1970. aastate lõpust on "mälu" omandanud uue legitiimsuse nii teaduslikus kui sotsiaalses plaanis. Ajaloolased ja eriti lähiajaloolased puutuvad pidevalt kokku erinevate mälukandjatega – küll kohalike aktivistidega, kes astuvad vastu nn jakobiinlikule ajaloole,^[1] küll nendega, kes võtavad sõna ohvrite nimel, võideldes erinevate mälude eest, mis on olnud tõrjutud, ja korraldavad tõelisi "ohvrite konkureerimisi"^[2], nõudes nende avalikku ja pidulikku tunnustamist, – rääkimata valitsuse või parlamendi algatustest ajaloo- ja mäluküsimustes.^[3]

Kuid enne, kui asume analüüsima mäluküsimust tänapäeva Prantsusmaal ja sellega seotud raskusi, oleks sobiv teha väike ülevaade sellest, kuidas on prantsuse ajalugu varasematel aegadel kirjutatud.

Mälumudeli kujunemine

Prantsuse revolutsiooni järellainetuste tagajärjel, mis kestsid terve 19. sajandi, ja sellest tuleneva poliitilise ebastabiilsuse tõttu oli ajalugu sellel perioodil – nagu ka suurema osa 20. sajandi jooksul – strateegilise tähtsusega küsimus. Ajaloo kirjutamine oli Prantsusmaal sageli lihtsalt veel üks viis poliitikat teha ja mitmed poliitikud alates Thiers'ist kuni Jauresini olid ühtlasi ajaloolased, ja sugugi mitte kõige kehvemad. Selle eripära põhjuseks on staatus, mille ajaloole ja eelkõige Prantsuse revolutsioonile andsid vasakpoolsed vabariiklased, Victor Hugo on viimatimainitud sündmuse kohta öelnud: "Kõik ajalood on mineviku lood [...]. Revolutsiooni ajalugu on tuleviku lugu."^[4]

Kuidas saab minevik olla tuleviku lugu? Esiteks seetõttu, et selles oleksid justkui eos tulevased võidud, see näitaks justkui uusi teid, mida mööda edasi minna. Teiseks seetõttu, et vabariiklaste silmis just minevik näitabki kätte ajaloo mõtte. Ajalugu on Prantsusmaa liikumine progressi teel.

See viis lugeda minevikku n-ö allavoolu, tulevikust lähtudes, iseloomustab toonast sotsiaalset ajataju, modernsusele iseloomulikku ajaloolisuse režiimi, mis muutub valdavaks 18. sajandi lõpust alates ja seob omavahel tihedalt, kui kasutada Reinhart Kosellecki mõisteid, kogemusvälja ja ootushorisondi.^[5]

Kui 1880. aastatel, see tähendab kümme aastat pärast kaotust Preisimaale, vabariiklased uuesti võimule saavad, satub küsimus viimatimainitud sündmuse ja sellega seotud mälestuste käsitlemisest uude valgusesse. Enam pole tegemist üksnes selle pärandi säilitamisega, mis aitaks tugevdada vabariiklaste eripära poliitilisel maastikul ja traditsioonilt tuge leida, vabariiklased tahtsid end näidata rahvusliku sünteesi loojatena, mis hõlmaks ühtaegu nii nende riigi kogu mineviku kui ka revolutsiooni pöördelised sündmused.

Just selle mälukonsensuse otsingu egiidi all sünnib Prantsusmaal elukutseline ajaloolaskond, kelle eesmärke kirjeldab 1876. aastal Gabriel Monod, üks ajaloouurimise reformi eestvedajaid. Ta sedastab, et ajaloolastel on "kohustus äratada rahva hinges eneseteadvus oma ajaloo sügavama tundmise kaudu. Just selle läbi võivad kõik mõista loogilist sidet, mis ühendab meie maa arenguperioode ja isegi kõiki revolutsioone; selle kaudu mõistavad kõik, et nad on ühest soost ja ühe maa lapsed, kes ei salga ühtegi seika oma esiisade pärandist, iga vana Prantsusmaa poeg on samal ajal täieõiguslik uue Prantsusmaa kodanik".^[6]

Jätkates teiste vahenditega juulimonarhia (1830-1848) ajaloolaste ja poliitikute jõupingutusi on siinkohal tegemist katsega teadvustada progressi idee raames rahvusliku järjepidevuse olemasolu, mis hõlmab nii vana kui ka uue. Ajalookirjutuse stabiliseerimise ja reeglite loomise poliitiliseks eesmärgiks saab Prantsusmaad ühendava jutustuse loomine, mis peab tagama, et ei puhkeks enam kodusõda ja kasvaks rahvuslik eneseteadvus.

Sellel ajalool, tõelisel "kontrollitud mälul" (Pierre Nora) oli mitu kandjat. Esimene neist on ajalooteadus, see peab nüüdsest jääma üksnes professionaalide pädevusse, selleks määratakse kindlaks selle õpetamise viis ja reeglid, et ajaloodebatt kanduks väljakutelt ülikoolide loengusaalidesse. Erinevalt varasemast on Prantsusmaal nüüdsest just nimelt ülikooli pädevuses öelda, kuidas asjad on, ajalookirjutuses iseloomustab seda kuninglik "meie" vorm, see "meie" viitab tervele ajaloolaste kogukonnale ja mitte ainult kõnealuse raamatu autorile. Ajalugu, mis toodab kriitilise töö tulemusel valminud jutustust, pole nüüdsest enam pelk arvamus, osalejate mälestus, see muutub mälu lepitamise instrumendiks.

Teiseks, seda ajalugu hakatakse õpetama koolis. Ajalugu luuaksegi õpetamise eesmärgil, nagu korduvalt rõhutab üks tähtsamaid ajaloouuringute ja -õpetuse eestvedajaid Ernest Lavisse. Ajaloo õpetamine algab koolitee alguses ja kestab viimaste klassideni välja ning selle eesmärk on selgelt määratletud. Lapsed peavad mõistma, et: "...meie esivanemad, need oleme meie ise minevikus; [...] meie järeltulijad, need oleme meie ise tulevikus. Niisiis on olemas jätkuv ja pidev "prantsuse asi" – igal põlvkonnal on selles oma osa ja igal üksikisikul on oma põlvkonnas oma osa."^[7]

See rahvusliku järjepidevuse rõhutamine tähendab, et eelkõige algkoolis, mis sel ajal ainsana on tasuta ja kohustuslik, õpetatakse sidusat jutustust gallialastest tänapäevani. See rahvuslik romaan on avatud. Igaüks võib sinna oma osa anda, kuna see rahvuslik (aja)lugu on progressi lugu; Suure sajandi^[8], Valgustusajastu ja seejärel inimõiguste deklaratsiooniga näib Prantsusmaa rääkivat koguni terve inimkonna nimel.

Kolmandaks, seda ajalugu mälestatakse. Sedastades, et vabariik on revolutsiooni pärand, otsustavad vabariiklased 1880. aastal, et 14. juuli on rahvuspüha. Nad võtavad taas kasutusele Pantheoni^[9], mis pärast revolutsiooni oli antud katoliku kirikule, nüüdsest hoitakse seal nende "suurmeeste" tuhka, kellele "kodumaa on tänulik", nagu ütleb revolutsiooniajast pärit kiri hoone frontoonil. Esimesena pääseb sinna Victor Hugo 1884. aastal. Mälestamine, mis toimub kas igal aastal või siis juubelite puhul, nagu näiteks revolutsiooni 100. aastapäev 1889. aastal, võtab üle religioosseid elemente: protsessioon, laulud, reliikviad... See ehitab üles selektiivse mälu, mis kustutab mälestuse vastasseisudest. Näiteks, kui 1880. aastate debati käigus pakutakse 14. juulit välja kui rahvuspüha, siis on see mõeldud ühinemise pidupäevana, mis tähistab kokkuhoidmist ja üksmeelt ning mitte Bastille' vallutamist. 1889. aasta mälestamiskalendri järgi tähistatakse üksnes Prantsuse revolutsiooni kõige konsensuslikumaid tähtpäevi, erandi moodustavad vaid kaks sündmust: 1792. aasta Valmy' lahing – prantslaste esimene võit liitlasvägede üle – ja sellele järgnev vabariigi väljakuulutamine, need peavad varjutama mälestuse terrori perioodist ja kodusõjast.

Selles mõttes korraldab mälestamine nii mäletamist kui ka unustamist. Meenutatakse küll minevikku kuid eelkõige selleks, et rääkida kaasaja inimestele nende ühisest tulevikust. Olgu siis tegemist mälestamisega või ajaloo õpetamisega koolis – vähemalt algkoolis – on eesmärk eelkõige määratleda ühine identiteet ja siduda tervikuks minevik, olevik ja tulevik.

Sõdade mäletamine: 11. november ja 8. mai

20. sajandi sõdade katsumused tõid kaasa muutusi prantsuse mälestamismudelis.

Pärast 1870. aasta Prantsuse-Preisi sõda tekkis esimene ühendus, mis tegeles kodumaa eest langenud sõdurite mälestuse säilitamisega, püstitas ausambaid ja hooldas haudu. Selle asutas 1887. aastal Alsace'ist pärit ja saksa okupatsiooni eest põgenenud õpetaja Xavier Niessen. Alles 1906. aastal tunnustakse tema tegevuse ühiskondlikku tulusust riiklikult. Niisiis oli tegemist eraalgatusega. Seesama stsenaarium kordub pärast 1918. aastat. Ka seekord on veteranid need, kes nõuavad Prantsusmaa eest langenud kaasvõitlejatele ausammaste püstitamist ja panevad aluse 11. novembri mälestuspäevale, mida tähistakse tundmatu sõduri sümboolse matusega Võidukaare all Pariisis.

11. novembri tähistamine uuendab vabariigi mälestamispõhimõtet, kuna uue rituaali näol on tegemist matuserituaaliga, mis väljendab leina ja kurbust ning kus leinaminutil on täita "ilmaliku palve" roll, nagu on tabavalt märkinud ajaloolane Antoine Prost. Ka sõjavägi peab end tseremooniaga kohandama ja leidma sobiva muusika. Niisamuti põlistab komme külades langenute nimesid valjuhäälselt ette lugeda selle mälestuse valulikkust. Sedasama tonaalsust väljendab ka selleks puhuks püstitatud monumentide sümboolika. Mõned neist on puhtalt patriootlikud, kujutades sõdurit või Gallia kukke lömastamas sümboolset vastast (kotkas, kiiver), paljud aga rõhutavad leina, näidates nutvaid naisi, orbusid, valu. Mõned, kuigi neid on oluliselt vähem, on teadlikult antimilitaristlikud ja väljendavad viha sõja vastu.

1945. aasta 8. mai mälestamine "matkib" 11. novembri oma. Kasutusele võetakse samasugune rituaal, et saada tuge 11. novembri sümboolsest kapitalist ja konsensusest, mis selle osas valitseb. Teine maailmasõda annab tõepoolest vähem ainest heroiliseks sõnumiks – "kodanikud-sõdurid pidasid vastu" –, mis 11. novembri tähistamisel kõrvuti leinaga olulist rolli mängib. 1940. aasta lahingutes langes küll palju prantslasi, sangarlust ilmutasid ka Prantsuse koloniaalarmee ja vastupanuliikumise, kuid mälestust lüüasaamisest ja Vichy'st on raske kustutada. Alles 1953. aastal saab 8. maist riigipüha ja on seda 1965. aastani.^[10] 1975. aastal tühistab president Valéry Giscard d'Estaing selle ebamäärase staatusega mälestuspäeva hoopiski, samal ajal kui tollased ametlikud aruanded ja ajaleheartiklid väljendavad muret vähese entusiasmi pärast, mida mälestamine ja riiklikud pühad kodanikes tekitavad.

Teatud mõttes oli niisugune suhtumine 1970. aastatel valdav, vabariiklik-rahvuslik mälumudel on end ammendanud. Rahvuse rolli relativiseerumise, Prantsuse keisririigi unustusse vajumine ja üleeuroopalise lõimumise tõttu näib vabariiklaste rituaal, vähemalt osa Euroopa juhtide silmis, ajast ja arust igandina.

Mälumudeli küsimärgi alla seadmine ja kukutamine

Poleemika, mille vallandab 1975. aastal Valéry Giscard d'Éstaing'i otsus tühistada 1945. aasta 8. mai tähistamine, osutub pöördelise tähtsusega sündmuseks. Selle ulatus näib vabariigi presidenti üllatavat. Et oma otsust õigustada, viitab ta leigusele, millega tema meelest antud tähtpäeva tähistati: "Ma ... tühistasin selle mälestuspäeva ametliku tähistamise, kuna sellel puudus üldrahvalik toetus."^[11] Lisaks sellele "tehnilisele" detailile, mis 1975. aastal peamisena kõlama jäi, seletab Giscard d'Éstaing ühes kirjas Euroopa juhtidele, et soovib niisuguse sammuga rõhutada "veendumust", et Euroopa ülesehitamine lõpetab jäädavalt "vennatapusõdade" ajastu. Ta kirjutab veel: "Igaüks meist hoiab alal mälestust omastest ja austab neid, kes seda väärivad. Kuid on aeg avada tee tulevikku ja pöörata meie mõtted selle poole, mis meid lähendab ja mis võib meid ühendada."^[12]

Puhkeb üleüldine pahameeletorm. See satub samasse aega, mil Henry Rousso sõnade kohaselt "peegel puruneb"^[13] ja leiab aset okupatsiooniperioodi kriitiline läbivaatamine. Selles kontekstis näib Giscard d'Éstaing'i otsus taotlevat mineviku hävitamist, sellega lõpparve tegemist. Valéry Giscard d'Éstaing'i nii vasak- kui parempoolsete poliitiliste vastaste ja eelkõige gaulle'istide silmis on mälestuspäeva tühistamine osa tema üldisest poliitikast, poliitikast, mille eesmärk on kaotada rahvuslik mälu, et lihtsustada lõimumist föderaalse, liberaalse ja atlantilise Euroopaga.

Kuid lisaks peaaegu anekdootlikule mõõtmele, mille võtab presidendi otsuse üle puhkenud poleemika, joonistub välja kaks olulist nähtust. Ühelt poolt ilmneb mõne Prantsuse poliitilise jõu kiindumus traditsioonilisse ajalookäsitlusse ja selle rolli rahvuse ühendajana ning vastavalt keeldumine Euroopast, mis kõik selle minema pühiks. Teisalt annab see poleemika aga tunnistust valearvestusest. Pärast 1968. aasta maisündmusi on rahvuslik müüt oma amneesiate ja nõrkustega üha enam unarusse jäänud, mis ei tähenda aga sugugi, nagu järgneks sellele mälu täielik kustutamine. 1970. aastate lõpust alates on Prantsusmaal aset leidnud tõeline mälu- ja rahvusliku pärandi buum.

Uus mälukoorem

1970. aastate lõpus Prantsusmaad ja teisigi riike tabanud mälubuumist annab tunnistust terve rida märke. Võib täheldada kaht suuremat üheaegset tendentsi, mis teineteist täiendavad: rahvusliku mälu kriitiline läbi vaatamine ja kohaliku tasandi initsiatiivide rohkus.

Prantsusmaal saab otsustava tähtsusega sündmuseks saksa okupatsiooni ja Vichy perioodi läbivaatamine. Selle eri aspekte on väga põhjalikult kirjeldanud Henry Rousso.^[14] Üldjoontes võib öelda, et alates Teise maailmasõja lõpust oli valitsenud käsitus: Prantsusmaa ei osalenud küll üksmeelselt vastupanuliikumises, kuid jagas "vastupanu vaimu". Vichy vajub unustusse, koguni vastupanuliikumise märtreid austavad mälestustahvlid vaikivad kollaborantidest prantslaste osalemise hukkamistel süstemaatiliselt maha. Pétaini juhitud "Prantsuse riiki" käsitletakse enamasti kui sakslaste kiiluvees triivinud moodustist, millele koostöö natsidega oli täienisti peale sunnitud, kuigi tegelikult oli suur osa ka prantslaste oma initsiatiivil. Selline mälu allasurumine hakkab 1970. aastatel taanduma, kuna selle perioodi kohta käivad ajaloouurimused leiavad laiema lugejaskonna ja "mustade aastatega" hakkab tegelema ka filmikunst, alguses dokumentaal-, seejärel mängufilmide vormis. Senisele vaikusele järgneb nüüd rünnak, mis ähvardab muuta "kuldse legendi" "mustaks legendiks". Ja sugugi tähtsusetu pole tõsiasi, et esimest korda võetakse vaatluse alla Prantsusmaa vastutus juutide genotsiidis.

Nii muutub olukord kahekümne aastaga täielikult. Kui veel 1970. aastate alguses keelati televisioonis Marcel Ophülsi ja André Harrise film "Kurbus ja kaastunne", mis tunnistajate jutustuste põhjal kujutas igapäevaelu okupatsiooniaegses Clermont-Ferrant'is, siis 1992. aastal otsustab valitsus tähistada riikliku mälestuspäevana Vel d'hivi^[15] haarangut, mille käigus tuhanded Pariisis elanud juudid anti prantsuse võimude poolt välja sakslastele, kes need siis koonduslaagritesse saatsid. Kui esialgu vaikiti Prantsusmaa vastutusest täielikult – De Gaulle'i vaimust kantud versiooni järgi oli Vichy' režiim üksnes de facto valitsus, mille puudus igasugune õiguspära –, siis president Chirac tunnistab 1995. aastal pidulikult Prantsusmaa vastutust sõjaaegsetes kuritegudes.

Üksikasjadesse laskumata võib välja tuua mõned jooned, mis "mustade aastate" kriitilist läbivaatust iseloomustavad.

Riiklikule seisukohavõtule eelneb mälestamisega tegelevate rühmituste initsiatiiv, nemad räägivad ohvrite nimel ja nõuavad õiglust, näiteks võib siinkohal tuua Serge Klarsfeldi juhitud "Prantsusmaa küüditatud juutide ühenduse". Küsimus tekitab otsekohe avalikku poleemikat. Meedia kajastab seda hoogsalt. Palvega selle küsimusega tegelda pöörduvad ajaloolaste poole nii mälu kandjad, kes küll endiselt kardavad, et nende eest midagi varjatakse – ligipääs arhiividele on jätkuvalt tundlik teema –, kui ka riigi esindajad, selleks et leida lahendus (1979. aasta arhiiviseadus avab ligipääsu dokumentidele, mis on vanemad kui 30 aastat, Riikliku Teaduskeskuse juurde luuakse Lähiajaloo Instituut, mis hakkab tegelema selle perioodi uurimisega). Lõpuks ometi hakatakse seda perioodi ajaloolaste poolt üksikasjalikult analüüsima ja luuakse uus mälu, mis seab küsimärgi alla eelmise, ning tunnustatakse seda riiklikul tasandil, lülitades ta ametliku mäletamise raamidesse.

Samalaadne skeem toimib ka mõned aastad hiljem, kui Prantsuse valitsus on sunnitud tunnistama, et Alžeeria puhul tuleb rääkida "sõjast" ja mitte "sündmustest", nagu selle kohta ametlikus terminoloogias seniajani öeldi. Nagu Vichy' puhul, ollakse sunnitud võimaldama ajaloolastele juurdepääsu selle perioodi arhiividele, kaasa arvatud dokumentidele, mis räägivad piinamistest ja Prantsuse armee poolt toime pandud vägivallategudest üldse. Lõpuks otsustab riik määrata Alžeeria sõja mälestuspäevaks 5. detsembri,^[16] mis ei ole seotud ühegi konkreetse sündmusega, püüdes seeläbi lepitada nii prantsuse sõjaveterane, ümberasustatuid (pieds noirs), harkisid (kohaliku elanikkonna hulgast värvatud sõdurid, kes Alžeeria iseseisvumisel olid sunnitud riigist lahkuma) kui ka iseseisvuse eest võidelnuid.

Need kaks episoodi näitavad, et nüüdsest pole riigil enam mälupoliitika monopoli ja isegi kui ta üritab võimalikult vähe sekkuda mälu üle peetavatesse diskussioonidesse, on ta ikkagi sunnitud seisukohta võtma (armeenia genotsiidi tunnistamine,^[17] orjuse tunnistamine inimsusevastaseks kuriteoks^[18]). Liiatigi pole riik nüüd enam, nagu veel enne 1970. aastaid, ainus instants, kelle poole õiguse saamiseks pöörduda, mälualased vaidlusküsimused võib viia ka Euroopa Kohtusse. Veelgi enam, uued mälukonfliktid on praegusel üleilmastumise ajastul saanud osaks suurematest suundumustest, olgu siis tegemist kollaborantlike riikide rolli hindamisega holokaustis või orjuse ja inimkaubanduse kuulutamisega inimsusvastaseks kuriteoks. Nii ilmuvad riiklike mälestuspäevade kalendrisse uutmoodi tähtpäevad: "negatiivsed sündmused", mustad leheküljed, mida varem püüti maha vaikida. See pole iseloomulik mitte üksnes Prantsusmaale. Ameerika avastamise 500. aastapäev toob kaasa indiaanlaste genotsiidi tunnistamise hispaanlaste poolt, ka Türgilt oodatakse armeenlaste genotsiidi tunnistamist.

Teisisõnu peab tänapäeva demokraatlik riik integreerima oma mälusse ka kuriteod – see on üks demokraatliku riigi eeldusi – ja tema sellealased ettevõtmisi mõõdetakse kiirelt areneva rahvusvahelise mälumõõdupuuga.

Lisaks globaalsete mõõdupuude – olgu siis euroopa või ülemaailmsete – tekkimisele on rahvuslik mälu sunnitud tunnistama ka mõõdupuusid, mida traditsiooniliselt on teisejärguliseks peetud.

Uute tegurite ilmumine

19. sajand ja suurem osa 20. sajandist oli riigi käes teatud mõttes mälupoliitika monopol, 1980. aastatest aga muutub olukord mitmekesisemaks. Ühelt poolt astuvad mängu mälukandjad, kellest ma juba rääkisin, lisaks sellele kohalikud rühmitused. Toon siinkohal ühe iseloomuliku näite.

1989. aastal tähistati 200 aasta möödumist Prantsuse revolutsioonist, mispuhul oli tegemist klassikalise ja pikaajalise traditsiooniga mälestussündmusega. Vaatamata parempoolse valitsuse ja vasakpoolse presidendi valitsusajale aastatel 1986-1988 investeeris riik suuri summasid. 1986. aastal loodi komitee, kelle ülesandeks oli mälestusaasta projektide väljamõtlemine ja nende läbiviimine. Ägedad poleemikad, mis sündmust ümbritsesid, tekitasid tunde, nagu oleks Prantsusmaal kavas omaaegsed konfliktid uuesti läbi elada. Olukorda analüüsides aga pakub sellest aspektist enam huvi viis, kuidas käsitlesid üleskutset tähistada revolutsiooni aastapäeva kohalikud ühendused.

Tõepoolest, samal ajal kui riiklikul tasandil käib juubeli tähistamise üle äge poliitiline ja historiograafiline vaidlus ning meedia suhtub asjasse valdavalt irooniaga, võime kohalikul tasandil peaaegu kõikjal riigis täheldada erakordselt aktiivset osavõttu. Mõned piirkonnad jäävad küll pisut leigemaks, näiteks Les Pays de Loire, La Vendée või Lyon, kelle jaoks see elustab mälestuse kodusõjast. Aga vasak- ja parempoolsete vahel valitseb suurem üksmeel, kui seda lubasid arvata debatid eelnevatel aastatel, mil sündmust ette valmistati. Rahalised investeeringud näitavad, et kohaliku kultuuripoliitika hetkeseis ja kohalike omavalitsuste poliitiline orientatsioon üheskoos määravad, millises mahus mälestamises osaletakse.

Kahtlemata on tõsiasi, et kohaliku omavalitsuse tasand, mille pädevusse Prantsuse poliitikas on traditsiooniliselt jäetud vaid tehnilised küsimused, haaras juubeli tähistamise enda kätte selleks, et luua ja tugevdada kohalikku identiteeti. See arusaam võimaldab ehk ka selgitada, miks mõned kohalikud kogukonnad võtsid mälestamisest osa suure innuga ja teised mitte. Nord-Pas-de-Calais' maakond valmistab "Mäluelevandi" (imitatsioon Gavroche'i varjupaigast Victor Hugo romaanis "Hüljatud"), mille tipptehnoloogia on revolutsiooni käsitleva rändnäituse tõmbenumber, Philippe de Villiers'i kinoprojekt Le Puy du Fou's^[19] püüab ühitada "mälu ja dünaamilisust" (kui kasutada Pierre Mauroy' väljendit^[20]) ja demonstreerida regioonide uuendusmeeslust. Selles mõttes ei erine revolutsiooni juubel teistest mälestuspäevadest, mis toimuvad kohalike omavalitsuste ettevõtmisel: kohalike kollektiivide kaasamise taga on üksmeelne veendumus, et tuleviku väljakutsetega saadakse hakkama seda edukamalt, mida tugevamad on ajaloolised juured, mida eripärasemad on traditsioonid, mida tuleb niisiis uuesti avastada ja vajaduse korral ka luua. Omal kombel annab see mälestamise buum, mida edendab üha ambitsioonikam kohalik kultuuripoliitika, märku üha suuremast fragmenteerumisest, mis kaasneb Euroopa Liidu arengu ja üleilmastumisega.

Juubeli tähistamisse polnud hõlmatud mitte üksnes suured kohalikud omavalitsused. Ka kommuuni tasandil sai juubel identiteedistrateegiates oluliseks küsimuseks. Eriti selgelt tuli see välja "vabaduse puu istutamisel", mis leidis aset rohkem kui kahes kolmandikus Prantsuse kommuunidest ja võimaldas ülistada juuri ning kinnitada ühistunde olemasolu ja kestmist. Sellest andsid tunnistust sündmuse populaarsus, kõned, mida sel puhul peeti, ja seegi, et istutamisel osalesid nii vanad kui noored.^[21]

Praegune aeg: kas uus ajaloolisuse režiim?

Kaht eelpool käsitletud mudelit võrreldes tuleb tunnistada, et viimase kolmekümne aasta jooksul on toimunud radikaalsed muutused.

Esimene oluline joon on kahtlemata mälukonfliktide lõppsihi muutumine. Kuni 1980. aastateni oli nende konfliktide eesmärk eelkõige määratleda, milline poliitiline jõud väärib kõige enam kandma rahvuslikku "vaimu" ja seda tuleviku poole juhtima. See ajaloo instrumentaliseerimine pole küll täielikult kadunud, kuid on võtnud märgatavalt leebema kuju ja jätab ruumi mängudele, mille eesmärk on üles ehitada identiteete, mis põhinevad kas geograafilisel alusel või siis ühisel (tegelikul või soovitud) päritolul. Kui varem lähtus mineviku selekteerimine ja korraldamine selgest tulevikunägemusest – rahvusriigi kestmise ja arengu perspektiivist –, siis nüüd näib "aeg" või vähemasti selle tajumine olevat muutunud. Olevik oleks justkui "lahustunud", see on muutunud "meie taju kategooriaks", kirjutab Pierre Nora.^[22] Rahvuslik jutustus, mis osaleb "mälu ideoloogiates", nagu neid nimetab Nora, ja mis ühendas mineviku, oleviku ja tuleviku – uusaegne ajaloolisuse režiim –, on tänapäeval aset leidnud muutuste tõttu küsimärgi alla seatud. See pudeneb koost mitmete mõjutegurite koostoimel: näiteks rahvusliku tasandi nõrgenemine rahvusteülese tasandi tugevnemise tõttu (Euroopa, üleilmastumine) ja ka rahvussiseste tasandite tugevnemine (regioonid või kohalikud kooslused). Selle uue ajaloolisuse režiimi nimetamiseks, milles eeldatav tulevik pole enam ajaloolise kogemuse lugemise vahend, pakub Francois Hartog välja mõiste "presentism".^[23]

Ja isegi kui riigil on veel võimalik toetuda mälupoliitikale, on tema positsioon teiste mälu kandjate ees, olgu selleks siis rühmitused või muud instantsid, muutunud oluliselt keerukamaks. Nii pole Vichy' perioodi uurimine ja eelkõige Vichy'l lasuv vastutus genotsiidi eest mitte pelgalt riiklik küsimus. See paigutub üleilmsesse konteksti, mis võtab arvesse kõiki genotsiide ja suhestub teiste mäluga seotud aktsioonidega, olgu siis tegemist Euroopa Liidu, ÜRO või katoliku kiriku ettevõtmistega. Teatud mõttes on demokraatlik mälu rohkem kui kunagi varem läbirääkimiste teel saavutatud mälu ja nüüdsest ei toimu need läbirääkimised enam mitte üksnes rahvuslikul tasandil.



Artikli aluseks on ettekanne TLÜ Eesti Humanitaarinstituudi ja Prantsuse Kultuurikeskuse korraldatud rahvusvahelisel konverentsil "Ajalugu ja mälu. Teise maailmasõja pärandid" 8. oktoobril 2005 Tallinnas.

• ^[1] St tsentraliseeritud vaatepunktist kirjutatud ajaloole, mis peab ülemaks riiklikku tasandit.
• ^[2] J.-M. Chaumont, La Concurrence des victimes. Génocide, identité, reconnaissance, Paris, 1997.
• ^[3] Vt näiteks elavat debatti, mille põhjustas 2005. aasta 23. veebruari seadus, mille paragrahvis 4 on sedastatud, et "Prantsusmaa kohalolu ülemere departemangudes avaldab positiivset mõju", see paragrahv eemaldati presidendi initsiatiivil.
• ^[4] V. Hugo, Actes et paroles, 1875.
• ^[5] R. Koselleck, Le futur passé. Contribution a la sémantique des temps historiques. Paris, 1990.
• ^[6] G. Monod, "Progres des études historiques en France depuis le XVIe siecle". Revue historique, 1876.
• ^[7] E. Lavisse, "Histoire". Rmt-s: F. Buisson (koost), Dictionnaire de pédagogie, 1885.
• ^[8] 17. sajand.
• ^[9] Sainte Genevieve'i kirik Pariisis muudeti revolutsiooni ajal rahvuslikuks nekropoliks.
• ^[10] Uuesti muudetakse see riigipühaks 1981. aastal.
• ^[11] Le Monde, 22.05.1975.
• ^[12] Le Monde, 10.05.1975.
• ^[13] Vt H. Rousso¸ Le syndrome de Vichy de 1944 a nos jours. Paris, 1987.
• ^[14] H. Rousso, sealsamas.
• ^[15] Talvine velodroom Pariisis.
• ^[16] Mälestusmärgi avamine Pariisis quai Branly'l.
• ^[17] Seadus nr 2001-70, 29. jaanuarist 2001, mis käsitleb armeenia 1915. aasta genotsiidi tunnustamist.
• ^[18] Seadus nr 2001-434, 21. maist 2001, mis taotleb orjapidamise ja orjakaubanduse tunnistamist inimsusvastaseks kuriteoks.
• ^[19] Vt J.-C. Martin, Ch. Suaud, Le puy du Fou. L'histoire mise en scene, Paris, 1996.
• ^[20] Kõnes, mille endine sotsialistist peaminister pidas "Mäluelevandi" avamisel Lille'is 16. juunil 1989.
• ^[21] Vt P. Garcia, Le Bicentenaire de la Révolution francaise. Pratiques sociales d'une commmémoration. Paris, 2000.
• ^[22] Les lieux de mémoire. Ed. P. Nora. Kd 1-7. Paris, 1984-1992.
• ^[23] F. Hartog, Régimes d'historicité. Présentisme et expériences du temps. Paris, 2003.

Published 2006-07-03

Original in French
Translation by Triinu Tamm
First published in Vikerkaar 4-5/2006

Contributed by Vikerkaar
© Patrick Garcia/Vikerkaar
© Eurozine