Üldiselt peetakse internetti Ameerika leiutiseks – seda müüti usutakse isegi USAs. Lühike tagasivaade selle tehnoloogilise revolutsiooni ajaloole peaks niisuguse vea parandama. Kvalitatiivne hüpe, mis kõigepealt tõstis interneti välja ülikoolide, arvutifriikide ja militaarsfäärist, leidis aset Euroopas. Inglane Tim Berners-Lee leiutas html-standardi, mis muutis võrgu ülemaailmseks veebiks (www) ja tegi selle kasutatavaks miljonitele. MP3-standardi, mis vähendas muusikafailide mahtu kaheteistkümnendikuni algsest ning viis muusikatööstuse laostumise äärele, arendasid välja mõned teadlased Fraunhofer-Institut für Integrierte Schaltungen'is (Fraunhofeni Integraallülituste Instituut) Erlangenis Saksamaal. Ning lõpuks ei saaks võrku selle praegusel kujul olemas olla, kui poleks olnud soomlast Linus Thorvaldi, kes leiutas Linuxi vabatarkvara. See ei saanud niivõrd populaarseks koduarvutites, küll aga serverites, st arvutites, mis toidavad võrku materjaliga ning teevad nii üldse võrgust võrgu. Ilma Linuxita peaks kogu interneti kasutajaskond maksma litsentsitasusid Microsoftile. Võrgu areng oleks parimal juhul jäänud vaid algeliseks.

Niisiis oli Euroopa see, kes interneti esimesena massimeediumiks muutis, aga ometi kujunes interneti arengust kõike muud kui Euroopa edulugu. Üllataval kombel on kõik internetiga seotud originaalsed äriideed välja töötatud Ühendriikides. Yahoo, mis pakub tänasel päeval lõputult eriotstarbelisi ja kasulikke töövahendeid miljonitele klientidele, jääb tähtsaimaks sisenemisportaaliks internetti. Amazon pole mitte ainult raamatukaubandust pea peale pööranud, vaid tasa ja peaaegu märkamatult teisendab fundamentaalselt kogu kirjandusüldsust. Ebay õõnestab üleilmses mastaabis radikaalselt turunduse ja jaekaubanduse praegusi hinnakujundus- ja klienditeenindustavasid. Google'ist on saanud interneti sünonüüm ning ta ühendab endas Microsofti monopoolsuse Apple'i meeldiva imidžiga.

Euroopa lõi tingimused interneti uskumatuks läbimurdeks, andes sellele tasuta ühtsed standardid, kuid ainult ameeriklastel leidus vastupandamatuid ideid selle kasutamiseks. Selle põhjuste hulka tuleb arvata ka Euroopa majanduse jäigad grupi- ja võimustruktuurid, mis hoolimata interneti- ja väärtpaberibörsi buumist neli aastat tagasi muutsid originaalsete interneti-alaste ideede arengu võimatuks. Heaks näiteks on siin Bertelsmanni, üleilmse internetiraamatukaubanduse ühe suurima meediagrupi põrumine. Kui Jeff Bezos alustas Amazoniga ühes Seattle'i väikeses laohoones, siis Bertelsmann investeeris algusest peale 150 ja 300 miljoni euro vahel, et Amazon üle trumbata ning saada rahvusvaheline turg enda kätte. Ometi ei saavutanud BOL.com iial rohkem kui 20% Amazoni käibest. Tundugu Thomas Middelhoffi^[1] käitumine globaalse mängurina kui tahes naeruväärne, selle lõpp oli hoopis haletsusväärne: Bertelsmann lõpetas interneti-kaubanduse ning müüs oma saksa klientide tuhanded meiliaadressid sümboolse tasu eest Thaliale, oma suurimale konkurendile Saksa raamatuturul. Vahepeal oli Amazon.de saanud eimillestki Saksamaa suurimaks raamatumüüjaks.

Sama kohmakus, mis ilmneb interneti ärakasutamisel, ilmneb paraku ka Euroopa või vähemalt Lääne-Euroopa avalikes sfäärides ning kehtib ka haritud publiku eksklusiivsete ringkondade puhul. Täiesti erinevalt Ühendriikidest, kus enamik päevalehti on võrgus tasuta loetavad, on paljud Euroopa lehed oma internetilugejaga hüvasti jätnud. Hispaania El País, Itaalia Corriere della Sera, Saksa Süddeutsche Zeitung ja Frankfurter Allgemeine Zeitung pakuvad oma sisu ainult tellijatele, kes selle eest maksavad. Kindlasti ei võideta niiviisi trükiväljaannetele uusi lugejaid juurde, sest üldiselt on nood juba sedavõrd harjunud internetiga, et märkavadki ainult neid publikatsioone, mis on võrgus. Kui tahes õigustatud ka oleks keeldumine kulukaid lehematerjale tasuta lugeda anda, ei ole siiani selge, kas ajalehtede sisu tasuta avaldamine neile ka majanduslikku kahju on tekitanud. Internet on küll andnud ajalehtedele ühe tõelise hoobi, kuid seda mitte artiklite avaldamise tõttu võrgus, vaid seoses töö- ja kinnisvarakuulutustega ning neid paberväljaanded vaevalt kunagi endale tagasi võidavad – selliste asjade jaoks on internet lihtsalt liiga käepärane. Ja sel alal on Euroopa meediagrupid taas kord ja eriti ilmekalt näidanud oma asjatundmatust.

Jalgalaskmise ja nurgas mossitamise taktika, mille poole paljud meediagrupid pärast buumihüsteeriat ja omaenese tegevusest põhjustatud krahhi paanikat on pöördunud, ei too aga kasu ei ajalehtedele ega üldsusele.

Veelgi hullemana, isegi katastroofilisena paistab stsenaarium Euroopa intellektuaalsete ringkondade jaoks, kui pidada kriteeriumiks kultuuriajakirjade kättesaadavust. Suurepärane näidisjuhtum on Micromega, Itaalia kultuuriajakiri, mis kujunes Berlusconi valitsuse vastase intellektuaalse opositsiooni koondumiskohaks ning mis hoidub tänini igasugusest esindatusest internetis. Millise mõjuvõimu oleks see ajakiri ja Itaalia haritlased võinud saavutada, kui oleksid end avanud rahvusvahelisele publikule! Saksamaal pakuvad ajakirjad nagu Lettre International, Kommune, Merkur või Literaturen tasuta mõningaid pudemeid oma sisust – ent isegi Saksamaal on interneti võimalused jäänud peaaegu kasutamata. Prantsusmaal, kus vaimukultuuri väljaanded olid kunagi kosmopoliitse mõtte kesksed häälekandjad, on ajakiri Esprit tulnud viimaks välja koduleheküljega, mis aga on ümbritsetud ostukorvisümboleist ja euromärkidest.^[2] Pole võimalik lugeda isegi viimase numbri toimetajaveerge, mis ju ometigi peaksid teemavalikust tasuta teada andma. Ajakirjad nagu Commentaire või Le débat – mis kuuluvad parimate intellektuaalsete aadresside hulka Prantsusmaal – ei tule toime isegi tervikliku sisukorra võrku riputamisega.^[3] Niisugune arrogants ja võhiklikkus viib rahvusvahelise marginaliseerumiseni.

Tundub, nagu kardaksid Euroopa meediumid internetti, nagu näeksid nad ainult selle riske, kuid mitte ühtki selle tohututest võimalustest.

Aastal, mil Euroopa Liiduga ühines kümme uut riiki, otsivad Euroopa vaimuinimesed meeleheitlikult uut Euroopa avalikku sfääri, suutmata seda leida. Üksikriigid – igatahes käib see Lääne-Euroopa kohta – on väga enesekesksed või siis on nende pilk kinni Ameerikal, olgu siis positiivses või negatiivses mõttes. Kui mõõta Saksamaa kultuurilist mõju Prantsusmaale ja vastupidi, siis 1950. aastatest peale tuleb tõdeda silmatorkavat tagasiminekut. Suured Euroopa ajalehed pole suutnud iial luua võrgustikke. Sellised katsed nagu Pierre Bourdieu Liber on takerdunud juba algfaasis.^[4] Ülikoolid on küll omavahelistes sidemetes, kuid neil puudub laiem publik. Kultuuriajakirjad tegutsevad ääremaadel ja suured ajalehed panevad neid vaevu tähelegi.

Donald Rumsfeldi iseloomustuse "vana Euroopa" kurvimaks võrdkujuks oli saksa filosoofiaprofessor Jürgen Habermasi ettevõtmine, kes tahtis mitmete Euroopa ajalehtede kaudu algatada "Tuum-Euroopa"-initsiatiivi Iraagi sõja ja "uue Euroopa" vastu. Ta avaldas artikli Frankfurter Allgemeine Zeitung'is ning suunas kolleegide omad Süddeutsche Zeitung'isse, El País'i ja Corriere della Sera'sse. Ent ükski neist lehtedest ei avaldanud neid artikleid võrgus. Asjahuviline intellektuaal Madriidis, Pariisis või Berliinis oleks pidanud minema peavaksalisse ja ostma kolme eri maa neli ajalehte. Paari päeva pärast oli kogu debatt juba unustatud.

Kui Habermas oleks investeerinud mõni tuhat eurot oma väikese veebilehe loomisse ning avaldanud enda ja oma kolleegide artiklid rööbiti ka inglise keeles, oleks sellest saanud suur sensatsioon. Ajalehed oleksid olnud sunnitud sellest teada andma. Võibolla oleksid nad ka omalt poolt väitlusse sekkunud. Ühtlasi oleks publik saanud pidada diskussioone näiteks foorumil "Kerneuropa.org" ning inglise keele vahendusel oleks võinud sellest osa võtta kogu rahvusvaheline üldsus.

Euroopa intellektuaalidel on aeg märgata, et kuigi institutsioonina kogub Euroopa võimu, pole teda avaliku ruumina peaaegu olemas. Samas on avalikkus muutunud internetis täiesti üleilmseks, nagu näitavad ka 11. septembri järgsed väitlused. Ameerika suurmeedia pani siis hulga arhiivimaterjale Afganistani, bin Ladeni ja terrorismi kohta võrku – ja nädala pärast võis näha, kuidas Saksa Spiegel tsiteeris terveid lõike New Yorker'ist, allikat siiski nimetamata. Kui Arundhati Roy avaldas Outlook India's raevuka poleemika ameeriklaste vastu, siis märkas Euroopa meedia seda peaaegu silmapilkselt tänu sellistele uutele internetiteenustele nagu Arts&Letters Daily või Perlentaucher.

See näitab, et interneti seisukohast ei vastandu Euroopa ja Ameerika, vaid ingliskeelne publik ja kõik ülejäänud. Arts&Letters Daily sugune võrguteenusepakkuja, mis valib oma igapäevasesse pressiülevaatesse nn tähtartikli eranditult kultuuriajakirjadest ja kvaliteetmeediast, saab tugineda sadadele allikatele. Selle nädala "tähtartiklite" seas olid artiklid nii Araabia ajalehe Al Ahram ingliskeelsest versioonist kui ka Guardian'ist ja ühest kõrvalisest Ameerika ülikooliajakirjast.

Isegi ingliskeelsetes maades võivad mõned meediumid end internetist ära lõigata, kuid üldjuhul võimaldavad Ameerika või Briti ajalehed vabamat juurdepääsu oma artiklitele, ilma et nad siiski päris kõike tasuta ära annaksid. New York Times pakub kõigist kvaliteetlehtedest üht ligipääsetavamat ja parimat internetiteenust, ning teenib enda sõnul selle pealt kasumit. Ka Ameerika kultuuriajakirjad on oma sisu esitamisel palju heldemad. Tihti on neil sponsorid. Nende peahuvi pole artiklite müük, vaid võimalikult lai levik. Nad küünitavad sellise auditooriumi poole, mis neid varem vaevalt märkaski ja mis leiab nad praegu Google'i kaudu üles. Kui Samuel Huntington kirjutab Foreign Policy's mehhiko vähemusest Ühendriikides, siis Frankfurter Allgemeine Zeitung, mis end ise võrgus ei avalda, tsiteerib seda juba järgmisel päeval.

Internet muudab kallaku inglise keele kasuks veelgi vastupandamatumaks. Taas kord muudab inglise keel Euroopa üldsust pöördumatult. Euroopat ootab ees samasugune areng, nagu Kolmandas Maailmas on juba aset leidnud: olulisemad vaidlused peetakse maha inglise keeles ning kujunevad uued meediumid ja uued võrgustikud, mis loovad neile uue publiku. Interneti seisukohalt paistab Euroopa identiteetide ja keelte lapitekina, mille osad, erinevalt Aafrika või India omadest, säilitavad näiliselt autonoomsuse.

Kõige selle juures tekitab õudust tõsiasi, et eriti Saksamaa ja Prantsusmaa, "Tuum-Euroopa" kaks suurriiki, pigem eiravad seda arengut, peites end oma käitumisega illusoorse globaliseerumiskriitika taha ja nõudes, et asju tuleb teha vanaviisi. See globaliseerumiskriitika ei arvesta, et kallak inglise keelele sisaldab endas ka võimalust, nimelt võimalust anda oma regionaalsest eripärast märku globaalses keeles ning samas otsida kokkupuuteid kõigi teiste identiteetidega. Ilma inglise keeleta ei oleks India maailma suurim demokraatia.

Õudust tekitab ka tõsiasi, et tänaseni on ainult ühel suurel päevalehel vahendeid luua ingliskeelse ajalehe ümber koonduvat üleeuroopalist avalikkust: selleks on New York Times koos oma tütarväljaandega International Herald Tribune.

*Ettekanne Euroopa kultuuriajakirjade 17. kohtumisel "Kirjasõna vabariik? Kultuuriajakirjad Euroopa avalikkuse sfääris" Tallinnas 15. mail 2004. aastal.

• ^[1] Thomas Middelhoff (1953) – Saksa meediaärimees, 1998-2002 meediakontserni Bertelsmann AG juhatuse esimees. Toim.
• ^[2] www.esprit.presse.fr. Seisuga aprill 2005 on leheküljelt ostukorvisümbolid ja euromärgid kadunud. Samuti on loetavad mitmed ajakirjas ilmunud juhtkirjad. Toim.
• ^[3] www.commentaire.fr; www.le-debat.gallimard.fr. Seisuga aprill 2005 on mõlema ajakirja sisukorrad täielikul kujul inernetis loetavad. Toim.
• ^[4] 1989. aastal Bourdieu initsiatiivil asutatud mitmes keeles ilmunud üleeuroopaline raamatuajakiri, mida levitasid Euroopa suured päevalehed; esialgsel kujul ilmus ajakiri kaks aastat, lõplikult suleti see 1998. aastal. Toim.

Published 2005-09-08

Original in German
Translation by Ann Must
First published in Vikerkaar 4-5/2005 (Estonian version)

Contributed by Vikerkaar
© Thierry Chervel
© Eurozine