Jean Pierre Minaudier
Eurozine
Vikerkaar
Vikerkaar
2004-06-01
Milles Seisneb Rahva Mälu?
"Et Jehanne, la bonne Lorraine, qu'Englois bruslerent a Rouan"Ja Jeanne, hea Lotringi neiu, kelle inglased põletasid Rouenis.
Fran?ois Villon (1431-?)
See juhtus 1997. aasta kevadel, olin siis teist korda Eestis. Ma põlesin huvist selle maa ja siinsete vaatamisväärtuste vastu, tahtsin mõista, milline on Eesti suhe omaenda ja Euroopa ajalooga (prantslaste omast kindlasti väga erinev), ja tundma õppida eesti rahva mõttemaailma - neist eksootilistest, kuid samas väga lähedastest asjadest teatakse Prantsusmaal ju nii vähe. Ja ühel ilusal päeval avastasin ma ennast ühest vanu pabereid täis tuubitud keldrist, mida pidin kohustuslikus korras imetlema: olin Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivis, kuhu mu sõbrad mind täiesti enesestmõistetavalt ekskursioonile viisid - nende arvates oli see Eesti mõistmiseks täiesti vältimatu. Kui kaugel tundusid siis mu armas Versailles, mu kallid Loire'i lossid ja mu vana hea Louvre! Kõige tähtsam, mida ma tolle reisi ajal mõistsin, oli tõsiasi, et Eesti mälu on tunduvalt vähem monumentide külge kinnitunud kui prantslaste oma, see pole nõnda tihedalt seotud riigi ega selle ametliku ajalooga. Hiljem kinnitas saadud muljet üks teine samalaadne kogemus, mis rõhutas veelgi eestlaste mälu mittemateriaalset olemust. Karula rahvuspargis Lüllemäe ja Tsooru vahel lookleva kruusatee ääres seisab mitu ilusat uut teeviita, mis suunavad huvilise kalmistu või eelajaloolise asulakoha juurde viivale metsarajale. Jalgrattamatkaja, kes otsustab huvi pärast näidatud suunas kõrvale põigata, avastab oma suureks nördimuseks, et metsaraja lõpus ei ole peale kauni Eesti metsa mitte midagi vaadata - ilmselt on siltide paigaldaja arvates piisanud siltidest endist.
Muidugi on ka eestlastel monumente, mida nad armsaks peavad. Näiteks Pikk Hermann - ainult et kas see ikka on tegelikult eesti monument? Pikk Hermann on Eesti sümbol, mille vähendatud koopiaid leiab lipualuse kujul paljudest kodudest, kuid selle nimi on ju alamsaksakeelne - vahest viirastubki selles hoopis üks teine mälu, balti parunite ja hansa kaupmeeste, kadunud rahva mälu? Kuidas ja millal sai sellest Eesti sümbol? Prantsusmaal on väga harva põhjust nii küsida: enamik meie mälestusmärke on seotud otseselt Prantsusmaa minevikuga. Kaks tuhat aastat tagasi rääkisid praeguse Prantsusmaa territooriumi asukad gallia keelt, mis ei ole romaani keel, vaid kuulub keldi keelte hulka. Ometi võeti ka gallialaste ajalukku kuuluvad mälestusmärgid (nagu näiteks Alesia küngasDetsembris 53. aastal eKr, pool aastat pärast Caesari Gallia sõdade lõppu (57-53 eKr), puhkes Keskmassiivi piirkonnas ülestõus; mässajad valisid enda etteotsa Sõjapealiku (ladina transkriptsioonis "Vercingetorix"), kelle pärisnime pole teada. Mõne kuuga sai mässajate distsiplineerimatus neile endale saatuslikuks: nad pidid end kindlustama Alesia linnkindluses (tänapäeval on selle Burgundia maakonnas asuva koha nimi Alise-Sainte-Reine), mis langes 52. aastal. Vercingetorix kaunistas oma isikuga Caesari triumfikäiku Roomas ning hiljem kägistati ta vangikongis. 19. sajandil omandas Alesia piiramine prantslaste kollektiivses mälus samasuguse või suuremagi tähenduse, kui on Madisepäeva lahingul Eestis. Vercingetorix on meie Lembitu.
) 16.-19. sajandil prantslaste ühismällu üle - see toimus ideoloogilise menetluse kaudu, mille järgi veel tänagi peetakse gallialasi "meie esivanemateks". Eestlased aga peavad Saksa aega reeglina "võõraks"..Tegelikult polegi see nii enesestmõistetav. Kultuuriliselt põlvnevad prantslased peamiselt roomlastest ja hiljem praeguse Prantsusmaa aladele jõudnud germaani hõimudest, gallialastest aga ei ole jäänud peaaegu mingeid jälgi. Eestit seevastu võib pidada germaani maailma kuuluvaks maaks. Vt J.-P. M i n a u d i e r, Reis Euroopa lõppu. Vikerkaar 2002, nr 2/3, lk 149-154.
Kollektiivne mälu avaldub igal maal isemoodi. Mälu taga on aga mängus suured panused, tänapäeval ehk suuremadki kui kunagi varem: Lääne-Euroopas on alanud kultuuripärandi ja mälestamise ajastu, ja mulle tundub, et see nähtus puudutab kogu läänemaailma, ehkki Eestis annab see võib-olla vähem tunda. Prantsusmaal tekib uusi muuseume juurde nagu seeni pärast vihma ning muinsuskaitseobjekte on nii palju, et tekib küsimus, kas meie järeltulijad nende vahele ka mõne uue ehitise suudavad mahutada. Kaitsealuseid "monumente" on üha erinevamaid: vabrikud, looduslikud või pooltehislikud maastikud, kuulsate kohvikute sisekujundus. Mälestamisõhin on aga nii suur, et tundub, nagu Prantsusmaal polekski enam muud kui juubelid, täht- ja aastapäevad. Liiatigi ei piirdu asi mitte ainult ametlike tseremooniatega: seltsid ja ühingud peavad tähtpäevi, mis mälestavad paralleelsesse mällu või ka vastumällu kuuluvaid sündmusi (näiteks avaldub Vendée maakonnaVendée asub Bretagne'ist kagus. Aastatel 1793-1796 tekkis siin partisaniliikumine, mis võitles revolutsiooni vastu nii usulistel kui ka maksupoliitilistel põhjustel. Repressioonidest vapustatud liikumisest sai 19. sajandil üks reaktsioonilise vabariigivastase katoliikluse ideoloogilisi pidepunkte.
kollektiivne mälu Puy-du-Fou turistlikes menuetendustes, milles rahvas osaleb episoodilistes osades tervete külade kaupa). Paljud ülikoolid toovad konverentside korraldamisel ettekäändeks ümmarguse aastapäeva, sest nii on neil suurem lootus leida rahalist toetust ja tõmmata endale meedia tähelepanu. Luksuslikus ja mainekas La Pléiade'i raamatusarjas ilmub juba mõnda aega igal aastal eriväljaanne (kaunite illustratsioonidega suurepärases köites väike raamat, mis antakse kolme ja enama raamatu ostjale kauba peale kaasa), mis on pühendatud mõnele kirjanikule, kellel juhtub olema sajas sünni- või surma-aastapäev.
Säärane "mälutürannia" (Pierre Nora) on mõnes mõttes masendav: selles võib näha kõigepealt turismitööstuse jõulist rünnakut - turismisektorist on hääbuva tööstuse asemel saanud Prantsusmaa suurim tööandja ning meid ähvardab oht, et kogu Prantsusmaast tehakse jaapani ja briti pensionäridele mõeldud hiiglaslik Disneyworld; seejärel surmahirmu (sajandat aastapäeva on hakatud üha sagedamini tähistama ajal, mil inimese eluiga läheneb just nimelt sajale aastale) ja kaduvuse ängi (Prantsuse ühiskond talub üha vähem mõtet sellest, et millelegi uuele ruumi tegemise nimel võidakse midagi vana hävitada, kõike uut tajutakse kui ohtu); ja viimaks abitut katset peatada aeg, samas kui elatakse ju üha kiiremate muutuste ajastul, mil kõikuma on löödud isegi meie arusaam meist endist ja maailmast. Kadumas on traditsiooniline maaelu - põllumeestest tühjaks jäänud maa on vallutanud värsket õhku janunevad linlased; rahvusriik - Euroopa ühendamise tulemusel on meie tuhandeaastase kodumaa asemele astumas uus "riik"; Prantsuse revolutsiooni ja progressi epopöa, mis on "inimõiguste kodumaal" tõeline rahvuslik müüt - maailmas, kus üha enam annab tooni liberalism, varisevad progressiideoloogiad üksteise järel kokku ning majanduses ja sotsiaalvaldkonnas on "prantsuse mudel" jõudnud agoonia viimasesse staadiumi. Meie kollektiivse teadvuse traditsioonilised edasikandjad ei toimi enam või kui toimivadki, siis viletsalt: kool ei ole enam nõus andma varjamatult normatiivset ja ideoloogilist haridust nagu 19. sajandil; ajalugu ei ole enam kuulsusrikaste sündmuste kullafond ega rahvusliku ühtsuse tagaja, ajaloolased vaatavad minevikku (või vähemalt püüavad vaadata) eemalt, otsekui etnoloogi pilguga; linnaväljakutele ei püstitata enam suurmeeste kujusid, sest kardetakse naeruvääristamist. Kuid vahest on siiski parem kunagisi võitlusi ja lahinguid meenutada, selle asemel et uuesti sõdima hakata: meie praegust aega võib küll valitseda "mälutürannia", kuid ennekõike elame siiski rahu ja jõukuse ajastul.
Ükskõik, milliseid tundeid säärased nähtused meis ka tekitaksid, tuleb neid analüüsida ja püüda neist aru saada. Milles seisneb ühe maa ja rahva mälu? Kuidas liigenduvad selle avaldumisviisid ja dimensioonid, kuidas see on moodustunud? Mida see rõhutab ja mida jätab varju, mida unustab? Prantslastel on sellele küsimusele vastamiseks üks erakordselt hea vahend, mis on tõeline historiograafiline monument (ka otseses mõttes - seitsmeköiteline teos on kokku 5623 lehekülge pikk): "Mälupaigad" (Les lieux de mémoire), mis ilmus Pierre Nora toimetamisel aastatel 1984-1992, samal ajal kui eespool kirjeldatud protsessid selgelt välja joonistusid. Ehkki teos ise osutus liiga mahukaks, keeruliseks ja kalliks, et suuremat publikumenu saavutada, sai selle pealkirjast väga ruttu laialt levinud väljend, mis leidis juba enne viimaste köidete ilmumist koha kõige mainekamakas prantsuse keele seletavas sõnaraamatus, "Le Grand Robert'is"; tänapäeval on juba täiesti tavaline nimetada seda või teist sümbolit, monumenti, sündmust jne "mälupaigaks".
Koguteos koosneb kokku 131 artiklist, mille on kirjutanud oma põlvkonna kõige silmapaistvamad prantsuse ajaloolased. Nendes käsitletakse tervet rida prantslaste "mälupaiku": terminit tuleb mõista väga laialt, sest see hõlmab nii geograafilisi paiku nagu Alesia, ajaloolisi isikuid nagu Jeanne d'Arc, institutsioone nagu Prantsuse Akadeemia, üleriigilise tähtsusega sündmusi nagu Tour de France, sümboleid nagu gallia kukk, rahvuslikku deviisi ("vabadus, võrdsus, vendlus"), "prantsuse vaimule" (le génie francaise) omaseid kombeid ja tavasid nagu kokakunst jne. Ühesõnaga mahub selle mõiste alla kõik, mida prants-lased peavad oma identiteedi ajaloolise mõõtme osaks - need nähtused võivad pärineda väga ammustest aegadest (vahel koguni keskajast) või siis pisut uuemast ajast (paljud "paigad" tekkisid 19. sajandil). Teoses vaadeldakse ka "vastumälusid", nagu näiteks kirjanduslik liikumine "Félibrige" (tekkis 1860. aasta paiku oksitaani keelt kõnelevates lõunapoolsetes maakondades) või Kõrbemuuseum (Musée du Désert), millega prantsuse protestandid mälestavad 17.-18. sajandi usulist taga-kiusamist. Samuti vaadeldakse "paiku", mille mälufunktsioon hakkab hääbuma (näiteks 20. sajandi alguses tekkinud elitaarne humanitaarõppevorm khõgne, mis on uues koolisüsteemis kõrvale tõrjutud), ning "paiku", mis ei suutnud rahva mällu kinnituda, nagu Versailles' ajaloomuuseum.
Teos jaguneb kolme suurde ossa. Esimene, kõige lühem osa käsitleb mälupaiku, mis on seotud vabariigiga (La République), poliitilise korraga, mis kehtestas ennast jõuga pooleteise sajandi vältel (1792-1944), kuid mille käekäik samastus siiski vähehaaval demokraatia ning rahvuse arenguga. Teine vaatleb riiki ja rahvast (La Nation) läbi selle pärandi (sealhulgas kuningriikliku pärandi), historiograafia, maastike ja territooriumi (eelkõige piiride), riikliku sümboolika (Prantsusmaa ei ole Kulturnation nagu Eesti, riik oli olemas enne rahvuse sündi ja mõjutas rahvuse kujunemist suuresti), prantslaste patriotismi toitnud ajalooliste suurkujude jne. Kolmas osa käsitleb "Prantsusmaid" (Les France) ehk teisisõnu mälu erinevaid avaldumisvorme: siin uuritakse põhilisi tüliküsimusi, kõige vähem konsensuslikke "mälupaiku" ja mälu regionaalseid avaldumisvorme. Viimane köide võtab vaatluse alla riigisümbolid. Nagu näha, on teos kirjutatud eelnevalt kindlaks määratud plaani järgi, ehkki mõne teema esitamine mingis kindlas alaosas võib olla vaieldav. Mõni alaosa on kirjutatud süstemaatiliselt (näiteks usuvähemusi käsitlev alaosa), mõni teine aga keskendub üksikutele iseloomulikele näidetele: nii uuritakse alaosas "Identifikatsioonid" ainult kolme ajaloolist tegelast: Karl SuurtPrantsusmaa koolides õpetatakse, et meie riik põlvneb otseselt Karolingide impeeriumist ning Karl Suurt (742-814, Rooma keiser alates 800) peetakse Prantsuse kuningate esivanemaks: kuulus laulja Charles Trenet nimetab teda ühes oma laulus "Prantsusmaa keisriks". Tegemist on tüüpilise näitega vaidlusalusest ajaloomälust, kuna paljud sakslased peavad Karl Suurt esimeseks Saksa keisriks. Samas ei tähendanud "Prantsusmaa" ega "Saksamaa" aastal 800 muidugi midagi.
, Jeanne d'Arci ja Descartes'i, samas kui Louis XIV on välja jäänud.
Teemakäsitlus on kõigis artiklites väga ühtlane. Autorid ei meenuta sündmusi, ei kirjelda "rahvuslikke" kombeid ja tavasid ega esita ajalooliste isikute elulugusid: teos eeldab, et faktid on lugejale teada. Selle asemel püütakse näidata, kuidas, millal ja miks need sündmused kollektiivsesse mällu kinnistusid ja identiteedi osadeks said või siis unustusse vajusid.
Näiteks Alesiat käsitlevas artiklis, mille autoriteks on Olivier Buschenschutz ja Alain Schnapp, analüüsitakse kõigepealt tolle paigaga seotud rooma ja keskaegseid tekste, alustades kõige esimesest, milleks on Caesari "De Bello Gallico" (ilm 51 eKr). Autorid näitavad, et vallutaja liialdab selle küllaltki väheolulise kindluse tähtsust, et oma võidule suuremat kaalu anda - Caesar teeb sellest oma Gallia-epopöa kõrghetke. Seejärel vaadeldakse 19. sajandil tehtud arheoloogilisi väljakaevamisi ning asetatakse need tollasesse ideoloogilisse konteksti: väljakaevamised tellis aastatel 1861-1865 Napoleon III, keiser, kes tahtis esineda Caesari järeltulijana. Edasi analüüsitakse väljakaevamiste järel tekkinud konflikte: ehkki Alesia asukoht on teada juba keskajast peale, on selle üle uuemal ajal päris pikalt vaieldud. Mitmed Prantsusmaa piirkonnad on väitnud, et Alesia asub just seal: teaduslikult ei saa neid väiteid muidugi tõsiselt võtta, ent see-eest näeme, kui oluliseks on Alesia (ja Vercingetorix) prantslastele muutunud. Vaidlusi aitab mõista armeekaartide laiem levik, tänu millele prantslased said oma territooriumi paremini tundma õppida: algselt sõjaväele mõeldud kaarte hakati avalikult müüma umbes 1880. aastatel, kuni lõpuks olid kogu Prantsusmaa kohta olemas kaardid mõõtkavas 1:50 000 - see omakorda võimaldas Caesari teksti põhjal sündmust analüüsida (või sel teemal uneleda) arheoloogidest erinevalt, tuginedes topograafilistele andmetele ja onomastikale. Artikli viimastel lehekülgedel analüüsitakse seoseid Alesia ja "rahvusliku teadvuse kriiside" vahel: Alesia integreerimist kollektiivsesse mällu võib käsitada katsena "dekoloniseerida antiikkultuur" - Rooma pärandile vastandumise hinnaga rekonstrueeriti Prantsusmaa põlvnemine gallialastest, mida peeti sama prestiiõikaks, kuid demokraatlikumaks. Tänu sellele säilis Alesia-müüt ka pärast Napoleon III kukutamist ning sellest sai vabariiklikus koolisüsteemis levitatav müüt, mis elab veel tänapäevalgi (ehkki paroodia kujul) edasi Asterixi-koomiksites.
Samamoodi püüab ka Michel Winock artiklis Jeanne d'Arci kohta ennekõike vaadelda Orléans'i neitsiga seotud üksteisest väga erinevaid ja sageli vastuolulisi "mälusid", analüüsides nende variatsioone ajas ja ruumis. Vaatamata Villoni poolehoiule ei ole Jeanne d'Arc mitte alati olnud kõigi lemmik nagu tänapäeval: 1755. aastal irvitas Voltaire tema üle pikas satiirilises poeemis "Neitsi" (La Pucelle). Esimesena tõstsid ta au sisse 19. sajandi alguse romantikud, seejärel aga tehti temast 1871. aastal Saksamaale kaotatud sõja järel alanud "pikas mõtiskluses isamaa tuleviku üle" Prantsusmaa rahvuslik sümbol. On olemas katoliiklik Jeanne d'Arc, kes sümboliseerib Prantsusmaa kui "kiriku vanema tütre" esmatähtsat rolli kristlikus maailmas: ta kuulutati pühakuks üpris hilja, 1920. aastal, pärast Prantsusmaale võidukalt lõppenud Esimest maailmasõda. Kuid samuti on meil vabariiklik Jeanne d'Arc, rahva tütar ja ühendaja, keda mälestatakse ametlikult igal aastal 8. mail (Orléans'i vabastamise aastapäeval), samuti alates 1920. aastast; ja on natsionalistlik Jeanne d'Arc, teistest kõrgemal seisva ksenofoobse "keldi rassi" lipulaev, keda euroskeptikutest rassistide äärmusparempoolne partei Front National (Rahvusrinne) austab iga aasta 1. mail (kuupäev on valitud teadlikult vastukaaluks pahempoolsele töörahvapühale) rongkäiguga tema Pariisis Püramiidide väljakul asuva kuju juurde. 1900. aasta paiku oli Prantsusmaal isegi sotsialistlik Jeanne d'Arc, kelle tema kuningas maha jättis ja kirik teise ilma saatis. Nii erinevad mälud tekitavad prantslaste vahele lõhesid, kuid võivad neid ka ühendada: nii võttis Prantsuse Vabariigi president (antiklerikaal ja protestant) 1929. aastal Orléans'i vabastamise viiesajandal aastapäeval isiklikult osa missast, otsides nõnda lepitust katoliiklastega, kes olid vabariigiga selle sünnist saadik vaenujalal olnud. Jeanne d'Arc ütleb meile, et prantslaste vahel on alati olnud tülisid, kuid nende ajalugu on täis imesid, ning imed sünnivad siis, kui mõni suurmees (või -naine) ohverdab ennast rahva päästmise nimel.
"Mälupaikade" puhul ei ole tegemist rahvuslike müütide poleemilise ja kirgliku paljastamisega nagu Andrei Hvostovi raamatus "Mõtteline Eesti" (1999). Mõni peatükk on aga siiski üsna ebamugavust tekitav, nagu näiteks Michel Pastoureau artikkel, millest ta näitab, et gallia kukk oli algselt pejoratiivne sümbol, mida välismaalased kasutasid prantslaste ülbuse tögamiseks. See ei ole aga koguteose põhieesmärk: Prantsusmaal alanud "mälestamise ajastu" üks peamisi tulemusi (või hoopis eeldusi?) on tõsiasi, et mäluga seotud konfliktid on suures osas vaibunud. Pascal Ory ei ründa oma kokakunsti käsitlevas artiklis otseselt tänapäevani laialt levinud arusaama, mille kohaselt "Prantsusmaal süüakse, mujal täidetakse kõhtu", vaid analüüsib selle kujunemist söögikommetega seotud seltskonnaelu ajaloo taustal. Rahvusliku gastronoomiateadvuse kujunemise esimene olulisem etapp oli Prantsuse revolutsioon - välismaale põgenenud aadliperede kokad jäid töötuks ning hakkasid asutama restorane. Selle tulemuseks oli üleminek seltsielult, kus aadlik võttis valitud külalisi vastu oma majas, kodanlikule seltsielule, mis oli demokraatlikum, kuid samas tõusiklikum (aja märk on ka see, et esimene kõrtsidest ja trahteritest selgelt erinev kodanlik restoran avati 1782. aastal, vahetult enne revolutsiooni). Teine etapp oli Kolmas vabariik (1870-1940), väikekodanluse kõrgaeg ning samas maapiirkondade ja sealsete traditsioonide õitsengu ajastu: restoranis võisid käia üha laiemad rahvahulgad ja kokakunst rikastus regionaalsete retseptide võrra. Viimaseks etapiks on 1960. aastad, mil turismi kiire areng aitas välja kujundada prantsuse kokakunsti tippude geograafia (mis kulgeb väga sarnaselt suuremate autoteedega) ning samas asendusid traditsioonilised rammusad ja rasked söögid oma talje pärast muretsema hakanud priskel Prantsusmaal "uue köögiga", mis on rafineeritum, tervislikum ning kannab enam modernseid, ökoloogilisi, linlikke väärtusi.
Kas midagi Pierre Nora projektiga võrreldavat oleks mõtet teha ka Eestis? Loomulikult, kuid seejuures tuleb kindlasti arvestada eestlaste ja prantslaste mälu olulisi erinevusi, eestlaste ja prantslaste erinevat käsitust rahvusest/riigist (la nation) jne. Mulle tundub, et eestlaste kollektiivse mälu kujunemisel on riik mänginud küllaltki väheolulist rolli (välja arvatud ehk "vana hea Rootsi aeg" ja Tartu Ülikooli asutamine Gustav II Adolfi ajal). Prantsusmaal see-eest pole keel, kirjandus ja folkloor olnud "mälupaikade" moodustumisel sugugi nii tähtsad kui Eestis: ühelgi prantsuse keele grammatikal pole kultuuris sellist kohta nagu Stahli grammatikal, mida Jaan Kross kirjeldab oma "Silmade avamise päevas"; ühtki kirjandusteost ei saa staatuse poolest võrrelda "Kalevipojaga" (prantslastelgi on oma rahvuseepos, Ronsard'i 1572.-1574. aastal kirjutatud "Franciade", kuid see on täielikult unustatud, Ronsard'ist teatakse vaid sonette); sõna "folkloorne" kasutatakse aga igapäevaselt üksnes halvustavas või iroonilises tähenduses, sünonüümina sõnale "tobe".
Prantsusmaa mälu on suures osas kujundatud "ülalt", keskusest, ja kultuuriliste vähemuste arvel: ometi on selline tegevus olnud väga edukas just vähemuste endi seas. Veel tänapäevalgi on enamik vähemuste esindajaid kultuurilise võitluse ja iseseisvumispüüdluste vastu, nagu näitas Korsikal 2003. aasta juulis aset leidnud referendum saare autonoomia kohta. Ka "Félibrige" jõudis omadega ummikusse: liikumine sidus ennast järk-järgult konservatiivsete antirepublikaanidest paremäärmuslastega, kellele andis surmahoobi faõistliku Saksamaaga koostööd teinud Vichy vabariigi (1940-1944) häving. Selles liikumises osales tähtsaid kirjanikke nagu näiteks Frédéric Mistral (1830-1914, Nobeli kirjanduspreemia laureaat aastast 1904), kuid mitte keegi ei loe neid, eriti mitte Lõuna-Prantsusmaal, kus üksikud arglikud katsed koolides oksitaani keelt õpetada kohtavad väga tugevat vastuseisu. Eesti rahvas kujutab ennast aga suurte impeeriumide vastu võitleva ja pidevalt väljasuremise äärel oleva "väikerahvana" (ehkki Hvostov näitab oma raamatu viimases peatükis, et väga hästi oleks võinud ka teistmoodi minna).
Lisaks (kuid see on juba otseselt seotud eespool öelduga) on märkimisväärse osa eestlaste "mälupaikadest" loonud kohalikus ühiskonnas domineerinud võõrad ning "maarahvas" on need vähehaaval omaks võtnud. Prantsusmaal vahetunud riigikordadele (monarhiad ning seejärel vabariik) vastavad Eesti kollektiivses mälus üksteisele järgnenud võõrvallutajad, ent kui kukutatud monarhia võeti Prantsusmaal rahvuslikku pärandisse üle, siis Eesti on oma identiteeti kujundanud end kunagistele vallutajatele täielikult vastandades: Versailles on mälupaik, kuid Tallinna Saiakäigust ei saa mälupaika veel niipea! Eesti pealinn on oma elanike poolest olnud eesti linn vaevalt poolteist sajandit. Eesti rahvas lakkas olemast talupojarahvas vahest nelja või viie põlvkonna eest. Prantsusmaal on olnud linnad rahvusliku identiteedi keskmes juba Rooma aegadest saadik ning mõte, et prantslaste identiteet võiks olla sügavalt seotud "meie maamulla ja surnutega" (Maurice Barrõs), levis vaid lühikest aega aastatel 1880-1945 (ja tekitas palju poleemikat), eestlastele aga olid linnad 20. sajandi alguses veel täiesti võõras nähtus, nagu Oskar Luts näitab suurepäraselt ühes "Suve" lõigus (esimese osa 16. peatükis, kus Toots sõidab koos isaga linna). Nii ei ole Prantsusmaal ka ühtki "mälupaika", mida võiks võrrelda Jüriöö ülestõusu või Mahtra sõjaga, ning vastupidiselt Tallinna Vabaõhumuuseumile ja Tartus asuvale Eesti Rahva Muuseumile, mis on talurahva-Eesti mälestuste tunnustatud templid, on prantsuse folkloorimuuseumid tühjad ja unustusse vajunud - isegi Nora "Mälupaikades" pole nende kohta ühtegi artiklit.
Samuti tundub eestlaste rahvuslik mälu mulle ühtsem kui prantslastel, seda kindlasti ka kahe rahva erineva suuruse tõttu, kuid eelkõige siiski sellepärast, et eestlased on pidevalt võidelnud kultuurilise ellujäämise eest ja seetõttu pidanud ka ühte hoidma: eestlaste kollektiivne mälu väärtustab üksmeelt väljendavaid nähtusi, nagu näiteks laulupeod (veel üks "mälupaik", milletaolist Prantsusmaal ei leidu!), samas aga kahandab lahkhelisid põhjustanud motiivide ja konfliktsete perioodide tähtsust (mulle tundub, et aastatel 1918-1919 aset leidnud konfliktide kodusõja-dimensioonile ei ole piisavalt tähelepanu pööratud ning et ka 19. sajandi õigeusku pöördumiste tähtsust alahinnatakse). Üheks sügavamaks põhjuseks võib olla ka rahvuse määratlemine kultuuri kaudu ja konfliktne ajalugu (mulle tundub, et võib-olla isegi konfliktsem kui Prantsusmaa ajalugu): ehkki pisut erineval viisil, on Eesti mälu ikkagi üheainsa kultuurikogukonna mälu - kui vanausulised välja arvata, siis pole venekeelsel elanikkonnal mingit Eestiga seotud alternatiivset mälu (see seostub kas praeguseks kadunud minevikuga, milleks on Nõukogude Liit, või välisriigi Venemaaga) ning teised kogukonnad on kadunud või suuresti kokku kuivanud (nagu sakslased, rannarootslased või juudid).
Eelnevaid ridu tuleks käsitada kui esialgseid märkmeid, mis on tõenäoliselt mõneski osas vaieldavad: ma ei ole ju eestlane. Mõiste "mälupaigad" tähendus Eesti kontekstis vajab täpsemat määratlemist, see aga tähendab põhjalikumat arutlemist eesti rahvusliku identiteedi ja selle kujunemise mehhanismide ning viiside üle, kuidas see väljendus ja väljendub veel tänagi. Prantslaste kirjutatud koguteos võib olla näiteks, kuid mitte eeskujuks ega teejuhiks - igal rahval on oma mälu, iga mälu on isemoodi.