piima ja muud taolist, ja see on nagu suur igavene mõistatus, vähemalt osaliselt kättesaadav sinule ja su väetile mõttele.

... Nii palju kirjatähti, ja ikkagi teame Nadirist nii vähe. Kes sa oled? Ma küsin su käest, ja sina vastad kindlalt, sa pole häbelik. Sul ei ole saladusi, ega ju? Sa räägid selgelt. Sa ütled ehk: olen selline ja selline, aga mitte selline ja selline. Teen niiviisi, aga mitte naaviisi. Ilmaski mitte todaviisi. Armastan seda ja vihkan kirglikult seda ning toda. Kardan seda. Igatsen toda. Kui juhtub niiviisi, reageerin tavaliselt naaviisi. Tihti teen nõndaviisi. Ma pole kunagi niimoodi toiminud ja ei kavatsegi, aga põlgan neid, kes nõndamoodi toimivad, see on vastuvõetamatu.

Ehkki ükskord kui see juhtus, tegin ma sedasi, see ei ole minu moodi, aga tegin ikkagi. Pärast mõtlesin selle peale tihtilugu ja tundsin uhkust, et olin nõndamoodi toiminud. Ja teinekord mulle tundus, et ma teeksin seda jälle, kui peaks juhus tulema. Aga ma olen alati unistanud, et teen seda, alates kolmeteistkümnendast eluaastast, kui taipasin, et seda saab teha, olen teinud peaaegu kõik, mida niikaugele jõudmiseks teha saab. Võiks öelda, et niikaugele jõudmine on kogu minu eksistentsi eesmärk. Kui puuduks võimalus niikaugele jõuda, võiksin sama hästi kohe endalt elu võtta.

Elu kaotaks igasuguse eesmärgi, igapäevane vastuvoolu kulgemine käiks mulle üle jõu. Iga päev vähemalt korra mõtlen ma, et kui ma ükskord seda teha saan, siis on see kõik midagi väärt. See oleks nagu tasu. Senikaua pean leppima sellega, mis mul on. Sinu silmis ehk mitte kuigi palju, aga see on kõik, mis mul on. Mu soeng, mu silmad ja kehahoiak, mu kõnnak. Minu küüned ja sõrmede kuju. Mu keelel ja kõril on harjumuseks liikuda teatud viisil, nii ma räägin. Kui ma kirjutan, on kirjal teatav välimus ja ma võin sellega rahule jääda, ma ei vaja kaunist signatuuri, ei vaja oskust täpseid portreid joonistada. Mul on nimi, võib-olla see tähendab midagi ja võib-olla ei tähenda, on nagu on. Mul on sõpru, nad ei pea sulle meeldima, või vähemalt on mul tuttavaid, kelle nimesid ma tean.

Mul on riided seljas, need on riided, mis mulle meeldivad ja ma rõõmustan, et võin neid kanda. Mulle ei meeldi, kui välja kukub niiviisi. See on rohkem minu stiil, natukene nõndaviisi. Mis toidusse puutub, siis armastan ma seda ja toda, koos tollega. Sa võid mind kutsuda sellist toitu sööma. Aga mitte sellist. Üldsegi mitte sellist. See pole sugugi minu maitse. Mulle meeldivad sellised inimesed, aga mitte sellised, kes teevad niiviisi või naaviisi. Nüüd sa tahad muidugi teada, kas sina mulle meeldid? Aga ma ei oska vastata, sest ma ei tunne sind, mitte nii, nagu sina mind tunned, nüüd kus ma ennast esitlenud olen.

... Pärast lamad voodis ja mõtled oma lemmikmõtet, kus on loomad ja maastikud ja kaardimapp su koolipingi kulunud klapil ja korduvad erinevad maastikud ja politseinikud ja sõdurid: Mida sa tead? Looma, maastikku. Sa oletad - sa ei tea. Sada sõdurit laskmas maha poola politseinikku. Surnud. Loom, maastik. Käsi, silm. Auto, vihm. Pudel, tunnistaja. Mis see oli? Loom, maastik. Surelikkus. Sa ei tea. Sada brigadiri laskmas maha üht armeenlast. Erinevad loomad, erinevad maastikud, eri nimed, eri viisid, kuidas mitte teada. Samasugune oletus nagu vihma ajal autos, pudeliga, siis kui sinust sai tunnistaja.

Sada sõdurit lasevad ühe hollandi käraka. Ja ikka need asjad: 1. maastik; 2. kaks laipa (see tähendab: üks loom ja üks inimene); 3. auto. Maastik hõlmab vihma. Auto hõlmab pudeli. Inimene hõlmab silma ja käe. Loom hõlmab idee surelikkusest. Vihm hõlmab sõduri. Pudel hõlmab mõtte Moldaaviast. Silm hõlmab ema. Käsi hõlmab seina. Idee surelikkusest hõlmab tunnistaja. Sõdur isa, mõte Eestist nimed, ema ja lõpu, seina ja hetke, tunnistaja ja lasu, ja lasu lasu. Loom, maastik. Suund, reis. Sada sõdurit tulistamas ukraina politseinikku. Itaalia sloveeni politseinikku. Serbia politseinikku. Mis pildi sa sellest saad? Sa ootad - kuid mida? Millised sõnad on hõlmatud? Sada arsti tulistamas juudi vuajeristi. On olemas kõrbed, mered, mäed, stepid, savannid. Siis veel okasmetsad, lehtmetsad, ülesharitud maa, tundra. Lõpuks veel liustikud, preeriad, karjamaad, troopilised vihmametsad ja taigad. Pane need tähtsuse järjekorda. Loom, maastik. Ristitud araablane. Sada musulmani tulistamas horvaadist maisimüüjat. Pane need tähtsuse järjekorda.

... Kui palju sa mäletad kohtadest, kust oled läbi sõitnud, kus peatunud, maganud? Brest, Užgorod, Oradea? Edirne, Igoumenitsa, Dubrovnik? Annaba, Melilla, Punta Almina? Subotica, Brčko, Tetovo? Vlorë, Odessa, Bad Schandau? Kuidas sa piirikontrollidest mööda pääsed? Mida hakkad peale mälestusega avalikest tualettidest, jõgedest, praamiterminalidest ja barakkidest? Mida mäletad Vahemerest, Aadria merest, Mustast merest? Miks mäletan su eest su mälestusi mina, miks istun mina, kaardiatlased süles, ja vean neid lootusetuid jooni ja teen arvestusi, miks ma ei suuda näha loogikat neis liikumistes, mis ma sinu jaoks paika panen? Miks ma üldse neid küsimusi esitan, kui tean, et sa niikuinii ei vasta? Kui tean, et sa pole kunagi neis paigus käinud, vaid hoopis teistes, müstilistes kohtades, kuhu sinusugused kummitused kuuluvad.

Näen unes su unenägusid mahajäetud tollihoonetest, sõduritest inimtühjades paikades vihmast raske taeva all, hooletussejäetud lastest, kes suitsetavad sigarette, mis on pikemad ja jämedamad kui neid hoidvad sõrmed, peasallides naistest kandevõrke tassimas. Alatasa purjus politseinikest ja suurtest relvastatud teismeliste poiste jõukudest. Olen su silmad, kui sa näed tapetavat lambaid, et neid lahtisel tulel grillida, ja siis, kui näed tolmuseid kanu ja tuulest räsitud karjamaid. Tahan olla su keha, kui ametiisikud sind solvavad, kui sind alandatakse, pekstakse ja senitundmatul viisil piinatakse. Ma tean, et sa mind selle eest põlgad, tean, et sa põlastad mu vajadust neid lugusid kuulda ja neid pilte näha, tean, et sina näed unes hoopis midagi muud kui minu sõdurid seda lasku laskmas, sa ei näe minu unenägusid okasmetsadest, lehtmetsadest ja tundratest. Kiirteedest, maanteedest ja mägiradadest. Serbia vägistajatest ja rumeenia kerjusnaistest, poola amfetamiinikeetjatest ja egiptuse taksojuhtidest, habetunud imaamidest ja õigeusu kloostritest, idasaksa veoautoloksudest ja bulgaaria kõlbmatutest kaubalaevadest, kus araablased trügivad läbisegi aafriklaste ja asiaatidega, nahk naha vastas, higised, külmetavad, väsinud, hüsteerilised, tukkuvad, piinatud põgenikud teel paika, mida veel välja öelda ei saa.

Published 16 August 2010

Original in Swedish
Translation by Marike Tammet
First published in Vikekaar 7-8/2010 (Estonian version)

Contributed by Vikerkaar
© Eurozine
© Andrezej Tichy, Vikerkaar